Saadetud lehtedele, avaldatud EE netiväljaandes 19. august 2010
Laine Trapido, arst:
Mind sundis sule haarama ajakirjanduses juba pikka aega kestnud vastastikune süüdistamine patsiendi poole ja meedikute vahel, eriti aga see, et algpõhjusteni ja lahendusteni ei jõutagi, ja kogu selles virvarris, selles tohutus rahateenimise ning rahakulutamise meditsiinilises masinas on inimene kui patsient unustatud ning kaotsi läinud, ta on muudetud asjaks, meditsiiniliseks juhuks, lihtsalt üheks keisiks.
Arst Helve Breibergi arvamusartiklit "Isiklike terviseprobleemide lahkamine meedias on kohatu" (Postimees 2. juuli 2010) saadab algusest lõpuni mingi kaeblik noot, et mitte öelda nutulaul: justkui meedikud (mõeldud on vist arste) oleksid maaslamajad (kas tõesti oleme!), neid lüüakse, neid mustatakse lakkamatult mingi salapärase intriigi või intrigandi huvides, nagu eksisteeriks mingi meedikutevastane vandenõu, kogu töö meditsiini valdkonnas peaks olema puutumatu, seisma kõrgemal tasemel võrreldes tavaühiskonnaga, ehk kitsamas mõttes sootsiumiga, milles need komplitseeritud kaasused tegelikult aset leiavad. Arst on kuidagi hämmastunud, ja arvab, et millegipärast inimesed ei tea, et kõik on surelikud, ja postuleerib valjuhäälselt, et isegi 21. sajandi meditsiin ei suuda kinkida "igavest elu" (seda suutis kord "kõikvõimas Nõukogude Meditsiin", kuid see sai otsa - allakirjutanu isiklik arvamus). Lisaks, ja üsna kohatult, astub arst patsiendi suhtes kohtumõistja rolli. Siinjuures meenub kuulsa Prantsuse kirjaniku Roger Martin du Gard'i romaani "Perekond Thibault" arstist peategelase Antoine'i mõtisklus, milles ta ütleb, et arst ei tohi valida pooli, ta peab andma abi nii politsei poolt läbipekstud töölistele kui ka tööliste poolt läbipekstud politseile. Ta peab tegema seda tööd, mille ta on endale arstivandega vabatahtlikult kohustuseks võtnud. Arst ei tohi ära põlata ka neid patsiente, kes võib-olla ise ongi oma ihu- või hingehädades süüdi. Mäletame väga hästi, kui palju, sealjuures mitte kaua aega tagasi, oli meedikutest kirglikke suitsetajaid! Nn arstide toad olid sageli sinist tubakasuitsu täis! Kopsuhaigele aga soovitati samas suitsetamine otsekohe maha jätta.
Nüüd salastamisest, salatsemisest ja andmekaitseseaduse sisulisest poolest. Kas tõesti nii ulatuslik ja kogu ühiskonda haarav sotsiaal-kultuuriline ning teaduslik-rakenduslik valdkond nagu seda on arstiabi, või laiemalt tervishoid, mis haarab endasse inimolendi sünni, arengu, terveksolemise, haiguse, tervenemise ja ka surma, peab olema surutud "kinniste toimikukaante vahele", kuhu on peale löödud tempel "TÄIESTI SALAJANE", või isegi tugevamas variandis "CC - soveršenno sekretnõi". Allakirjutanu on veendunud, et ükski enam-vähem normaalne inimene ei tunne huvi selle vastu, kas Jaan või Juhan, Mall või Maali põeb mingit suguhaigust, isiksuse kahestumist või bipolaarset häiret või isegi prostata hüpertroofiat (praegune ilukirjanduse kuum teema)! Muidugi eksisteerib arstidel ametisaladuse hoidmise kohustus ja vaikimise keeld. Meedias ei ole kohane konkreetseid andmeid avalikustada, seda ei oodatagi, kuid meditsiinivõrgustikus tekkinud probleeme tuleb arutada. Nakkushaigustest peab olema asjalik epidemioloogiline ülevaade konkreetses kommuunis ja ka riigis tervikuna. Kus diagnoositi leeprajuht, milline on olukord tuberkuloosi (eriti multiresistentse tbc) haigestumise osas, kust sai alguse düsenteeria, hepatiit jne? Meditsiinis ettetulevatest vigadest ning eksimustest, tervisest ja haigusest ning arstiabi kättesaadavusest on meedias võimalik arutleda ka konkreetses asjalikus vormis, et keeruliste probleemide lahendamiseks parimaid võimalikke teid otsida, et järgnevaid eksimusi ära hoida. Inimesel on ju õigus kvaliteetsele arstiabile, see on üks tema põhiõigustest. Paratamatult jõuab meediasse nii ühe või teise inimese tavaline "patt" - eksimus (ettekavatsetud või ettekavatsematu), vargus, mõrv, põletamine, laimamine jne. Selline on kord juba ühe ühiskonna läbipõimunud elu, st patuste inimeste elu, mida demonstreerib kunstis ka meie ürgisa Aadama itk. Kuidas saaks meditsiin end kogu sellest keerulisest süsteemist, sellest võrgustruktuurist välja lülitada ja seista uhkes üksinduses - steriilsena, isoleerituna, vigadeta, eksimusteta nagu jumalad Olümposel (kuigi antiiksed jumalad Olümposel olid ise meeldivalt ja inimlikult patused)?
