Täiendus novembris 2011: Kättemaksuks Patsientide Esindusühingu poolt osutatud piinamisjuhtudele haiglates ning EPE kriitikale puudulikust ja ebaobjektiivsest järelvalvest tervishoius otsustas Sotsiaalministeerium jätta Patsientide Esindusühingu välja nende institutsioonide nimekirjast, kellelt SM nende valdkonda puudutavate seaduseelnõude kohta arvamust küsib ning saatis sügisel 2011 nn. ravikvaliteedi komisjoni puudutavad muudatused vaid Patsientide Nõukojale, aga mitte EPEle.
Patsientide Esindusühing saatis 2011. aasta jaanuari lõpus kirja Sotsiaalministeeriumile, milles teatas, et ei pea võimalikuks oma esindaja osalemist Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva nn. ravikvaliteedi komisjoni töös. Patsientide Esindusühing esitas sotsiaalministeeriumile mitmeid ettepanekuid täiesti uutel alustel ja uues koosseisus tegutseva komisjoni loomiseks. Patsientide Esindusühing osutab, et senine komisjon ei kaitse patsientide õigusi ning erinevalt kohtust, kus inimesed peavad andma tunnistusi vande all, ei vastuta senise, kaua Peeter Mardna poolt juhitud komisjoni liikmed mingil moel ka siis, kui nad valetavad või jäädakse vahele dokumentide võltsimisega.
Mardna viimaste aastate üks süüdimatuim ja eriti jõhkralt kehtivat seadusandlust rikkuv näide räigeid meditsiinilugusid summutava komisjoni tööst on kindlasti seotud käesoleva juhtumiga, kui vastupidiselt ravikvaliteedi tööd sätestavale kehtivale määrusele osalesid komisjonis juhtunule hinnangu andmisel kolm Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötajat ning lisaks veel kaks menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast Ida-Tallinna Keskhaiglas, sh. Keskhaigla nõukogu liige Mardna ise.
Lisaks rikuti teadlikult pea kõiki kõnealuse määruse punkte.
On tähelepanuväärne, et endise kommunisti, keskerakondlasest Peeter Mardna süüdimatut seaduserikkumist meditsiiniligude menetlemisel on soosinud kaua ka Reformierakond. Reformierakonna ministrid, sh. ka sotsiaalminister Hanno Pevkur on neid seadusrikkumusi küll möönnud, kui need on välja tulnud, kuid ei ole sellele vaatamata pidanud vajalikuks sekkuda. Mardna juhtimisel määrusevastaselt koostatud "hinnanguid" on aga kasutatud mh. kättemaksuks haiglas toimunud seaduserikkumiste avalikustamise eest.
Patsientide Esindusühing, kes leiab, et Eestis puudub igasugune arvestatav objektiive järelvalve meditsiinis ettetulevate vigade hindamiseks ja patsientide õiguste kaitsmiseks, võib tuua mitmeid analoogseid näiteid.
Tagasi esiküljele SIIT
12/23/2010
Täname IRLi ja sotse patsiendi kaitse seaduse lisamise eest oma valimisprogrammidesse
Täiendus märstsist 2011: Reformierakonna ja IRL uuest koalitsioonileppes IRLi toetatud patsiendi kaitse seadust pole - arstiga abielus oleva Andrus Ansipi valitsemisajal inimõiguste austamist tervishoiuasustes, vastavat järelvalvet ja europaalikku patsiendi kaitse seadust loota on vist tõesti mõttetu. Seda enam, et just reformierakondalike sotsiaalministrite, sh Hanno Pevkur i heakskiidul on kogu senine korralagedus tervishoius ja nö keskerakondlik seadusi rikkuv meditsiini järelvalve ka üldse kesta saanud.
Toomas Trapido ja Anneli Rõigas tänavad IRL-i ja sotsiaaldemokraate patsiendi kaitse seaduse lisamise eest valimisprogrammi
27. jaan 2011
Mullu kevadel Riigikogus toimunud seminaril "Inimväärne meditsiin" ja sõnavõttudega meedias patsiendi kaitse seaduse koostamise vajalikkuse teema algatanud Riigikogu liige Toomas Trapido ja ajakirjanik Anneli Rõigas tänavad Isamaa ja Res Publica Liitu ning Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda patsiendi kaitse seaduse lisamise eest oma valimisprogrammidesse.
Avaldame samas lootust, et ka Keskerakond ning ka aastaid Eesti juhtpartei positsiooni kandnud Reformierakond leiavad endas jõudu liituda IRLi ja sotside toetusega patsiendi kaitse seaduse koostamiseks ja vastuvõtmiseks tulevases uues Riigikogus.
Lisaks Eesti ajakirjanduses mullu teravalt käivitunud teemakäsitlusele patsientide õiguste puudulikust kaitsest Eestis, sh. inimeste seadusevastasest kinniaheldamisest ning muul viisil alandavast kohtlemisest mõnedes Eesti meditsiiniasutustes on Eestile sel teemal etteheiteid teinud ka ÜRO Inimõiguste Komitee.
"Patsiendi õigusi peetakse rahvusvaheliselt lahutamatuks osaks inimõigustest ning Eesti on ainus Euroopa Liidu Põhjamaa, kus vastav seadus puudub ning haiglates toimuv on olnud jätkuvalt väljaspool seadusi. Seda tõdemust on meiega jaganud viimasel aastal mitmetel kohtumistel ka Patsientide Esindusühingu juhid ja juristid, kelle samalaadseid pingutusi on kahjuks eiratud. IRLi ja Sotsiaaldemokraatide toetus patsiendi seadusele on väga teretulnud," märkis Anneli Rõigas.
"Olukord, kus mõnedes haiglates esinevate probleemide avalikustajaid on karistatud laimu ja avaliku hukkamõistuga kõrgel positsioonil olevate inimeste poolt, ei ole kohane ühelegi demokraatlikule riigile," märkis Toomas Trapido , kommenteerides aasta kestnud võitlust patsiendi kaitse seaduse eest.
"Selgelt puudulik on tervishoiuteenuste kvaliteedi järelevalve ja eriti lepitamisele suunatud institutsioonide ja menetluste puudumine“, lisas Trapido.
Mullu juulis Genfis ÜRO Inimõiguste Komitee istungjärgul vastuvõetud raportis inimõigustealasest olukorras Eestis osutas ÜRO muuhulgas ka inimõiguste puudulikule kaitsele Eestis. ÜRO märgib oma oma raportis, et praegusel kujul ei ole Eesti õiguskantsleri büroo piisavalt kaasatud inimõiguste edendamisse ja kaitsmisse ega täida oma rolli piisavalt. ÜRO tegi Eestile raportis ettepaneku anda õiguskantslerile laiem mandaat või leida lisamoodused, kuidas kõiki inimõigusi Eestis täielikumalt edendada ja kaitsta ja täita ka ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise vastase ÜRO konventsiooni põhimõtteid.
"On aeg täielikult tunnistada Eesti tervishoiuasutustes viibivate inimeste inimõigusi ning teha vajalikud sammud nende tagamiseks. Nii patsientide kui tervishoiutöötajate vastastikune austus ja teineteise inimväärne kohtlemine tõstab kogu Eesti tervishoiu kvaliteeti," ütles Toomas Trapido .
--------------
Lisainfo: Toomas Trapido, mob. 555-70010
ÜRO ja Eesti raportid inimõigustealasest olukorrast Eestis:
http://www.ohchr.org/EN/countries/ENACARegion/Pages/EEIndex.aspx
Tagasi esiküljele SIIT
Toomas Trapido ja Anneli Rõigas tänavad IRL-i ja sotsiaaldemokraate patsiendi kaitse seaduse lisamise eest valimisprogrammi
27. jaan 2011
Mullu kevadel Riigikogus toimunud seminaril "Inimväärne meditsiin" ja sõnavõttudega meedias patsiendi kaitse seaduse koostamise vajalikkuse teema algatanud Riigikogu liige Toomas Trapido ja ajakirjanik Anneli Rõigas tänavad Isamaa ja Res Publica Liitu ning Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda patsiendi kaitse seaduse lisamise eest oma valimisprogrammidesse.
Avaldame samas lootust, et ka Keskerakond ning ka aastaid Eesti juhtpartei positsiooni kandnud Reformierakond leiavad endas jõudu liituda IRLi ja sotside toetusega patsiendi kaitse seaduse koostamiseks ja vastuvõtmiseks tulevases uues Riigikogus.
Lisaks Eesti ajakirjanduses mullu teravalt käivitunud teemakäsitlusele patsientide õiguste puudulikust kaitsest Eestis, sh. inimeste seadusevastasest kinniaheldamisest ning muul viisil alandavast kohtlemisest mõnedes Eesti meditsiiniasutustes on Eestile sel teemal etteheiteid teinud ka ÜRO Inimõiguste Komitee.
"Patsiendi õigusi peetakse rahvusvaheliselt lahutamatuks osaks inimõigustest ning Eesti on ainus Euroopa Liidu Põhjamaa, kus vastav seadus puudub ning haiglates toimuv on olnud jätkuvalt väljaspool seadusi. Seda tõdemust on meiega jaganud viimasel aastal mitmetel kohtumistel ka Patsientide Esindusühingu juhid ja juristid, kelle samalaadseid pingutusi on kahjuks eiratud. IRLi ja Sotsiaaldemokraatide toetus patsiendi seadusele on väga teretulnud," märkis Anneli Rõigas.
"Olukord, kus mõnedes haiglates esinevate probleemide avalikustajaid on karistatud laimu ja avaliku hukkamõistuga kõrgel positsioonil olevate inimeste poolt, ei ole kohane ühelegi demokraatlikule riigile," märkis Toomas Trapido , kommenteerides aasta kestnud võitlust patsiendi kaitse seaduse eest.
"Selgelt puudulik on tervishoiuteenuste kvaliteedi järelevalve ja eriti lepitamisele suunatud institutsioonide ja menetluste puudumine“, lisas Trapido.
Mullu juulis Genfis ÜRO Inimõiguste Komitee istungjärgul vastuvõetud raportis inimõigustealasest olukorras Eestis osutas ÜRO muuhulgas ka inimõiguste puudulikule kaitsele Eestis. ÜRO märgib oma oma raportis, et praegusel kujul ei ole Eesti õiguskantsleri büroo piisavalt kaasatud inimõiguste edendamisse ja kaitsmisse ega täida oma rolli piisavalt. ÜRO tegi Eestile raportis ettepaneku anda õiguskantslerile laiem mandaat või leida lisamoodused, kuidas kõiki inimõigusi Eestis täielikumalt edendada ja kaitsta ja täita ka ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise vastase ÜRO konventsiooni põhimõtteid.
