11. jaan 2010, arutelu Riigikogus meditsiiniabi kvaliteedist, sotsiaalministri vastused RK roheliste fraktsiooni järelpärimisele 10. nov. 2009 - vt. Riigikogu stenogrammi.
Toomas Trapido sõnavõtt Riigikogus, 11. jaan. 2010:
Hea sotsiaalminister! Head kolleegid! Kui ma olen liiga ülekohtune ja emotsionaalne, siis palun juba ette vabandust. Olen Eestis päris lähedalt kokku puutunud nii tervishoiuteenuste kvaliteediga kui mõningatel juhtudel ka selle puudumisega.
Isiklikud kogemused varieeruvad rahuldavast väga heani, aga mul on ka kogemus oma isa kahest surmaeelsest kuust, kus ta sattus Eestis Vabariigis 2003. aastal riiklikku meditsiiniasutusse, mida ei oska küll teistmoodi nimetada kui maapealseks põrguks või selle eeskojaks, kus ta paari päeva jooksul sisuliselt sandistati nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Õnneks oli võimalik ta üle viia asutusse, mida julgeb kõva häälega nimetada, Hiiul asuvasse Diakooniahaiglasse, mis on inimese viimseteks elupäevadeks tõenäoliselt parim koht väljaspool kodu. Ma ütlen seda sellepärast, et ma lootsin, et inimeste kohtlemine siin riigis ajapikku paraneb, aga lugedes neid lugusid ning kohtudes ja rääkides nende inimestega, kes on pöördunud TKE poole, võib öelda, et need ei ole enam üksikud tõrvatilgad, vaid seda tõrva on siin tõepoolest nagu üldiselt hästi toimivas meditsiinisüsteemis päris palju. Julgen öelda, et Eestis on mõnevõrra säilinud, ilmselt nõukogude aja pärandina, küllaltki patroneeriv ja arstikeskne tervishoiusüsteem ja sisuliselt ainus kontrollorgan, tervishoiuteenuste kvaliteedi kontrolli ekspertkomisjon, ei täida mitmetel juhtudel oma sisulist ülesannet. Mis kõige hullem, komisjoni poole pöördujaid süüdistatakse liigsetes emotsioonides, rumaluses ja milles kõiges veel ning komisjon oma otsuste eest sisuliselt ei vastuta – vastupidi, Eesti Vabariigi kohus käsitleb neid vaata et jumaliku tõendina.
Aga parimat arstiabi saab saavutada ainult vigade tunnistamise ja nendest õppimise kaudu. Näiteks Rootsis on minule teadaolevalt arstiabi kvaliteedi kontrolli keskmes haiglate ja teiste raviasutuste kohustus raporteerida tehtud vigadest. Kui veast on teatatud, siis mingeid sanktsioone ei järgne. Kui aga pole teatatud ja kahjukannataja asja üles võtab, siis on kontrollival komisjonil võimalus rakendada erineva raskusastmega sanktsioone, alates avalikest märkustest hoiatuste ja karmimate meetmeteni välja, mida tuleb küll väga harva kasutada. Samasugust või ka natuke teistsugust, aga samasuguse mõttega süsteemi võiks ju mõelda ka Eestisse.
Tahan veel öelda seda, et inimesed on selgelt hakanud rohkem oma elu ja tervise eest ise vastutama ning tahavad, et arst oleks neile partneriks, mitte ilmeksimatuks eksperdiks. See ei puuduta loomulikult kõiki elanikke. Loomulikult tähendab vastutus just nimelt seda vastutust ja ka sellistel juhtudel, kui patsient või tema lähendane on teinud otsuse, mis tema seisundit halvendab või lausa surmaga lõpeb. Aga me peame patsiendi ja tema lähedaste valikuid austama ning ma olen kindel, et sisulise koostöö korral arstide ja õdedega on valede otsuste hulk minimaalne. Ja näib – ka sotsiaalminister mainis seda –, et üheks keskseks probleemiks on suhtlemine, selleks aja võtmine, arusaamine, austus. Kui on liialt bürokraatiat, siis tuleb seda vähendada, suurendamaks haritud arsti kvaliteetaega inimesega suhtlemiseks ja tema ravimiseks. Olen veendunud, ja mitte mina üksi, et Eesti meditsiin tuleb inimkesksemaks muuta, ning praegune arupärimine on alles selle tee algus. Me kutsume kõiki huvitatud inimesi seda arutama ja tuleme kindlasti välja edasiste ettepanekutega. Ma loodan, et Riigikogu liikmed teevad seda üheskoos ja ühel meelel.
Aitäh!
Toomas Trapido,
Riigikogu liige