Äpardused ja arusaamatused, hoolimatu käitumine, möödarääkimised, teisese arvamuse (millele patsiendil on õigus) andmisest keeldumine tekivad peamiselt kommunikatsiooni vigadest, kultuuri ja kasvatuse puudusest, arrogantsusest ja isegi nn hamstvost (matslusest, nagu Juri Lotman seda sõna soovitas tõlkida). Euroopa Liidu Kliiniliste Uuringute Hea Tava juhtnöörides on selgesõnaliselt sees nõue, et patsient või tema pere annab nõusoleku raviks või uuringuteks siis, kui probleemi on põhjalikult selgitatud ja sellest on ka aru saadud, see on nn arusaav ehk mõistev nõusolek (i understanding consent). Olles töötanud Rootsis ühes suures Stockholmi haiglas, torkas otsekohe silma Rootsi arstide ja õdede pühendumus üks või teine probleem patsiendile sisuliselt selgeks teha, seejuures käsitleti avameelselt ka prognostiliselt mittesoodsaid olukordi. Kui juhtus olema patsient, kes ei saanud aru ühestki enamkõneldavast keelest, kutsuti vahendajaks patsiendi emakeele oskaja, sest seadusega oli pandud kohustus, et haigla omaks erinevaid keeli kõnelevate inimeste nimekirja. Selline andmebaase oli isegi Põhja Rootsi Norrbotteni läänilinna Bodeni keskhaiglas. Ravivigadest ja muudest eksimustest raporteeris haigla juhtkond ise vastavasse seadusega kehtestatud instantsi. Sel juhul olid sanktsioonid leebemad ja probleemi püüti koheselt arutada. Kui aga selgus, et keegi oli püüdnud mingit ebakohta või raviviga tahtlikult varjata, siis võeti kasutusele hoopis teised meetmed. Ka Saksamaal Schillerhöhe Kopsukliinikus (Baden-Württembergi liidumaa) arutati läbi kõik kaebused, eksimused ja ebakohad, kui neid juhtus töös ette tulema. Eestis selline praktika siiani puudub. Samuti peavad Soome meditsiinialaste raamatute autorid (olen viimase paari-kolme aasta jooksul tõlkinud neid üsna palju) väga oluliseks arsti ja patsiendi usalduslikku suhet, kus patsiendi nõustamine tähendab eelkõige nõupidamist, mõlemapoolest vastutuse ja kohustuse võtmist. Kusjuures patsient ei pea kohe ja sealsamas andma oma nõusolekut, ta võib kodus oma perekonnaga asja põhjalikult läbi arutada ja siis juba veendunult vastata.
Uskuge, pr. Breiberg, Riigikogu liikmed (viide Toomas Trapidole) ei soovi kuulda inimestelt ainult negatiivseid kogemusi, vaid kompleksselt kogu probleemi sisu, et koostöös arstidega parandada tervishoiu süsteemi organisatoorset külge, sest arstid ehk meedikud, nagu Breibergi artiklis on kirjas, ei suuda ju üksi sellel võitlusväljal võitu saavutada (Eestis armastatakse alati millegi eest või millegi vastu võidelda, vana kultuuriga maades ei ole võitlus käibesõnaks). Mis siis sellest halba on, et "isegi Riigikogu liikmed" nii olulistes ühiskonnaelu küsimustes nagu seda on meditsiin - haigus ning tervis, sündimine, elu ja surm - sõna julgevad võtta? Kust pärineb see arusaam, et meedikul puudub võimalus avalikuks vastulauseks ja endale kaitse muretsemiseks (isegi arreteerimisel kõlab politsei suust alati fraas: teil on õigus kaitsele, kuid iga teie sõna võidakse kasutada teie vastu).