"On aeg täielikult tunnistada Eesti tervishoiuasutustes viibivate inimeste inimõigusi ning teha vajalikud sammud nende tagamiseks. Nii patsientide kui tervishoiutöötajate vastastikune austus ja teineteise inimväärne kohtlemine tõstab kogu Eesti tervishoiu kvaliteeti," ütles Toomas Trapido .
--------------
Lisainfo: Toomas Trapido, mob. 555-70010
ÜRO ja Eesti raportid inimõigustealasest olukorrast Eestis:
http://www.ohchr.org/EN/countries/ENACARegion/Pages/EEIndex.aspx
Tagasi esiküljele SIIT
8/30/2010
Sadism ja laim ei sobi tervishoidu
Klikka pealkirja. Ilmus Eesti Ekspressis, vastulause süüdimatult valetavatele ja ka mitmeid asitõendeid võltsinud Mustamäe haigla meedikutele.
8/29/2010
Tarmo Vahter, Sulev Vedler, Heidit Kaio ehk Kärt Blumbergi laimuloo Ekspressis avaldamise tagamaadest
2010. aasta augustis Kärt Blumberg´´ i tahtlikku laimu ja rohkeid faktivigu täis artiklit avaldades (vaata vastulauset ülal, "Sadism ja laim ei sobi tervishoidu" teadsid nii laimu avaldamise otsuse teinud, puhkusel viibinud Priit Hõbemägi asendanud Eesti Ekspressi asepeatoimetaja Tarmo Vahter, rubriigi Kuum toimetaja Sulev Vedler, kui ka laimuartiklit raadios promonud Heidit Kaio, et tegu on räigeid faktivigu täis artikliga, sest toimetusel oli rohketele vigadele osutav kommentaar olemas juba mitu päeva varem. Tarmo Vahteri, Sulev Vedleri, Heidit Kaio otsus osaleda ka ise Mustamäe haiglas toimunu avalikustamise eest Peeter Mardna juhtimisel korraldatud vaigistamiskampaanias Kärt Blumbergi ja mu pojale elajaliku elulõpu korraldanud meedikute laimu abil on kindlasti üks erakordsemaid sedalaadi juhtumeid Eesti ajakirjanduses. Kõnealuse laimuloo juures avaldas EE seejuures lühidalt minu kommentaari pähe teksti, mida ma iial Eesti Ekspressile ega selle lugejaile polnud saatnud. Aasta lõpus näitas Eesti Ekspress ja selle juhtkond veelkord oma arusaama meediaeetikast, tõstes kõnealuse laimuloo esile kui ühe enimklikitud loo tol aastal - tahtliku laimu avaldamise eest teenis Eesti Ekspress raha ja tähelepanu, ja see, et laimu avaldati teadlikult, oli lehele (omanik Hans H. Luik) selle taustal kahjuks mitteoluline.
Anneli Rõigas
Anneli Rõigas
8/25/2010
10 kuud hiljem: laim ja ähvardused/Palusime täiendada kriminaaluurimist.
Klikka pealkirja, et lugeda täpsemalt. Kärt Blumberg Meditsiiniuudistest faktivigu ja laimu täis artikkel jõhkrat lugu laimu abil summutada püüdvate ja mitmeid olulisi asitõendeid võltsinud Mustamäe haigla meedikute näpunäidete järgi. On see Eesti NSV või Eesti Vabariik?
8/24/2010
Oliverile algselt antud analüüsitulemus kuulus teisele inimesele
Oliverile 2006. aasta juunis algselt antud analüüsitulemus kuulus teisele inimesele, selgus poolteist kuud pärast ta hukkumist haiglas novembris 2009. Algses analüüsitulemuses, mis oli tehtud Tallinna Keskhaiglas (lõikus tehti Taastava kirurgia kliinikus, ja lõikuse tegi üks, aga analüüsitulemuse andis teine arst)oli pikalt juttu ka silmadest, kuigi lõigati vaid moodustist peanahalt kohaliku tuimestusega ja usus, et tegu on vaid kosmeetilise probleemiga. Küsisime 2006 algset analüüsitulemust saades korduvalt üle, kas tegu võib olla eksitusega ja eeldasime, et silmad olid lõigatud moodustisega seotud närvide kaudu. Kohtumisel novembris 2009 toonase Tervishoiuameti juhiga aga selgus, et analüüsitulemus, milles juttu silmadest ei saanud olla kuidagi seotud antud lõikusega. Kuna PERHi toimikus algset analüüsitulemust 2009 aasta novembri lõpuks enam polnud, käisime detsembri 2009 algul seda otsimas Magdaleenas Taastava kirurgia kliinikus, kus selgus, et ka seal on hoopis teine ja lühem variant kui algselt antu, identne PERHi toimikus olevale. Kellele kuulus juunis 2006 tehtud pahaloomulise kasvaja analüüsitulemus, kus oli juttu nii pealaest kui silmadest ja kas segi läksid vaid analüüsimaterjalid ja/või ka diagnoosid? Selle algse analüüsi põhjal tehti 2006 mõni nädal hiljem profülaktilistel kaalutlustel Mustamäel uus ja suurem lõikus, äravõetud materjalist kasvajarakke ei leitud, kuid midagi tehti lohakalt, sest pea läks mädanema ja see vajas eraldi ravi, mis augustis 2006 lõppes.
8/20/2010
Arst: Patsient on Eestis muudetud "asjaks", vahe Põhjamaadega nagu öö ja päev
Klikka pealkirja, Eestis julgeb üliharva mõni arst inimväärse meditsiini teemal sõna võtta, kuigi kaasamõtlejaid on rohkem.
6/01/2010
ÜLEVAADE PERHi ravivigadest, sandiks ja hingetuks süstimisest
Klikka pealkirja, et lugeda seda nimekirja.
4/30/2010
Professor Hele Everaus: Eesti meditsiin on patsiendi vastu hoolimatu
Professor Hele Everaus Tartust on üks väheseid arste, oma ala tipptegijaid, kes on julgenud aastaid inimväärse meditsiini teemal Eestis sõna võtta. Inimlikke ja euroopalikke väärtusi ning patsiendikeskset meditsiini rõhutava Everausi sõnavõtud on aga paljudes sovetiaja mentaliteediga kolleegides, eriti Tallinnas, sügavat pahameelt tekitanud. Klikka pealkirja, et lugeda üht professor Everausi mõtetega artiklit.
4/08/2010
4/06/2010
3/30/2010
P.S. Patsientide esindusühing: Eestis puudub meditsiini sõltumatu järelvalve
Eesti Patsientide Esindusühingu tegevuse aastaaruandes juulist 2010, mis esitati ka valitsusele/SM-ile juhib EPE tähelepanu asjaolule, et Eestis puudub tervishoiuteenuste kvaliteedi objektiivse, efektiivse ja sõltumatu hindamise institutsioon.
MÄRKUS: KÄESOLEV BLOGI ON LOODUD JA AVALIK ALATES KEVADEST 2010. BLOGIS TOODUD KUUPÄEVAD ON ERITI BLOGI LÕPUPOOL MUUDETUD MITMEL POOL NENDE KIRJUTAMISEST AJALISELT VARASEMAKS, ET TÕSTA OLULISIM JA LISAINFO AVANEMISEL ENAM TÄIENDATUD INFO ETTEPOOLE.
KÕIK SIIN LEHEL AVALIKUSTATU TULENEB EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHTU LAHENDITEST, MILLE KOHASELT TULEB RASKETE KRIMINAALASJADE KINNIMÄTSIMISE KATSED KOHESELT AVALIKUSTADA, ET KINNI MÄTSIMIST VÄLTIDA.
MÄRKUS: KÄESOLEV BLOGI ON LOODUD JA AVALIK ALATES KEVADEST 2010. BLOGIS TOODUD KUUPÄEVAD ON ERITI BLOGI LÕPUPOOL MUUDETUD MITMEL POOL NENDE KIRJUTAMISEST AJALISELT VARASEMAKS, ET TÕSTA OLULISIM JA LISAINFO AVANEMISEL ENAM TÄIENDATUD INFO ETTEPOOLE.
KÕIK SIIN LEHEL AVALIKUSTATU TULENEB EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHTU LAHENDITEST, MILLE KOHASELT TULEB RASKETE KRIMINAALASJADE KINNIMÄTSIMISE KATSED KOHESELT AVALIKUSTADA, ET KINNI MÄTSIMIST VÄLTIDA.
3/29/2010
Avaldus riigiprokuratuurile ja siseministrile kriminaalmenetluse algatamiseks (vt. allpool)
/Vt. ka ETV intervjuud 23.03.2010, Ringvaade (otsi viimane lugu videol) SIIT ja Kanal 2, 22.02.2010 Siit
kommentaar arstide liidu avaldusele 29.03.2010 siit + Riigikogu liikme Toomas Trapido kommentaar arstide liidu avaldusele - Eesti meditsiin vajab "glasnostit"
A v a l i k . k i r i22.03.2010
Oliver Rõigase perekond pöördus riigiprokuratuuri ja siseministri poole kriminaalmenetluse algatamiseks
Lgp. toimetused,
Pöördusin täna Oliver Rõigase perekonna nimel riigiprokuratuuri ja siseministri poole avaldusega algatada kriminaalmenetlus minu poja, 15. oktoobril 2009 Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuses surnud Oliver Rõigase, sünd, 12. september 1983, piinamise, tapmiskahtlustuse ja surma asjaolude väljaselgitamiseks Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.
Tervishoiuametile saadetud avalduse esitamisest möödub järgmisel nädalal viis kuud.
Oleme nüüdseks jõudnud veendumusele, et Põhja-Eesti Regionaalhaiglas toimunu püütakse kinni mätsida ning kogu Eesti üldsust vapustanud süüdistused Oliveri piinamises, valeravis, hingamise peatanud süsti tegemises ja kahtlused Oliveri tahtlikus tapmises, mis sisaldusid ka Tervishoiuametile esitatud avalduses püütakse summutada.
