2.november 2009
Austatud Anneli Rõigas,
/.../ Teie täna avaldatud kiri vapustas paljusid lugejaid, sealhulgas õdesid. Teie kirjeldatud üleelamised on sellised, mida 21. sajandil ei tohiks kogeda ükski patsient ega patsiendi lähedane. Mõistetavalt ei saa ma öelda midagi Teie poja suhtes langetatud meditsiiniliste otsuste kohta, kuid Teie kogetud suhtlusstiilile ja hoiakutele ei saa olla mitte ühtegi vabandust või õigustust.
Teie kogemused kinnitavad meie arusaama, et üksnes meditsiiniteadusega patsienti ei aita ning kaasaegsetest teadmistest ega aparatuurist ei piisa, kui unustada peamine - inimlikkus. Diagnoosi taga tuleb näha inimest, tema vajadusi ja ka tema lähedasi. Haigevoodis inimene vajab lisaks ravile inimlikkust, hoolitsust ja tähelepanelikkust.
Need on põhimõtted, mille rakendamine ei sõltu töökorraldusest, vaid töötajate sisemistest hoiakutest. Need on põhimõtted, mida Eesti Õdede Liit püüab õeskonnas järjekindlalt levitada, sest meil ei ole mõtet rääkida kaasaegsest tervishoiust, kui patsienti koheldakse kõige halvemate nõukogudeaegsete tavade järgi. Kahjuks näitab praktika, et suhtumist on palju raskem muuta kui tehnikat uuendada või haiglaid remontida.
Meil, õdedel on kirjeldamatult kahju, et pidite Teie jaoks niigi raskel ajal taluma kannatusi ja kogema hoolimatut suhtumist raskelt haigesse poega. Täname Teid vapruse eest nii värskeid ja valusaid kogemusi avalikkusega jagada. Loodame, et see avalikkuse ette jõudnud traagiline lugu raputab peale õdede ka arste ja haiglate juhtkondi ning sunnib töötajatelt ja kolleegidelt nõudma suhtumise muutmist patsientidesse ja nende lähedastesse. Kahjuks see küll enam Teie poega aidata ei saa, aga usun, et Teie pojaga juhtunu avalikustamine ei jäta Eesti tervishoiule positiivset mõju avaldamata.
/.../
Hingedepäeval, 2. novembril 2009
Ester Pruuden
Eesti Õdede Liidu president