Võtame hüpoteetilise meditsiiniasutuse ja tähistame selle X-ga. Oletame, et seda X asutust on ühel päeval külastanud 1000 patsienti oma probleemidega, järelikult 150 inimesel 1000st jäi selle meditsiiniasutuse külastusest ebameeldivuse, tõrjutuse, häbi, või isegi süüdlase tunne - teda koheldi nagu ta ise oleks kõiges süüdi (uus termin "isesüüdlane"), või nagu mingit jätist, kes on muutunud maksujõuetuks (muidugi välja arvatud aidsi patsiendid ja HIV-positiivsed). Kas siis kodanikuühiskond ei võiks koostöös meedikutega taotleda sellise negatiivsuse % pidevat ning järkjärgulist vähendamist, et saavutada näiteks 3% piir, millesse mahuksid ka ühelt poolt loomult kverulandid (patoloogilised protsessijad ning tülinorijad), ning teiselt poolt mingil põhjusel äpardunud meedikud (sest juba Seneca ütles: Errare humanum est- eksimine on inimlik). On põhjust avaldada lootust, et meditsiin kui teadus liigub koos teiste teadustega omasoodu edasi ja täiustub pidevalt, kuid hoiatuseks peab siiski mainima, et meditsiin ei ole kunagi tegelnud ega tegele isegi 21. sajandil nii kõrgete kategooriatega nagu seda on surematus. Üks tuntud kardiokirurg väljendas kunagi väga sümpaatselt oma arvamust: "Me oleme ainult head või keskmised või vahel ka halvad remondimehed." Tahaks loota, et ka meedikud hakkaksid kogu maailma, koos selles peituva hea ja kurjaga, holistiliselt tunnetama, ega aseta end süsteemist väljapoole, taotledes nn diplomaatilist immuunsust.
Jutu illustratsiooniks järgneb väike bulgakovlik näidend kahes vaatuses, sest andmekaitseseaduse formaalne tõlgendus ei luba liiga lähestikku asetada indiviidi, tema haigust, sellest tingitud vaevusi, hirme ning muresid. Aluseks on võetud Mihhail Bulgakovi suurepärane romaan "Koera süda", millest laenatud ka tegelaste nimed, muidugi eeldades, et paljud on seda säravat teost lugenud.
"On aasta MMVIII, talv, märtsi kuu, väljas paugub pakane, lumetorm, kell läheneb 24. öötunnile. Filipp Filippovitšil (F. F.) tekib elus esimest korda kohutav tahhüaritmia hoog (väga kiire südametegevus, umbes nii nagu liiguks ta 5000 m kõrgusel mägedes, kuid rütmihäiretega).
Saabub kiirabi: "Viime teid EMOsse (?), ei tea või?"
F.F.: "Vabandage, madam, mis asutus see on?"
"Ei ole vajagi teada, ootame väljas autos!"
Brigaad lahkub lavalt. F.F. komberdab üksi trepist alla ja leiab läbi tuisu pimedas öös kiirabiauto. EMOsse (st Erakorralise meditsiini osakond) saabudes lippab kiirabiarst kiiresti ja kergejalgselt, nagu õhuvaim Ariel, mööda poolpimedaid keerulisi koridore (elektri kokkuhoid!), vahel kaob silmist. EMO röögatult suures "saalis" tõeline lahinguväli - kes karjub, kes lällab, kes oksendab... Kõik see ei ole F.F. jaoks midagi kohutavat ega uut, sest nooruses tuli leivakõrvast teenida ka kiirabis töötades.
Näidatakse käeviipega mingile kušetile. Lamama! Keegi ei räägi patsiendiga - veeni asetatakse kanüül; tilgutid, süstid, elektroodid, juhtmed, risti rästi üle keha... F.F. julgeb avaldada soovi, et tahaks ka arstiga rääkida.
Vastus: "Arsti ei tohi tülitada, ta istub ekraani ees ja monitoorib kogu inimkonda."
Südaööl kell neli, rütm normis. Sanitar: "Ah, sa tahad kusele?"
F. F. "Ma võin ka siinsamas, sellele kušetile oma põie tühjendada!"
Vist õde: "Tõuse üles ja hakka nüüd koju minema!"
Kell on pool viis öösel. Väljas pime, külm, lumetorm. Mitte ükski EMO "inimkonnast" ei anna vähimatki informatsiooni, kust takso tellida, millise paraadna juurde "tõllad" tavaliselt sõidavad, kas oled kodus üksi või on sul seal ka "kammerteener", kas vaja võtta mingit hädaabi ravimit, kui hoog kordub?
EMO purjus patsiendid lällavad edasi, sind kiirustatakse tagant: "Meil on vaja sinu koikut!" F. F. mõtleb, kuidas olukorrast elusana välja tulla, kas hakata ka karjuma või teeselda kerget komatoosset seisundit. Parim lahendus - oleks kaasas üks sorokovka viina. Teine kord... hoidki Jumal selle eest!" Siiski õnnestub mööda poolpimedaid koridore ekseldes taksotellimise putka leida.