Endises Tervishoiuametis, nüüdses (alates 1. jaanuarist 2010) toimima hakanud) Terviseametis meditsiini järelvalve eest vastutav Peeter Mardna pole minuga nende ligi viie kuu jooksul mitte kordagi ühendust võtnud, samuti pole ta tundnud huvi meie poolt märgitud tunnistajate tunnistuste vastu.
P. Mardna ei vastanud 2. novembril 2009 ka mitte ühelegi minu emailile, milledes kirjeldasin detailselt haiglas toimunut ning märkisin ka ära isikud, kes lisaks minule toimunut, sh hingamise peatumist tehtud süsti tagajärjel ja hiljem juba ajusurnuks arvatud noore inimese osutumist elavaks pealt nägid ning võivad antud asjas anda tunnistusi.
Juhtumi mullu sügisel kiiresti menetlusse võtnud ja tema haigustoimiku haiglast samal päeval ära toimetanud ning PERHi juhtide sügava meelepaha alla langenud Tervisoiuameti juhist Üllar Kaljumäest sai peagi endine terviseküsimusi kureerinud ameti juht ning uues Terviseametis on ta tööl ühena ameti juhi asetäitjatest ega vastuta enam järelvalve eest.
Kommenteerisin meediale omalt poolt kõnealuse juhtumiga seotut vaid avalduse esitamisel päeval 2.11.2009 ning teatasin emailis pressile 4.11.2009, et hoidun omapoolsetest kommentaaridest kuni Tervishoiuameti vastuse laekumiseni.
Olen otsustanud tänase seisuga vaikimisest loobuda, avalikustades kogu süüdistuste sisu, mis on sundinud meid pöörduma abipalvega Riigiprokuratuuri ja Siseministri poole.
Pärast Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamist liitus Eesti 1991. aasta sügisel ÜRO piinamisvastase konventsiooniga ning Eesti Vabariigi kriminaalseadustik peaks kehtima kõigi Eesti Vabariigi kodanike ja elanike suhtes ning haiglas toimuv ei saa olla väljaspool seadust.
Alates tänasest on juhtunuga seotud dokumendid, sh. minu poolt mullu sügisel, 2. novembril 2009 Tervishoiuametile esitatud avaldus täies mahus loetav ka eraldi kodulehel aadressil http://arstiabi.blogspot.com/ (Oluline märkus 2013 mai: mainitud dokumentide all on peetud silmas yksnes teateid meediale, siin lehel ei ole olnud m i t t e k o r d a g i seisuga 11. mai 2013 avaldatud kirjavahetust politsei ja prokuratuuriga ega ka 2. nov. 2009 Tervishoiuametile saadetud taotluse ja pikema ülevaate teksti - A.R.). Sellel ka edaspidi täienduval kodulehel on muuhulgas ka mõned lähedaste soovitused kasvajadiagnoosi saanud inimestele, mõnede meedikute kirjad, Riigikogu liikme Toomas Trapido sõnavõtt Riigikogus jaanuaris 2010 oma isa piinamisest ja kahe päevaga toimunud füüsilisest ning moraalsest sandistamisest ühes Tallinna haiglas, lingid arutelule meedias jpm.
Samal kodulehel on alates tänasest ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti poolt mulle 4. nov. 2009 saadetud kiri, milles märgitakse, et ebainimlik kohtlemine ja üledoosid/surmasüstid, eriti intensiivpalatites, on peamine probleem Eesti haiglates.
Me leiame, et päris kindlasti on tahtliku tapmisena käsitletav neurokirurgia osakonna üldarsti, noormehe viimase elunädala algul esmaspäeval 12. oktoobril 2009 neurokirurgia osakonna intensiivpalatis tööjärje üle võtnud, patsiendi sama päeva hommikul emast lahtisaamiseks ekslikult lõplikusse kooma diagnoosid dr. Tiiu Pauluse tegevus. Pärast sama päeva, 12. okt. 2009 õhtul palatiõde Oksana Granovskaja poolt tehtud (juhtunul on viis tunnistajat), iseseisva hingamise peatanud süste andis Tiiu Paulus järgmisel päeval, 13. oktoober 2009 korralduse lõpetada mu poja igasugune toitmine ning võtta ära mu pojalt kõik ravimid, sh. talle bakteriaalse kopsupõletiku vastu määratud ravimid ning ka Dexamethazone ravimi manustamine, mille järsk ärajätmine on eluohtlik nagu on kirjas kõigis selle ravimi ametlikes kirjeldustes.
Palusime pöördumises riigiprokuratuuri ja siseministeeriumi poole uurida kriminaalmenetluse raames ka teiste selle looga seotud meedikute tegevust seoses piinamise, sandistumisega ja surma põhjustamisega.
Minu poolt riigiprokuratuuri ja siseministri poole esitatud kriminaalmenetluse algatamise palve peamised põhjused on osaliselt kirjas ka minu poolt eelmisel nädalal sotsiaalministeeriumi juures tegutseva ravikvaliteedi komisjoni liikmetele saadetud kaaskirjas, mis on lisatud ka käesoleva teate lõppu. Ka see kaaskiri,on juba mainitud kodulehel ning sisaldab muuhulgas ka juhtunu taustal ettepanekuid patsiendi kaitse alase seadusandluse parandamiseks.
Palun käesolevat kirja ja sellele lisatud lisa, kaaskirja Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni liikmetele seoses juhtumi aruteluga komisjonis 25.03.2010 käsitleda minu avaliku kirjana üldsuse poole.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
kommentaar arstide liidu avaldusele 29.03.2010 siit + Riigikogu liikme Toomas Trapido kommentaar arstide liidu avaldusele - Eesti meditsiin vajab "glasnostit"
A v a l i k . k i r i22.03.2010
Oliver Rõigase perekond pöördus riigiprokuratuuri ja siseministri poole kriminaalmenetluse algatamiseks
Lgp. toimetused,
Pöördusin täna Oliver Rõigase perekonna nimel riigiprokuratuuri ja siseministri poole avaldusega algatada kriminaalmenetlus minu poja, 15. oktoobril 2009 Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuses surnud Oliver Rõigase, sünd, 12. september 1983, piinamise, tapmiskahtlustuse ja surma asjaolude väljaselgitamiseks Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.
Tervishoiuametile saadetud avalduse esitamisest möödub järgmisel nädalal viis kuud.
Oleme nüüdseks jõudnud veendumusele, et Põhja-Eesti Regionaalhaiglas toimunu püütakse kinni mätsida ning kogu Eesti üldsust vapustanud süüdistused Oliveri piinamises, valeravis, hingamise peatanud süsti tegemises ja kahtlused Oliveri tahtlikus tapmises, mis sisaldusid ka Tervishoiuametile esitatud avalduses püütakse summutada.
Endises Tervishoiuametis, nüüdses (alates 1. jaanuarist 2010) toimima hakanud) Terviseametis meditsiini järelvalve eest vastutav Peeter Mardna pole minuga nende ligi viie kuu jooksul mitte kordagi ühendust võtnud, samuti pole ta tundnud huvi meie poolt märgitud tunnistajate tunnistuste vastu.
P. Mardna ei vastanud 2. novembril 2009 ka mitte ühelegi minu emailile, milledes kirjeldasin detailselt haiglas toimunut ning märkisin ka ära isikud, kes lisaks minule toimunut, sh hingamise peatumist tehtud süsti tagajärjel ja hiljem juba ajusurnuks arvatud noore inimese osutumist elavaks pealt nägid ning võivad antud asjas anda tunnistusi.
Juhtumi mullu sügisel kiiresti menetlusse võtnud ja tema haigustoimiku haiglast samal päeval ära toimetanud ning PERHi juhtide sügava meelepaha alla langenud Tervisoiuameti juhist Üllar Kaljumäest sai peagi endine terviseküsimusi kureerinud ameti juht ning uues Terviseametis on ta tööl ühena ameti juhi asetäitjatest ega vastuta enam järelvalve eest.
Kommenteerisin meediale omalt poolt kõnealuse juhtumiga seotut vaid avalduse esitamisel päeval 2.11.2009 ning teatasin emailis pressile 4.11.2009, et hoidun omapoolsetest kommentaaridest kuni Tervishoiuameti vastuse laekumiseni.
Olen otsustanud tänase seisuga vaikimisest loobuda, avalikustades kogu süüdistuste sisu, mis on sundinud meid pöörduma abipalvega Riigiprokuratuuri ja Siseministri poole.
Pärast Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamist liitus Eesti 1991. aasta sügisel ÜRO piinamisvastase konventsiooniga ning Eesti Vabariigi kriminaalseadustik peaks kehtima kõigi Eesti Vabariigi kodanike ja elanike suhtes ning haiglas toimuv ei saa olla väljaspool seadust.
Alates tänasest on juhtunuga seotud dokumendid, sh. minu poolt mullu sügisel, 2. novembril 2009 Tervishoiuametile esitatud avaldus täies mahus loetav ka eraldi kodulehel aadressil http://arstiabi.blogspot.com/ (Oluline märkus 2013 mai: mainitud dokumentide all on peetud silmas yksnes teateid meediale, siin lehel ei ole olnud m i t t e k o r d a g i seisuga 11. mai 2013 avaldatud kirjavahetust politsei ja prokuratuuriga ega ka 2. nov. 2009 Tervishoiuametile saadetud taotluse ja pikema ülevaate teksti - A.R.). Sellel ka edaspidi täienduval kodulehel on muuhulgas ka mõned lähedaste soovitused kasvajadiagnoosi saanud inimestele, mõnede meedikute kirjad, Riigikogu liikme Toomas Trapido sõnavõtt Riigikogus jaanuaris 2010 oma isa piinamisest ja kahe päevaga toimunud füüsilisest ning moraalsest sandistamisest ühes Tallinna haiglas, lingid arutelule meedias jpm.
Samal kodulehel on alates tänasest ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti poolt mulle 4. nov. 2009 saadetud kiri, milles märgitakse, et ebainimlik kohtlemine ja üledoosid/surmasüstid, eriti intensiivpalatites, on peamine probleem Eesti haiglates.
