Põhja Ringkonnaprokuratuur andis kohtumisel prokuratuuris selle nädala esmaspäeval, 29. okt. 2012 teada otsusest sulgeda aprillis 2010 avatud kriminaalmenetlus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuses sügisel 2009 toimunud üliraskete isikuvastaste õigusrikkumiste väljaselgitamiseks.
Üliraske isikuvastase kuriteo - mh eutanaasia - sooritanud meedikute säästmiseks vastutusest esitas Endla Ülviste oma määruses teadlikku valeinfot/võltsis juhtunu asjaolusid. Kas vaid ringkonnaprokurör, kelle abikaasa on prokurör Riigiprokuratuuris võib loota, et selline tegevus tagajärgi kaasa ei too või on teadlikust valeinfo esitamisest ja asjaolude võltsimisest kriminaalkuritegude puhul, mille taga on laiema seltskonna nö ootused, saanud aastal 2012 tavaline nähtus ka prokuröridele?
Kuivõrd sügisel 2012 on juba kaks Põhja Ringkonnaprokuraruuri prokuröri - lisaks Endla Ülvistele ka tema kolleeg prokurör Kristel Eliste - koostanud antud kriminaalasjas määrused, milles prokurörid esitavad teadlikult valeinfot, siis selline tunne igatahes jääb. Prokurör Eliste otsuse säästa ulatuslikult seadusi rikkunud Peeter Mardna kriminaalvastutusest kaebas edasi Patsientide Esindusühing.
Kriminaalmenetlus avati 2010 kevadel pooleaastase hilinemisega, sest kuriteoteatise esitamise päeval politseile 15. okt. 2009 kuriteatis küll registreeriti, kuid politsei otsustas seda mitte menetleda ja lükkas tagasi ka palve sõltimatuks lahaneguks, andes sel moel Mustamäe haiglale aega võltsida juhtunu asjaolusid ja asitõendeid. Kevadel 2010 lõpuks avatud kriminaalmenetlus osutus aga farsiks - isegi terve 2010. aasta jooksul ei kuulatud üle mitte ühtegi asjaosalist meedikut, kogu nn. menetlustoimingutele kulutati kahe ja poole aasta jooksul kokku nagu kriminaaltoimikust selgub 11 tundi ja tragöödia käivitanud, mitme õe poolt psühhopaadiks nimetatud Aadu Liivat pidi viibima politseis vaid alla tunni.
Juba allkirjastatud otsusest kriminaalmenetlus sulgeda teatas 29. okt. 2009 mulle Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Endla Ülviste kohtumisel, kuhu olin saabunud, et tutvuda kriminaalmenetluse toimikuga, mida ma olin ise näha palunud.
Kriminaalmenetluse sulgemise otsusest selgub, et otsus sulgeda kriminaalmenetlus Mustamäe haiglas toimunu suhtes on allkirjastatud 25. okt. 2012 ehk täpselt päev enne arstide streigi katkestamise leppe saavutamist Arstide Liiduga. Nädal varem oli Ülviste soovinud tühistada 22. okt. 2012 kokkulepitud kohtumise ja määras uue kohtumise 29. okt. 2012. Olin ka prokurörile mõni päev varem kirjutanud, et hiljemalt novembris võtan advokaadi.
Kuna ma ei olmud kriminaalmenetluse toimikut kriminaalprotsessi ajal näinud ei olnud mul ka varem võimalust osutada toimikus olevate materjalide, sh. meedikute tunnistuste ebatäpsustele ja otsestele valedele võrreldes Oliveri ravitoimikuga.
Kriminaaltoimikust selgus, et kaks ja pool aastat kestnud ja valdava osa ajast lihtsalt seisnud menetluse ajal jäeti üle kuulamata mitmed juhtunuga seotud meedikud. Prokuratuur ei arvestanud ka minu palvet küsida Oliveri ravis osutatud ravivigade asjus ekspertiisiarvamus Ravimiametilt, et fikseerida eeskätt kahe ravimi - Oliveri kooma langemise päeval 12. okt. 2009 määratud ja vaatamata ta hingamisprobleemide tekkele korduvalt süstitud penitsilliini ning järgmisel hommikul järsult ära võetud deksametasooni ametlike ravijuhiste ränk rikkumine.