Järgmine nädal - etteaste rütmoloogi juures: noor krapsakas rütmoloogist meestohter tormab kabinetti, tervituseks ei ühtegi sõna, elektroodid randmetele nagu käerauad Hodorkovskile, seina äärde istuma, uued ravimid, vanad olevat bullshit. Rütmoloog ei aima, et F.F. võiks ka sellest väljendist aru saada. Kõneldakse selg patsiendi poole, sest kompuuteri paigutus ei võimalda teist asendit. F. F. küsib, et kas härra soovib ka uute ravimite kohta teavet, et kuidas nende toime end ilmutab? Rütmoloog vastab: "Ei ole huvitatud, kogu see inf andke perearstile."
Teine vaatus. Polügrafist Polügrafistovitšil (koerast "aretatud" inimene) tekib mingi nahalööve. Polikliiniku registratuuris: "Soovin numbrit dermatoloogile."
Vastus: "Haigekassa järjekord on 4 kuud, kui soovite eraarstile, siis visiiditasu 21 päeva pärast 250 krooni, 14 päeva pärast 600 krooni!"
P. P. "Ei tänan, madam! Diagnoosin ise, ravimi hangin ise ja maksan endale rohkem kui 600 krooni." P. P. sai terveks tänu klassikalise meditsiini meenutustele ja ühe vana professori õpetusele.
Kuid nahalööbe oleks võinud põhjustada ka leepra, süüfilis, tuberkuloos, borrelioos, AIDS... Levitada neid tõbesid 4 kuud! Suurepärane! Kes määrab selle mõistliku aja? Dermato-veneroloogia eksamil, kui tahtsid läbi saada, tuli vastata: "Nahalöövet tuleb vaadata kohe ja siis pärastpoole dünaamikas veel mitu korda..."
Mis stsenaariumid need on? Vana bulgakovliku ühiskonna turbulentsus, NEPI aeg hõljumas 21. sajandi moodsas infoväljas? Kuhu on kadunud inimese põhiõigus kvaliteetsele (õigeaegsele) arstiabile? Üldiselt on patsient tehtud objektiks, pearaha kandjaks, vabast kodanikust on saanud meditsiinitööstuse objekt. Kuidas on selline suhtumine (15% ebameeldivusi võrdub normiga) saanud üldse areneda? Kas on tegemist nn postmodernistliku kultuuri tungimisega ka meditsiini valdkonda? Kuigi postmodernism olevat moodsamas maailmas juba igandiks tembeldatud!
Kas just selline käitumiskultuur (-kultuuritus) ei sünnita arusaamatusi, tekita ohtlikke vigu, ei vii vastastikuste solvanguteni, inimese kui subjekti alandamiseni objektiks? Eelkõige oleks vaja õpetada (ka ülikoolides) käitumiskultuuri ja siis juba täpsemaid kommunikatsioonireegleid, ning lõpuks ka arstikunsti, et patsient saaks asjast aru, võiks anda sisuliselt mõistva nõusoleku. Meditsiini valdkonnas peab informatsioon olema eriti täpne, arusaadav ning asjalik. Andmekaitseseadusel on normaalses riigis samuti oma kindel koht, kuid selle sätted ei tohiks saada takistuseks probleemide lahendamisele.
Siinjuures ei kahtle ma põrmugi õpetatud arstide teadmistes. Terve meedikute armee, tõuskem püsti oma maaslamavast asendist (viide Tarmo Tammerki sõnadele)! Me ei ole ju maaslamajad, vaid kõrgeltõpetatud asjalikud spetsialistid, kes oskavad ja julgevad ka meediaga suhelda, kui vaja, ka end kaitsta. Õpetagem üksteisele ja ka õdedele rohkem suhtluskultuuri, otsigem teid, kuidas positiivsete kokkulepeteni jõuda. Kuulutagem ülipikad järjekorrad eriarstideni jõudmisel klassikalise meditsiini normidega vastuolus olevaiks. Ei ole vaja välja mõelda meditsiinilist Einsteini valemit, tõestamaks ajafaktori laastavat toimet nii inimorganismi staatusele kui ka riigi rahakotile.
Siin oleks kohane lõpetada bulgakovlikult: "Filipp Filippovitš istus ja nagu ümises laulda: ""Vapralt kaitsma Niiluse kaldaid"..." Parafraseerides Filipp Filippovitši: "Vapralt koos kodanikega kaitsma arstikunsti iidset au ning arstieetikat!"
TAGASI ESIKÜLJELE KLIKKA SIIT