Me leiame, et päris kindlasti on tahtliku tapmisena käsitletav neurokirurgia osakonna üldarsti, noormehe viimase elunädala algul esmaspäeval 12. oktoobril 2009 neurokirurgia osakonna intensiivpalatis tööjärje üle võtnud, patsiendi sama päeva hommikul emast lahtisaamiseks ekslikult lõplikusse kooma diagnoosid dr. Tiiu Pauluse tegevus. Pärast sama päeva, 12. okt. 2009 õhtul palatiõde Oksana Granovskaja poolt tehtud (juhtunul on viis tunnistajat), iseseisva hingamise peatanud süste andis Tiiu Paulus järgmisel päeval, 13. oktoober 2009 korralduse lõpetada mu poja igasugune toitmine ning võtta ära mu pojalt kõik ravimid, sh. talle bakteriaalse kopsupõletiku vastu määratud ravimid ning ka Dexamethazone ravimi manustamine, mille järsk ärajätmine on eluohtlik nagu on kirjas kõigis selle ravimi ametlikes kirjeldustes.
Palusime pöördumises riigiprokuratuuri ja siseministeeriumi poole uurida kriminaalmenetluse raames ka teiste selle looga seotud meedikute tegevust seoses piinamise, sandistumisega ja surma põhjustamisega.
Minu poolt riigiprokuratuuri ja siseministri poole esitatud kriminaalmenetluse algatamise palve peamised põhjused on osaliselt kirjas ka minu poolt eelmisel nädalal sotsiaalministeeriumi juures tegutseva ravikvaliteedi komisjoni liikmetele saadetud kaaskirjas, mis on lisatud ka käesoleva teate lõppu. Ka see kaaskiri,on juba mainitud kodulehel ning sisaldab muuhulgas ka juhtunu taustal ettepanekuid patsiendi kaitse alase seadusandluse parandamiseks.
Palun käesolevat kirja ja sellele lisatud lisa, kaaskirja Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni liikmetele seoses juhtumi aruteluga komisjonis 25.03.2010 käsitleda minu avaliku kirjana üldsuse poole.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
Kommentaar Arstide Liidu avaldusele
Mustamäe haiglas toimunu avalikustamise eest korraldatud kättemaksukampaanis on osalenud lisaks haiglale ja tervishoiu riiklikule järelvalveinspektorile, arstide liidu kauaaegsele juhtliikmele Peeter Mardnale massiivse laimu levitamisega ka Eesti arstide liidu sekretär Katrin Rehemaa, Tallinna arstide liidu juht Toomas Kariis ja Äripäeva lisa Meditsiiniuudised, mille töötajat Mardna ja Kariis tänasid detsembris 2010 Mardna fondist ka 10 000 kroonise tänurahaga rohkelt teadlikult laimu sisaldanud artikli avaldamise eest.
Sellist ringkaitset, teadlikku räiget valetamist, ravikvaliteedi komisjoni määruse ulatuslikku rikkumist ja vastava määruse mitme põhisätte eiramist nagu on antud loos kogu Eestile osa EALi juhtfiguuridest demonstreerinud võiks oodata maffialt, mitte Hippokratese vande andnud arstide kutseliidult.
Katrin Rehemaa, Toomas Kariis, Andrus Mäesalu, kes te olete Arstide Liidu juhtkonnas Peeter Mardna seaduserikkumisi ja laimu antud loos ja valeinfot omalt poolt võimendades toetanud - lugege seda blogi ja püüdke hetkeksi mõelda, mis tunne teil oleks, kui selline sadism saaks haiglas osaks teie lapsele või mõnele teisele teie lähedasele. Mitte ükski antud jõhkras loos väljatoodud asjaolu pole väljamõeldis ega liialdus. Teie tegevus koos Peeter Mardnaga juhtunut selle naeruvääristamisega ja laimamisega eitada ja kinni mätsida on sügavalt ebainimlik ja ebaeetiline.
Justiitsministeeriumi 2010. aasta juunikuu ja 2009 aasta septembrikuu uuringute kohaselt (www.just.ee) koondab Arstide Liit Eestis kõige korrumpeerunuma elukutse esindajaid - ka koos kõrgharidust mitte nõudvate eriametite esindajate võrdluses on arstid altkäemaksu küsijatena Eestis teisel kohal.
Arstide Liidu 2010 kevadine avaldus, kus kättemaksuks Mustamäel toimunu avalikustamise eest püüti juhtunu sildistada laimuks, sobiks õpikunäiteks totalitaarsesse ühiskonda. Samasse stiili kuulub ka koostöös Peeter Mardna, PERHi ja Meditsiiniuudistega kokkupandud faktivigu täis Kärt Blumbergi laimulugu.
Antud meditsiiniloo asjus korduvalt valetanud Peeter Mardna ja Tallinna arstide liidu juhi Toomas Kariisi korraldatud 10 000 kroonine tänupreemia 2010 aasta detsembris Kärt Blumbergile teadliku laimu levitamise eest Peeter Mardna isa L. Mardna fondist peegeldab veelkord Arstide Liidu mitme juhtliikme ebaeetilisust ja erakordset küünilisust.
Nn. "Mardna komisjoni" töö korraldamisel rikuti teadlikult mitmeid ravikvaliteedi tööd sätestava seadusandluse sätteid, mis on taoliste meditsiinilugude kinnimätsimise puhul olnud kauaaegne praktika.
Sügisel veel ühe noore inimese - Milana ravi ja elushoidmist meedias mõttetuks sildistanud Mardna valetas samas loos järjekordselt süüdimatult, et (meedikute poolt nälga, joogi ja toiduta jäetud) Oliver oli "elustamise nõudmise ajaks" kliinilises surmas, kuigi kõigi nähes õe üledoosi tagajärjel hingamisaparaati vajanud patsient polnud ei kliinilises surmas ega ka mitte ajusurnud ka mitte järgmisel päeval, kui vastav aparaat seda näitas.
Vastupidi, veel viimasel elupäeval nägid kõik kohalolnud, kuidas meedikute poolt ülisadistlku kohtlemise osaks saanud ja selleks ajaks juba kaks päeva täielikus näljas ja ravita olnud noore inimese pulss hakkas mitmel korral ema jutu peale ekraanil hüppama.
Vt. ka Euroopa Patsiendi Õiguste hartat ja selle rikkumiste loetelu antud juhtumis (link paremal veerus).
Otselink justiitsministeeriumi uuringule 2010 korruptsioonist ja Eestis arstide seas vohavast korrputsioonist asub Siin.
Tagasi esiküljele SIIT.
Kommentaar Arstide Liidu avaldusele
29.03.2010
Arstide Liidu tänane avaldus on kahetsusväärne näide kogu loo kinnimätsimise katsest.
Oliver Rõigase juhtumit arutanud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon ei ole oma otsust perekonnale edastanud.
Perekond sai sellest, et ka emal on õigus komisjoni istungil osaleda ja ka oma kaaskiri edastada, teada üksnes komisjoni istungile eelnenud nädalal tänu kogu loo avalikustamisele kaasa aidanud Riigikogu liikme Toomas Trapido abile. Vastupidiselt Terviseameti juhi Tiiu Aro väitele (teleintervjuu 22.03.2010) Terviseamet juhtumiga seotud materjalide edastamiseks SMi ravikvaliteedi komisjonile luba perekonnalt ei küsinud. Aasta alguses loodud Terviseamet, kes on omal algatusel võtnud perega ühendust vaid ühe korra, ema vastavale järelpärimisele komisjoni toimumise päeva ja selle koosseisu kohta ei vastanud.
Oliveri räige piinamisega seotud asjaolusid Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ei käsitletud komisjoni istungil 25.03.2010 mitte poole sõnagagi.
Perekond ei kommenteerinud 25.03. 2009 komisjoni istungil toimunut, kuna lootsime esiteks ära oodata komisjoni vastused meie poolt esitatud küsimustele.
Viis kuud kestnud ootamise ajal pole me saanud Tervishoiuametilt vastust mitte ühelegi meie poolt kirjalikult 2. nov 2009. esitatud küsimusele.
Tegin komisjoni istungil muuhulgas ettepaneku korraldada ühine pressikonverents kõnealuse juhtumi kahepoolseks aruteluks, millest aga keelduti.
Perekond on pöördunud abi saamiseks riigiprokuratuuri ja siseministri poole ja näeb muuhulgas selles sammus lisapõhjust, miks räiget lugu püütakse kinni mätsida.
Jätkame oma sihikindlust loo avalikustamisel ning Arstide Liidu tänase avalduse valguses avalikustame lähipäevil ka komisjonis toimunud arutelu.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
Riigikogu liige Toomas Trapido: Eesti meditsiin vajab "glasnostit"
Tahtmata veel võtta alltoodud küsimuses sisulist seisukohta, soovin ma siiski üht-teist öelda ja omalt poolt küsimusi püstitada:
Minus hakkab süvenema veendumus, et Eesti meditsiin vajab oma 'glasnosti' ehk läbipaistvaks muutumist, misjärel me saame rääkida inimkeskse tervishoiu suunas liikumisest. Võib-olla on need juhtumid erandid, aga kuidagi palju kipub neid olema. Olen täiesti veendunud, et valdav osa Eesti tervishoiutöötajatest aitab inimesi väga siiralt ja professionaalselt. Seda enam peaks olema kõigi tervishoiutöötajate huvides sedalaadi juhtumid korralikult läbi menetleda ja ka ülaltoodud küsimustele ausalt vastata.
- kuidas suhtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni, mis vähemalt Arstide Liidu avalduse põhjal saatis oma otsuse enne Arstide Liidule kui Anneli Rõigas'ele, kes pole seda veel näinudki?
- mis takistab PERHil siiski selgitamast või ümberlükkamast Anneli Rõigas'e poolt avalikkuse ette toodud asjaolusid, nagu kinnisidumine, toidu ärajätmine jne? Kui eelmainitud komisjon ütleb, et arstid tegid kõik õigesti, siis järelikult on kinnisidumine selle komisjoni ja EALi arvates õige ravimeetod? Või kui selliseid asju ei juhtunud, peaks PERH seda sõnaselgelt ka välja ütlema.
- olles ise näinud minu meelest täiesti põhjendamatut inimese kinnisidumist ning ma ei tea milliste ainetega psühhoosi viimist, küsin ma, kui levinud on kinnisidumine Eesti haiglates? Seda peaks uurima.
- olles näinud veel üht-teist, on mul veel küsimusi inimeste kohtlemise kohta mõningates haiglates. Kui ma näen, et Arstide Liidu poolt probleeme täielikult eitatakse, mis siis ikka, tuleb hakata järjest uusi 'nähtusi' päevavalgele tooma ja paluda Eesti inimestel seda samuti avalikult teha.