Oliverilt pärast ta kooma langemist 13. okt. 2009 hommikul ravi, sh raske kahepoolse bakteriaalse kopsupõletiku (streptokokk) raviks vajalike antibiootikumide, samuti toidu äravõtmist põhjendas 12. okt. 2009 Oliveri raviarsti kohused üle võtnud arst väitega, et hindas mu poja olevat ajusurnud, kuigi kriminaalmenetluse materjalides leidis kinnitust minu väide, et need Oliverile kindlalt surma tähendanud otsused 13. okt. 2009 hommikul tehti olukorras, kus ajusurma tuvastamist poldud isegi mitte alustatud, rääkimata selle lõpuleviimisest.
Kriminaalmenetluse raames jäeti üle kuulamata mitmed meedikud, kelle ülekuulamist olin palunud. Hinnangu mu poja ravi kvaliteedile Mustamäe haiglas andsid tänavu 2012 augusti lõpul allkirjastatud dokumendis Kohtuekspertiisi Instituudi raames Mustamäe haigla esitatud andmete põhjal kolm patoloogi, kes tegelevad surnutega, ning kellest keegi ei oma mind nõustanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppejõu sõnul patsientidega töötava arsti kogemust.
Põhja ringkonnaprokuratuuri poolt märtsis 2012 kysitud ekspertiisiarvamuse 2012. augusti lõpul koostanud patoloogid Marika Väli, Anu Adams ja Anastassia Tsernova on teadlikult valetanud ja mitmes kohas otseselt võltsinud toimunu asjaolusid oma arstidest ametikaaslaste säästmiseks kriminaalvastutusest. Vastav tegevus kõigi mainitute poolt võib aga tuua kaasa karistuse, kuna riikliku järelvalvekohustust täitva ametiisiku poolt teadvalt ebaseadusliku otsuse või toimungu tegemise eest või otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmise eest näeb seadus ette teatud juhtudel ka karistust rahatrahviga või kuni viieaastase vangistusega.
Mustamäe haigla eutanaasia kinnimätsimise nimel on oma panuse andnud kolme aasta jooksul mitmed ametnikud, ja ka mõned poliitikud. Septembris 2012 nimetas korduvalt oma haldusalas medjärelvalve seaduserikkumised heaks kiitnud sotsiaalminister Hanno Pevkur kohtuarst Marika Väli sotsiaalministeeriumi nn. ravikvaliteedi komisjoni juhiks, avaldades sel kombel oma tänu kohtuarst Väli ja ta kahe kolleegi tegevusele arstide ravivigade mittearvestamisel seoses penitsilliini ja deksametasooni ravijuhiste räige rikkumisega ja eutanaasia keelu eiramisel.
Minu etteheidete peamine sisu kogu kriminaalasja raames on olnud see, et elavat inimest tuleb kohelda elava inimesena, kellel on kõik seadustest tulenevad õigused ning inimese õigus inimväärsele kohtlemisele ei kao vaatamata tema haigusele ning kellelgi ei ole õigust otsustada teise inimese elu lõpetamise üle.
Kriminaalmenetluse raames ei õnnestunud mul saada koopiat minu pöördumisest politseisse mu poja surmapäeval 15. okt. 2009, kuigi uurijate sõnul on pöördumine politsei registris fikseeritud. Samuti keelduti mulle teatamast selle kõrge politseijuhi nime, kes otsustas 15. okt. 2009 mitte rahuldada minu palvet saada õigus sõltumatule lahangule Keskhaiglas või ITK patoloogide poolt. Mustamäe haigla oli mu vastava palve enne pöördumist politseisse 15. okt. 2009 samuti tagasi lükanud.
Just politsei keeldumise järel ja politsei enda soovitusel 15. okt. 2009 tuli mul seejärel pöörduda Tervishoiuametisse, mille töö raames rikuti järelvalveinspektor Peeter Mardna juhtimisel mitmeid seadusi ja võltsiti mitmeid asjaolusid, sh varjati täielikult penitsilliini määramist ja süste Oliveri mh kooma süstimise päeval.