Arstid annavad oma vande - Hippokratese vande, mille teksti alla kopeerin. Kui kõik muu kõrvale jätta, siis vähemalt seda vannet peaksid tervishoiutöötajad olulises osas järgima.
Toomas Trapido
Riigikogu liige
Mustamäe haiglas toimunu avalikustamise
eest korraldatud kättemaksukampaanis on osalenud lisaks haiglale ja
tervishoiu riiklikule järelvalveinspektorile Peeter Mardnale massiivse
laimu levitamisega ka Eesti arstide liidu sekretär Katrin Rehemaa,
Tallinna arstide liidu juht Toomas Kariis ja Äripäeva lisa
Meditsiiniuudised, mille töötajat Mardna ja Kariis tänasid Mardna
fondist detsembris 2010 ka 10 000 kroonise tänurahaga rohkelt teadlikult
laimu sisaldanud artikli avaldamise eest.
5. aprill 2010
Oliver Rõigase perekond peab möödunud nädalal laia meediakajastust leidnud hinnangut perekonna etteheidetele Oliveri ravist ja ebainimlikust kohtlemisest Põhja-Eesti Regionaalhaiglas Terviseameti ja Arstide Liidu avalikuks irvitamiseks.
Seoses Terviseameti tegevusega ja Arstide Liidu nimel möödunud esmaspäeval tehtud avaldusega, milles meie esitatud kirjeldust ja etteheiteid PERHis toimunust nimetati valedeks, koostab perekond juhtumi kohta raportid nii ÜRO Maailma Tervishoiuorganisatsioonile WHO kui ka Euroopa Patsientide Õiguste kaitse ühendustele, osutades Euroopa Patsiendi Õiguste Hartas loetletud rikkumistele antud juhtumis hartas sätestatud patsiendi 14-st põhiõigusest 13-l juhul.
On kahetsusväärne, et sellises kogu üldsust puudutavas valdkonnas nagu meditsiin, on ka ligi 20 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist ikka veel tugevalt kinnistunud nõukogulik mõtlemis- ja asjaajamisstiil rahvusvaheliselt enesestmõistetavate normide ja meditsiini korralduses arenenud riikides kehtivate põhimõtete omaks võtmise asemel.
Me ei saanud kommenteerida eelmisel nädalal ei Terviseameti poolt korraldatud nn. sõltumatut hinnangut antud juhtumis, ega ka Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna sõnavõtte ja Arstide Liidu nimel tehtud avaldust, kuna perekonnale saadeti kõnealune hinnang alles eelmise töönädala lõpul.
Hinnangu perekonnale edastamise järel soovime avalikkusele teatada järgmist.
Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna poolt ja Arstide Liidu nimel tehtud avalduses nn. sõltumatute ekspertidena esitletud komisjoni kuulus lisaks juba sügisest meedias avalikult meie avalduse ja selle sisu üle ilkunud ja perekonnale sügavalt solvavaid avalikke märkusi teinud Peeter Mardnale tervelt 3 (kolm) Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti, kes olid oma haigla huve kaitstes komisjoni istungil 25.03.2010 koos menetluse all oleva arsti kolleegiga tema teisest töökohast Keskhaiglas ka kõige sõnakamad. Ülejäänud komisjoni liikmed - günekoloog, hambaarst, Haigekassa esindaja, sotsiaalministeeriumi ametnik istusid komisjonis peamiselt sõnatult.
Nagu selgus mõni päev pärast komisjoni istungit rikkusid Sotsiaalministeerium ja Terviseamet komisjoni töö korraldamisel teadlikult ja tahtlikult kehtivat seadusandlust ravikvaliteedi töö nõuete osas, kuna vastav kehtiv määrus keelab menetluse all oleva haigla või arsti(de) juhtumis sama haigla töötajate ja kolleegide kaasamise komisjoni töösse. Kokku kuulus seega komisjoni seadusevastaselt 3 PERHi enda arsti ja 2 menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast Keshaiglas - viimase juht ja Keskhaigla nõukogu liige Peeter Mardna ise.
Mõistame sellise koosluse puhul täielikult, miks nii Terviseamet kui ka Sotsiaalministeerium keeldusid enne komisjoni istungit mitme nädala jooksul vastu tulemast perekonna palvele avalikustada meile komisjoni koossseis, mis on seda kahetsusväärsem, et Terviseamet jagas kõnealuste isikutega patsiendi isikuandmeid ilma selleks seadusega ettenähtud korras perekonna nõusolekut küsimata ja seega ka saamata, vaatamata Terviseameti juhi vastupidisele, eksitavale infole 22.3.2010 antud teleintervjuus.
Nagu selgus perekonnale mitu päeva pärast komisjoni koosolekut saadetud määrusest, rikkus komisjon teadlikult ka mitmeid teisi komisjoni tööd sätestava määruse punkte, mis oleksid eeldanud mh ka perekonnalt komisjoni töö käivitamiseks nõusoleku küsimist, perekonna kaasamist juhtumi arutelusse jpm, mida ei tehtud.
PERHi enda meedikute abil korraldatud komisjoni järeldust, et Oliveri ravis ei tehtud üheski etapis ravivigu peame me erakordselt küüniliseks. Täiesti erakordne on asjaolu, et raviveaks ei peeta Eestis ka arsti suutmatust diagnoosida rasket kahepoolset bakteriaalset kopsupõletikku, millele alles 12.ndal haiglapäeval 6. okt. 2009 arsti vahetudes lõpuks jälile jõuti, misjärel Oliveri seisundit halvendanud ägeda kopsupõletiku ravi PERHis ajuturset alandava ravimiga täiendus viimaks ometi antibiootikumiraviga.
Komisjon ei andnud perekonnale vastust sisuliselt mitte üheski meie poolt sügisel 2009 avalikustatud ebainimliku kohtlemise seigas ega pidanud istungil isegi vajalikuks seda teemat käsitleda.
Samuti jäeti vastuseta küsimus, mis ikkagi juhtus 3. detsembril 2008 PERHis profülaktilistel kaalutlustel teostatud radioaktiivse isotoobiga uuringul, mille tagajärjel tekkisid Oliveri kehale suured punased laigud ja algasid peavalud, mis päädisid ajuoperatsiooniga aprillis 2009.
Soovime ka osutada Maalehe viimases numbris tõstatud probleemile seoses Eestis teostatavate, patsiendile ohtlike kontrollimatute kompuuteruuringute korraga, mida probleemi tõstatanud tuntud radioloogide sõnul tehakse Eesti haiglates ohtlikult palju, kuna sellised uuringud toovad, nagu selgub, haiglatele sisse lisaraha, kusjuures erinevalt arenenud Euroopa riikidest puudub Eestis isegi kohustus patsiendile antud radiatsioonidoos fikseerida.
Seoses Arstide Liidu nimel tehtud avaldusega, milles PERHis toimunu avalikustamist nimetati valetamiseks, peame vajalikuks märkida, et Oliveri kirurgist raviarst konsulteeris onkoloogilise ravi küsimustes antud juhtumis juba mullu kevadel just Arstide Liidu endise presidendi, praeguse eestseisuse liikmega PERHist, kellel lasub muuhulgas otsene vastutus ka selle eest, et perekonna eest varjati Oliveri aidata võinud, rahvusvaheliselt laialt kasutatava keemiaravimi Temodal (Temozolomid) olemasolu ning keemiaravist keelduti ka siis, kui perekond seda võimalike kasvajarakkude leviku ennetamiseks mullu juunis 2009 palus.
Me peame PERHi ja Arstide Liidu juhtkonna raevuka tegevuse taustal vajalikuks osutada avalikkuses laiemalt ka küsimusele, kas ägeda reaktsiooni üks põhjusi pole mitte asjaolu, et meie perekonnal on viis tunnistajat, kes nägid, kuidas arstide poolt juba ajusurnuks arvatud patsient osutus elavaks, mis tõstatab omakorda küsimuse, kas ja kui palju inimesi on PERHis ja mujal kuulutatud ekslikult ajusurnuks, kuigi nad olid tegelikult koomas. Erinevalt ajusurmast on koomapatsiendil elulootust, kuid erinevalt koomapatsiendist on patsiendi ajusurnuks kuulutamise puhul meedikutel õigus teostada - üldjuhul omaste või patsiendi varasemal nõusolekul - organidoonorlust (lisan täpsustuseks, et osutan probleemile üldiselt, meie juhtumis doonorlust ei teostatud).
Perekond toetab igati Pressinõukogu märkust seoses PERHis toimunu avalikustamise eest pahameelt avaldanud, PERHi poolt mitme kuu eest esitatud küsimuse lahenditega, milles Pressinõukogu märgib, et kriitika puhul peab alati sõna saama ka teine pool. Osutame asjaolule, et PERH, mille juhtkond kuulis perekonna tõsistest etteheidest ravi kohta juba 30. sept. 2009 toimunud konsiiliumis, sai juba 2. nov, 2009 loo avalikuks tulemise järel sõna ka pressis, kuid jättis pressiteates avalikkusele täiesti eksitava mulje, et patsient saabus PERHi meedikute palge ette alles viimases staadiumis kasvajaga, mistõttu PERHil teda enam aidata ei õnnestunud, kuigi probleemide ring, ravi ning ebainimliku kohtlemisega seotud seigad ja Euroopa Patsiendi Õiguste Harta rikkumised PERHis haaravad oluliselt pikemat, mitmeaastast perioodi.
Mitte miski ei ole PERHil takistanud viimase viie kuu jooksul ka selgitamast, millist raviefekti omab täie mõistuse juures oleva patsiendi aheldamine magnetlukustusrihmadega voodi külge terveks nädalaks, mis Oliveri sügavalt solvas ja mis on ÜRO Piinamisvastase Konventsiooni (Eesti ühines sellega septembris 1991) alusel täielikult klassifitseeruv piinamisena. Üldsusel olnuks kindlasti huvitav nende viimase viie kuu jooksul ka teada saada, millist raviefekti omab teki äraviimine patsiendilt lahtise akna juures oktoobrikuises külmas olukorras, kus patsient ise pole võimeline ei akent avama ega sulgema ega tekki tagasi tooma.
Kõnealuses haigusloos pole kirjas ühtegi haigust, mis poleks juba avalikustatud ega ka midagi, mis talle osaks saanud ebainimlikku kohtlemist või muid tehtud vigu õigustaks, ja just seetõttu ei näe perekond mingit vajdust anda meedikutele, kellel lasub otsene vastutus juhtunu eest, õigust riivata patsiendi väärikust avalikkuses veel mingite lisadetailidega haigustoimikust.
Lisan lõpetuseks, et mul ei oleks olnud jõudu kogu seda räiget lugu avalikustada ilma oma poja kahe klassivennast sõbra toeta, kes teisest haiglapäevast alanud ülikiire, nädalaga toimunud sandistumise järel koos minuga iga päev haiglas mitmeid tunde veetsid.
Ei nende ega teiste meie poolt pakutud tunnistajate vastu pole Tervishoiuamet/Terviseamet vähimatki huvi tundnud ning Terviseameti tegevuse taustal ei näe me enam ka vajadust oodata mingit selgitust asutuselt, mis sõltumatu järelvalve asemel kulutab oma energia räigete meditsiinilugude kinnimätsimisele.
Ebainimliku kohtlemise seigad ja arsti otsus jätta noor ja elus inimene oma viimasteks elupäevadeks ilma kogu toidust ja ka kõigist ravimitest on Eestis kehtiva kriminaalseadustiku alusel kriminaalkuritegu. Sellest, et talle haiglas varasemast mitmekordselt suurema annusena manustama hakatud Deksametasoonravimi j ä r s k ärajätmine on eluohtlik ehk surmav, et see on arstidele üldteada ja on kirjas ka Eesti arstidele koostatud ametlikus ravimijuhendis, sai perekond teada alles kaks päeva pärast Oliverist ilmajäämist.
Kogu see juhtum on näidanud, et Eesti vajab mitte vaid patsientide, vaid ka oma tööd kindlasti valdavas osas missiooniga tegevate meedikute huvides meditsiini sõltumatut järelvalvet ja ka Patsiendi Kaitse Seadust, mille koostamise vajalikkuse arutelu algab kolmapäeval 7. aprillil 2010 kell 10 Riigikogu konverentsikeskuses toimuval seminar-pressikonverentsil.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
Sellist ringkaitset, teadlikku räiget valetamist, ravikvaliteedi komisjoni määruse ulatuslikku rikkumist ja vastava määruse mitme põhisätte eiramist nagu on antud loos kogu Eestile osa EALi juhtfiguuridest demonstreerinud võiks oodata maffialt, mitte Hippokratese vande andnud arstide kutseliidult.
Katrin Rehemaa, Toomas Kariis, Andrus Mäesalu, kes te olete Arstide Liidu juhtkonnas Peeter Mardna seaduserikkumisi ja laimu antud loos ja valeinfot omalt poolt võimendades toetanud - lugege seda blogi ja püüdke hetkeksi mõelda, mis tunne teil oleks, kui selline sadism saaks haiglas osaks teie lapsele või mõnele teisele teie lähedasele. Mitte ükski antud jõhkras loos väljatoodud asjaolu pole väljamõeldis ega liialdus. Teie tegevus koos Peeter Mardnaga juhtunut selle naeruvääristamisega ja laimamisega eitada ja kinni mätsida on sügavalt ebainimlik ja ebaeetiline.
Justiitsministeeriumi 2010. aasta juunikuu ja 2009 aasta septembrikuu uuringute kohaselt (www.just.ee) koondab Arstide Liit Eestis kõige korrumpeerunuma elukutse esindajaid - ka koos kõrgharidust mitte nõudvate eriametite esindajate võrdluses on arstid altkäemaksu küsijatena Eestis teisel kohal.
Arstide Liidu 2010 kevadine avaldus, kus kättemaksuks Mustamäel toimunu avalikustamise eest püüti juhtunu sildistada laimuks, sobiks õpikunäiteks totalitaarsesse ühiskonda. Samasse stiili kuulub ka koostöös Peeter Mardna, PERHi ja Meditsiiniuudistega kokkupandud faktivigu täis Kärt Blumbergi laimulugu.
Antud meditsiiniloo asjus korduvalt valetanud Peeter Mardna ja Tallinna arstide liidu juhi Toomas Kariisi korraldatud 10 000 kroonine tänupreemia 2010 aasta detsembris Kärt Blumbergile teadliku laimu levitamise eest Peeter Mardna isa L. Mardna fondist peegeldab veelkord Arstide Liidu mitme juhtliikme ebaeetilisust ja erakordset küünilisust.
Nn. "Mardna komisjoni" töö korraldamisel rikuti teadlikult mitmeid ravikvaliteedi tööd sätestava seadusandluse sätteid, mis on taoliste meditsiinilugude kinnimätsimise puhul olnud kauaaegne praktika.
Sügisel veel ühe noore inimese - Milana ravi ja elushoidmist meedias mõttetuks sildistanud Mardna valetas samas loos järjekordselt süüdimatult, et (meedikute poolt nälga, joogi ja toiduta jäetud) Oliver oli "elustamise nõudmise ajaks" kliinilises surmas, kuigi kõigi nähes õe üledoosi tagajärjel hingamisaparaati vajanud patsient polnud ei kliinilises surmas ega ka mitte ajusurnud ka mitte järgmisel päeval, kui vastav aparaat seda näitas.
Vastupidi, veel viimasel elupäeval nägid kõik kohalolnud, kuidas meedikute poolt ülisadistlku kohtlemise osaks saanud ja selleks ajaks juba kaks päeva täielikus näljas ja ravita olnud noore inimese pulss hakkas mitmel korral ema jutu peale ekraanil hüppama.
Vt. ka Euroopa Patsiendi Õiguste hartat ja selle rikkumiste loetelu antud juhtumis (link paremal veerus).
Otselink justiitsministeeriumi uuringule 2010 korruptsioonist ja Eestis arstide seas vohavast korrputsioonist asub Siin.
Tagasi esiküljele SIIT.
Kommentaar Arstide Liidu avaldusele
29.03.2010
Arstide Liidu tänane avaldus on kahetsusväärne näide kogu loo kinnimätsimise katsest.
Oliver Rõigase juhtumit arutanud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon ei ole oma otsust perekonnale edastanud.
Perekond sai sellest, et ka emal on õigus komisjoni istungil osaleda ja ka oma kaaskiri edastada, teada üksnes komisjoni istungile eelnenud nädalal tänu kogu loo avalikustamisele kaasa aidanud Riigikogu liikme Toomas Trapido abile. Vastupidiselt Terviseameti juhi Tiiu Aro väitele (teleintervjuu 22.03.2010) Terviseamet juhtumiga seotud materjalide edastamiseks SMi ravikvaliteedi komisjonile luba perekonnalt ei küsinud. Aasta alguses loodud Terviseamet, kes on omal algatusel võtnud perega ühendust vaid ühe korra, ema vastavale järelpärimisele komisjoni toimumise päeva ja selle koosseisu kohta ei vastanud.
Oliveri räige piinamisega seotud asjaolusid Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ei käsitletud komisjoni istungil 25.03.2010 mitte poole sõnagagi.
Perekond ei kommenteerinud 25.03. 2009 komisjoni istungil toimunut, kuna lootsime esiteks ära oodata komisjoni vastused meie poolt esitatud küsimustele.
Viis kuud kestnud ootamise ajal pole me saanud Tervishoiuametilt vastust mitte ühelegi meie poolt kirjalikult 2. nov 2009. esitatud küsimusele.
Tegin komisjoni istungil muuhulgas ettepaneku korraldada ühine pressikonverents kõnealuse juhtumi kahepoolseks aruteluks, millest aga keelduti.
Perekond on pöördunud abi saamiseks riigiprokuratuuri ja siseministri poole ja näeb muuhulgas selles sammus lisapõhjust, miks räiget lugu püütakse kinni mätsida.
Jätkame oma sihikindlust loo avalikustamisel ning Arstide Liidu tänase avalduse valguses avalikustame lähipäevil ka komisjonis toimunud arutelu.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
Riigikogu liige Toomas Trapido: Eesti meditsiin vajab "glasnostit"
Tahtmata veel võtta alltoodud küsimuses sisulist seisukohta, soovin ma siiski üht-teist öelda ja omalt poolt küsimusi püstitada:
Minus hakkab süvenema veendumus, et Eesti meditsiin vajab oma 'glasnosti' ehk läbipaistvaks muutumist, misjärel me saame rääkida inimkeskse tervishoiu suunas liikumisest. Võib-olla on need juhtumid erandid, aga kuidagi palju kipub neid olema. Olen täiesti veendunud, et valdav osa Eesti tervishoiutöötajatest aitab inimesi väga siiralt ja professionaalselt. Seda enam peaks olema kõigi tervishoiutöötajate huvides sedalaadi juhtumid korralikult läbi menetleda ja ka ülaltoodud küsimustele ausalt vastata.
- kuidas suhtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni, mis vähemalt Arstide Liidu avalduse põhjal saatis oma otsuse enne Arstide Liidule kui Anneli Rõigas'ele, kes pole seda veel näinudki?
- mis takistab PERHil siiski selgitamast või ümberlükkamast Anneli Rõigas'e poolt avalikkuse ette toodud asjaolusid, nagu kinnisidumine, toidu ärajätmine jne? Kui eelmainitud komisjon ütleb, et arstid tegid kõik õigesti, siis järelikult on kinnisidumine selle komisjoni ja EALi arvates õige ravimeetod? Või kui selliseid asju ei juhtunud, peaks PERH seda sõnaselgelt ka välja ütlema.
- olles ise näinud minu meelest täiesti põhjendamatut inimese kinnisidumist ning ma ei tea milliste ainetega psühhoosi viimist, küsin ma, kui levinud on kinnisidumine Eesti haiglates? Seda peaks uurima.
- olles näinud veel üht-teist, on mul veel küsimusi inimeste kohtlemise kohta mõningates haiglates. Kui ma näen, et Arstide Liidu poolt probleeme täielikult eitatakse, mis siis ikka, tuleb hakata järjest uusi 'nähtusi' päevavalgele tooma ja paluda Eesti inimestel seda samuti avalikult teha.
Arstid annavad oma vande - Hippokratese vande, mille teksti alla kopeerin. Kui kõik muu kõrvale jätta, siis vähemalt seda vannet peaksid tervishoiutöötajad olulises osas järgima.