Minu poolt kolm aastat tagasi 2. nov 2009 osaliselt ka avalikkusele kirjeldatud ja mh ka Postimehes ja Õhtulehes 3. nov 2009 ilmunud ning kevadel 2010 ETV Ringvaate toimetuse poolt palutud intervjuus kirjeldatud seikade asjus Oliveri ebainimlikust kohtlemisest ei pidanud Põhja prokuratuur 25. okt. 2012 allkirjastatud määruse kohaselt asjaosaliste karistamist samuti vajalikuks.
Määrusest lähtub, et Oliveri piinamiseks ei ole loetud tema alasti abitu keha külmetamist lahtise akna all oktoobrikuises külmas nagu ma ta hommikul palatisse jõudnuna leidsin.
Samuti ei ole loetud piinamiseks Oliveri kaht kätt pidi kinniaheldamist magnetlukusturihmadega, millises seisundis hoiti teda terve nädala, kuigi mina haiglas olles ta ikka ja jälle lahti sidusin. Üheltki hooldajalt ega õelt, kellele kõigile oli antud korraldus hoida Oliveri niimoodi kinniseotuna Põhja prokuratuur tunnistusi ei võtnud.
Lisaks jättis prokuratuur võtmata ka selle meediku tunnistuse, kes Oliveri raviarsti ootamatu kadumise järel puhkusele 12. haiglapäeval tuvastas, et Oliveril oli jäetud diagnoosimata üliraskeks areneda lastud kahepoolne kopsupõletik, mistõttu ta oli saanud seni antibiootikumide asemel hoopis oletuslikku ajuturset alandama pandud ravi. Just selle tõsiasja selgumisel (ühtki muud uut haigust sel päeval ei leitud) tunnistati Oliver samal päeval lootusetuks, ilma et meid oleks sellest teavitatud ja meie kokkulepitud üleviimine perepalatisse Hiiule tühistati.
Kriminaalmenetluse toimikust selgub, et kriminaalmenetluse raames jäeti võtmata ka tunnistused Oliveri alasti keha lahtise akna all külmetanud õelt, samuti ei võetud tunnistusi õelt, kes ütles mulle 4. okt. 2009 Oliveri vahetu kinniaheldamise eel 11.ndal haiglapäeval mu poja kuuldes, et kui ma haiglast lahkuksin, "siis läheksid asjad teie pojaga kiiresti", millest said teada ka teised sel päeval valves olnud õed.
Kuigi Riigiprokuratuuri järelvalvetalitus teatas mulle 2010. aasta suvel lõpus, et Riigiprokuratuur saatis kriminaalasja materjalide juurde minu pöördumise palvega lisada mulle Mustamäe haiglas toimunu avalikustamise eest korraldatud massiivne santaaz laimukampaaniaga antud kriminaalmenetlusse, nähtub kriminaaltoimikust, et mingeid menetlustoiminguid pole sellega seoses tehtud.
Prokuratuuri määruses kriminaalasja sulgemisest on jõutud mh ka otsusele, et minu poolt osutatud võltsingud tervishoiu järelvalveinspektori Peeter Mardna tegevuses nn. ravikvaliteedi komisjoni raames, samuti minu osutatud komisjoni töökorra rikkumised ei ole lahendatavad kriminaalmenetluses.
Alates sügisest 2011 on kahe asutuse nõudel Peeter Mardna eraldi kriminaaluurimise all meie juhtumis ka mõnede muude seaduserikkumistega seoses.
Prokurör ei kiitnud heaks ka minu poolt talvel 2012 esitatud ettepanekut esitada laimukampaania asjus asjaosaliste vastu eraldi tsiviilhagi, nagu seadus seda kannatanul teha võimaldab.
Kuna ma siiralt usun, et juhtumi aus lahendus, tehtud vigade tunnistamine ja asjaosaliste karistamine saab aidata kaasa ravivigade vähendamisele ning inimeste põhiõiguste kaitse parandamisele Eesti tervishoiusastustes, siis ei pea ma võimalikuks kriminaalasja lõpetamisega nõustuda.
Kasutan seepärast enda ja oma poja õiguste kaitseks seadusega ettenähtud võimalust, ning pöördun järgmisel nädalal Riigiprokuratuuri taotlusega tühistada Põhja Ringkonnaprokuratuuri otsus kriminaalasja lõpetamisest.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
2. november 2012
Tagasi esiküljele SIIT