Toomas Trapido
Riigikogu liige
Kommentaar Terviseameti korraldatud hinnangule - tervishoiuametnike avalik irvitamine ehk omad arutavad omade vigu ja leiavad, et vigu ei tehtudki
5. aprill 2010
Oliver Rõigase perekond peab möödunud nädalal laia meediakajastust leidnud hinnangut perekonna etteheidetele Oliveri ravist ja ebainimlikust kohtlemisest Põhja-Eesti Regionaalhaiglas Terviseameti ja Arstide Liidu avalikuks irvitamiseks.
Seoses Terviseameti tegevusega ja Arstide Liidu nimel möödunud esmaspäeval tehtud avaldusega, milles meie esitatud kirjeldust ja etteheiteid PERHis toimunust nimetati valedeks, koostab perekond juhtumi kohta raportid nii ÜRO Maailma Tervishoiuorganisatsioonile WHO kui ka Euroopa Patsientide Õiguste kaitse ühendustele, osutades Euroopa Patsiendi Õiguste Hartas loetletud rikkumistele antud juhtumis hartas sätestatud patsiendi 14-st põhiõigusest 13-l juhul.
On kahetsusväärne, et sellises kogu üldsust puudutavas valdkonnas nagu meditsiin, on ka ligi 20 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist ikka veel tugevalt kinnistunud nõukogulik mõtlemis- ja asjaajamisstiil rahvusvaheliselt enesestmõistetavate normide ja meditsiini korralduses arenenud riikides kehtivate põhimõtete omaks võtmise asemel.
Me ei saanud kommenteerida eelmisel nädalal ei Terviseameti poolt korraldatud nn. sõltumatut hinnangut antud juhtumis, ega ka Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna sõnavõtte ja Arstide Liidu nimel tehtud avaldust, kuna perekonnale saadeti kõnealune hinnang alles eelmise töönädala lõpul.
Hinnangu perekonnale edastamise järel soovime avalikkusele teatada järgmist.
Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna poolt ja Arstide Liidu nimel tehtud avalduses nn. sõltumatute ekspertidena esitletud komisjoni kuulus lisaks juba sügisest meedias avalikult meie avalduse ja selle sisu üle ilkunud ja perekonnale sügavalt solvavaid avalikke märkusi teinud Peeter Mardnale tervelt 3 (kolm) Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti, kes olid oma haigla huve kaitstes komisjoni istungil 25.03.2010 koos menetluse all oleva arsti kolleegiga tema teisest töökohast Keskhaiglas ka kõige sõnakamad. Ülejäänud komisjoni liikmed - günekoloog, hambaarst, Haigekassa esindaja, sotsiaalministeeriumi ametnik istusid komisjonis peamiselt sõnatult.
Nagu selgus mõni päev pärast komisjoni istungit rikkusid Sotsiaalministeerium ja Terviseamet komisjoni töö korraldamisel teadlikult ja tahtlikult kehtivat seadusandlust ravikvaliteedi töö nõuete osas, kuna vastav kehtiv määrus keelab menetluse all oleva haigla või arsti(de) juhtumis sama haigla töötajate ja kolleegide kaasamise komisjoni töösse. Kokku kuulus seega komisjoni seadusevastaselt 3 PERHi enda arsti ja 2 menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast Keshaiglas - viimase juht ja Keskhaigla nõukogu liige Peeter Mardna ise.
Mõistame sellise koosluse puhul täielikult, miks nii Terviseamet kui ka Sotsiaalministeerium keeldusid enne komisjoni istungit mitme nädala jooksul vastu tulemast perekonna palvele avalikustada meile komisjoni koossseis, mis on seda kahetsusväärsem, et Terviseamet jagas kõnealuste isikutega patsiendi isikuandmeid ilma selleks seadusega ettenähtud korras perekonna nõusolekut küsimata ja seega ka saamata, vaatamata Terviseameti juhi vastupidisele, eksitavale infole 22.3.2010 antud teleintervjuus.
Nagu selgus perekonnale mitu päeva pärast komisjoni koosolekut saadetud määrusest, rikkus komisjon teadlikult ka mitmeid teisi komisjoni tööd sätestava määruse punkte, mis oleksid eeldanud mh ka perekonnalt komisjoni töö käivitamiseks nõusoleku küsimist, perekonna kaasamist juhtumi arutelusse jpm, mida ei tehtud.
PERHi enda meedikute abil korraldatud komisjoni järeldust, et Oliveri ravis ei tehtud üheski etapis ravivigu peame me erakordselt küüniliseks. Täiesti erakordne on asjaolu, et raviveaks ei peeta Eestis ka arsti suutmatust diagnoosida rasket kahepoolset bakteriaalset kopsupõletikku, millele alles 12.ndal haiglapäeval 6. okt. 2009 arsti vahetudes lõpuks jälile jõuti, misjärel Oliveri seisundit halvendanud ägeda kopsupõletiku ravi PERHis ajuturset alandava ravimiga täiendus viimaks ometi antibiootikumiraviga.
Komisjon ei andnud perekonnale vastust sisuliselt mitte üheski meie poolt sügisel 2009 avalikustatud ebainimliku kohtlemise seigas ega pidanud istungil isegi vajalikuks seda teemat käsitleda.
Samuti jäeti vastuseta küsimus, mis ikkagi juhtus 3. detsembril 2008 PERHis profülaktilistel kaalutlustel teostatud radioaktiivse isotoobiga uuringul, mille tagajärjel tekkisid Oliveri kehale suured punased laigud ja algasid peavalud, mis päädisid ajuoperatsiooniga aprillis 2009.
Soovime ka osutada Maalehe viimases numbris tõstatud probleemile seoses Eestis teostatavate, patsiendile ohtlike kontrollimatute kompuuteruuringute korraga, mida probleemi tõstatanud tuntud radioloogide sõnul tehakse Eesti haiglates ohtlikult palju, kuna sellised uuringud toovad, nagu selgub, haiglatele sisse lisaraha, kusjuures erinevalt arenenud Euroopa riikidest puudub Eestis isegi kohustus patsiendile antud radiatsioonidoos fikseerida.
Seoses Arstide Liidu nimel tehtud avaldusega, milles PERHis toimunu avalikustamist nimetati valetamiseks, peame vajalikuks märkida, et Oliveri kirurgist raviarst konsulteeris onkoloogilise ravi küsimustes antud juhtumis juba mullu kevadel just Arstide Liidu endise presidendi, praeguse eestseisuse liikmega PERHist, kellel lasub muuhulgas otsene vastutus ka selle eest, et perekonna eest varjati Oliveri aidata võinud, rahvusvaheliselt laialt kasutatava keemiaravimi Temodal (Temozolomid) olemasolu ning keemiaravist keelduti ka siis, kui perekond seda võimalike kasvajarakkude leviku ennetamiseks mullu juunis 2009 palus.
Me peame PERHi ja Arstide Liidu juhtkonna raevuka tegevuse taustal vajalikuks osutada avalikkuses laiemalt ka küsimusele, kas ägeda reaktsiooni üks põhjusi pole mitte asjaolu, et meie perekonnal on viis tunnistajat, kes nägid, kuidas arstide poolt juba ajusurnuks arvatud patsient osutus elavaks, mis tõstatab omakorda küsimuse, kas ja kui palju inimesi on PERHis ja mujal kuulutatud ekslikult ajusurnuks, kuigi nad olid tegelikult koomas. Erinevalt ajusurmast on koomapatsiendil elulootust, kuid erinevalt koomapatsiendist on patsiendi ajusurnuks kuulutamise puhul meedikutel õigus teostada - üldjuhul omaste või patsiendi varasemal nõusolekul - organidoonorlust (lisan täpsustuseks, et osutan probleemile üldiselt, meie juhtumis doonorlust ei teostatud).
Perekond toetab igati Pressinõukogu märkust seoses PERHis toimunu avalikustamise eest pahameelt avaldanud, PERHi poolt mitme kuu eest esitatud küsimuse lahenditega, milles Pressinõukogu märgib, et kriitika puhul peab alati sõna saama ka teine pool. Osutame asjaolule, et PERH, mille juhtkond kuulis perekonna tõsistest etteheidest ravi kohta juba 30. sept. 2009 toimunud konsiiliumis, sai juba 2. nov, 2009 loo avalikuks tulemise järel sõna ka pressis, kuid jättis pressiteates avalikkusele täiesti eksitava mulje, et patsient saabus PERHi meedikute palge ette alles viimases staadiumis kasvajaga, mistõttu PERHil teda enam aidata ei õnnestunud, kuigi probleemide ring, ravi ning ebainimliku kohtlemisega seotud seigad ja Euroopa Patsiendi Õiguste Harta rikkumised PERHis haaravad oluliselt pikemat, mitmeaastast perioodi.
Mitte miski ei ole PERHil takistanud viimase viie kuu jooksul ka selgitamast, millist raviefekti omab täie mõistuse juures oleva patsiendi aheldamine magnetlukustusrihmadega voodi külge terveks nädalaks, mis Oliveri sügavalt solvas ja mis on ÜRO Piinamisvastase Konventsiooni (Eesti ühines sellega septembris 1991) alusel täielikult klassifitseeruv piinamisena. Üldsusel olnuks kindlasti huvitav nende viimase viie kuu jooksul ka teada saada, millist raviefekti omab teki äraviimine patsiendilt lahtise akna juures oktoobrikuises külmas olukorras, kus patsient ise pole võimeline ei akent avama ega sulgema ega tekki tagasi tooma.
Kõnealuses haigusloos pole kirjas ühtegi haigust, mis poleks juba avalikustatud ega ka midagi, mis talle osaks saanud ebainimlikku kohtlemist või muid tehtud vigu õigustaks, ja just seetõttu ei näe perekond mingit vajdust anda meedikutele, kellel lasub otsene vastutus juhtunu eest, õigust riivata patsiendi väärikust avalikkuses veel mingite lisadetailidega haigustoimikust.
Lisan lõpetuseks, et mul ei oleks olnud jõudu kogu seda räiget lugu avalikustada ilma oma poja kahe klassivennast sõbra toeta, kes teisest haiglapäevast alanud ülikiire, nädalaga toimunud sandistumise järel koos minuga iga päev haiglas mitmeid tunde veetsid.
Ei nende ega teiste meie poolt pakutud tunnistajate vastu pole Tervishoiuamet/Terviseamet vähimatki huvi tundnud ning Terviseameti tegevuse taustal ei näe me enam ka vajadust oodata mingit selgitust asutuselt, mis sõltumatu järelvalve asemel kulutab oma energia räigete meditsiinilugude kinnimätsimisele.
Ebainimliku kohtlemise seigad ja arsti otsus jätta noor ja elus inimene oma viimasteks elupäevadeks ilma kogu toidust ja ka kõigist ravimitest on Eestis kehtiva kriminaalseadustiku alusel kriminaalkuritegu. Sellest, et talle haiglas varasemast mitmekordselt suurema annusena manustama hakatud Deksametasoonravimi j ä r s k ärajätmine on eluohtlik ehk surmav, et see on arstidele üldteada ja on kirjas ka Eesti arstidele koostatud ametlikus ravimijuhendis, sai perekond teada alles kaks päeva pärast Oliverist ilmajäämist.
Kogu see juhtum on näidanud, et Eesti vajab mitte vaid patsientide, vaid ka oma tööd kindlasti valdavas osas missiooniga tegevate meedikute huvides meditsiini sõltumatut järelvalvet ja ka Patsiendi Kaitse Seadust, mille koostamise vajalikkuse arutelu algab kolmapäeval 7. aprillil 2010 kell 10 Riigikogu konverentsikeskuses toimuval seminar-pressikonverentsil.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
3/28/2010
Sadism ja laim ei sobi tervishoidu
Anneli Rõigas
19. augustil 2010 Meditsiiniuudistes töötava Kärt Blumbergi rohkeid faktivigu ja mind ning mu poega sügavalt laimavat artiklit avaldades teadis Ekspressi toimetus, et artiklis toodu ei vasta tõele. Kuigi toimetusel oli mitu päeva varem olemas minu kirjalik kommentaar artiklis osutatud faktivigadele ja laimule esitati lehes minu kommentaari pähe teksti, mida ma pole Ekspressi toimetusele iialgi saatnud.
Mullu 2. novembril 2009, kui tegin avalduse Tervishoiuametisse ja seejärel avaldusest oluliselt lühema teate meediale, milles puudutasin peamiselt ebainimliku kohtlemise seiku, ei olnud meil veel lahangu protokolli, mida Mustamäe haigla hoidis kinni seaduses ettenähtud 30 päeva, kuigi mulle lubati kirjalikku infot anda vahetult pärast lahangut, mis vaatamata minu kirjalikule palvele teha sõltumatu lahkamine teostati teatavasti Mustamäe haiglas. Pärast lahangut antud surmatunnistusel oli kirjas surma põhjusena mitte kasvaja, vaid ajuturse, hiljem põhjus muutus.
Väide, et ma välistasin võimaluse, et tegu võib olla millegi muu kui insuldiga ei vasta tõele. Kuna PERH kinnitas mullu suvel, et mingit keemiaravi pole vaja, sest kõik on korras ja ka 19. septembril 2009 öeldi meile Mustamäe haigla EMO osakonnast pärast peast pildi tegemist, et kõik on korras ja saadeti meid koju, ei välistanud me 24. septembril uuringutele minnes ka insulti või puugihaigust. Kuigi mu pojal oli olnud mõni aeg enne haiglasse minekut mitu puuki, puugianalüüse ei tehtudki. Kui 1. oktoobril 2009 pakkus minuga Hiiu haiglast ühendust võtnud arst Regina R. võimalust vahetada haiglat Mustamäelt Hiiule ja teha keemiaravi, mille olemasolu ja vajadust antud juhtumis oli selle hetkeni varjatud, ostsin kohe mulle pakutud 16 000 krooni maksnud ravimi Temodal Hiiu haigla apteegist välja. Väide, et välistasin keemiaravi vajava haiguse olemasolu, on seega täiesti vale.
Meie üks põhisüüdistusi on lisaks mu poja piinamisele, sh, tema tahte vastaselt kinniaheldamisele terveks nädalaks, mu poja viimase elunädala algul 12. oktoobril 2009 intensiivpalatis tööjärje üle võtnud ja mu poja tol hommikul minust lahtisaamiseks ekslikult lõplikusse kooma diagnoosinud Tiiu Pauluse otsus võtta hingamise peatanud süsti järel mu pojalt ära kogu toit ja kõik ravimid. Sh. võeti ära ka nädal varem, alles 12-ndal haiglapäeval seni mu poega mittekohanud arsti poolt avastatud raske kahepoolse bakteriaalse kopsupõletiku ja kohe oluliselt mu poja enesetunnet parandanud ravimid ning ka minu poolt juba korduvalt mainitud ajuturse alandamiseks määratud ravim, mille järsk äravõtmine on eluohtlik ehk surmav.
Kriminaalmetluse raames on politseis vande all tunnistusi andnud ja minu sõnu kinnitanud ka kaks meest, kes viibisid haiglas mu poja kõrval palatis sel hetkel, kui tundmatuks jääda sooviv venelannast õde tegi 12. oktoobril 2009 õhtul mu pojale järjestikku kaks süsti, mille järel mu poja iseseisev hingamine lakkas.
Juba mainitud tunnistajad on politseis kinnitanud, et mu poeg oli seejuures elus ka veel kaks päeva hiljem nälja ja ravita viimasel elupäeval, kui ta pulss reageeris korduvalt kõigi nähes minu kõnele, aga vaatamata minu palvetele mu pojale toitu ja ravi tagasi ei pandud.
Ka Pauluse väide, et mu poeg "soovis ise, et ta rahule jäetaks" - kontekstis, justkui oleks ta oma surmaga leppinud, on meie perele õõvastav. Mu poeg, kellel tekkis nädalavahetusel 3-4. oktoobrini 2009 artiklis mainitud Aadu Liivati valvekorra ajal pöörane hirm oma elu pärast soovis üle kõige koju, mitte surnuaeda.
Konflikt haiglas tekkiski just Liivatiga, kes keeldus mu poja korduvatest palvetest võtta talt laupäeva 3. oktoobri 2009 hommikul ära juba peaaegu tühjaks jooksnud tilguti, kuna ta enesetunne oli tol hommikul pärast tilguti panemist järsult halvenenud. Käisin mitu korda abi palumas valvesolnud õde E-lt, aga abi me ei saanud ning lõpuks saabus E. juba mainitud valvearstiga, kes ähvardas mind väljaviskamise ja süstiga.
Pärast seda nädalavahetust selgus, et mu poja raviarst, keda olime usaldanud mööndusteta, oli jäänud ootamatult puhkusele, mu poeg aheldati tema tahte vastaselt terveks nädalaks voodi külge ja meie kokkulepitud haiglavahetus Mustamäelt Hiiule sinna pakutud perepalatisse nurjati.
Seoses avaliku laimuga nii minu kui mu poja aadressil Mustamäe haigla neurokirurgia osakonna mõnede meedikute ja ka Meditsiiniuudistes töötava K. Blumbergi palusin juba nädal enne loo ilmumist lisada need episoodid kriminaalmenetlusse. Samuti olen palunud laiendada kriminaaluurimist minuga mu avalduse esitamise järel mitte kordagi ühendust võtnud, kuid mitmes seigas kehtivat seadusandlust teadlikult ja tahtlikult rikkunud Terviseameti järelvalvetöötaja Peeter Mardna tegevuse osas.
--
Ilmus Eesti Ekspressis, vastulause süüdimatult valetavatele ja ka mitmeid asitõendeid võltsinud Mustamäe haigla meedikutele.
Tagasi esiküljele SIIT
19. augustil 2010 Meditsiiniuudistes töötava Kärt Blumbergi rohkeid faktivigu ja mind ning mu poega sügavalt laimavat artiklit avaldades teadis Ekspressi toimetus, et artiklis toodu ei vasta tõele. Kuigi toimetusel oli mitu päeva varem olemas minu kirjalik kommentaar artiklis osutatud faktivigadele ja laimule esitati lehes minu kommentaari pähe teksti, mida ma pole Ekspressi toimetusele iialgi saatnud.
Mullu 2. novembril 2009, kui tegin avalduse Tervishoiuametisse ja seejärel avaldusest oluliselt lühema teate meediale, milles puudutasin peamiselt ebainimliku kohtlemise seiku, ei olnud meil veel lahangu protokolli, mida Mustamäe haigla hoidis kinni seaduses ettenähtud 30 päeva, kuigi mulle lubati kirjalikku infot anda vahetult pärast lahangut, mis vaatamata minu kirjalikule palvele teha sõltumatu lahkamine teostati teatavasti Mustamäe haiglas. Pärast lahangut antud surmatunnistusel oli kirjas surma põhjusena mitte kasvaja, vaid ajuturse, hiljem põhjus muutus.
Väide, et ma välistasin võimaluse, et tegu võib olla millegi muu kui insuldiga ei vasta tõele. Kuna PERH kinnitas mullu suvel, et mingit keemiaravi pole vaja, sest kõik on korras ja ka 19. septembril 2009 öeldi meile Mustamäe haigla EMO osakonnast pärast peast pildi tegemist, et kõik on korras ja saadeti meid koju, ei välistanud me 24. septembril uuringutele minnes ka insulti või puugihaigust. Kuigi mu pojal oli olnud mõni aeg enne haiglasse minekut mitu puuki, puugianalüüse ei tehtudki. Kui 1. oktoobril 2009 pakkus minuga Hiiu haiglast ühendust võtnud arst Regina R. võimalust vahetada haiglat Mustamäelt Hiiule ja teha keemiaravi, mille olemasolu ja vajadust antud juhtumis oli selle hetkeni varjatud, ostsin kohe mulle pakutud 16 000 krooni maksnud ravimi Temodal Hiiu haigla apteegist välja. Väide, et välistasin keemiaravi vajava haiguse olemasolu, on seega täiesti vale.
Meie üks põhisüüdistusi on lisaks mu poja piinamisele, sh, tema tahte vastaselt kinniaheldamisele terveks nädalaks, mu poja viimase elunädala algul 12. oktoobril 2009 intensiivpalatis tööjärje üle võtnud ja mu poja tol hommikul minust lahtisaamiseks ekslikult lõplikusse kooma diagnoosinud Tiiu Pauluse otsus võtta hingamise peatanud süsti järel mu pojalt ära kogu toit ja kõik ravimid. Sh. võeti ära ka nädal varem, alles 12-ndal haiglapäeval seni mu poega mittekohanud arsti poolt avastatud raske kahepoolse bakteriaalse kopsupõletiku ja kohe oluliselt mu poja enesetunnet parandanud ravimid ning ka minu poolt juba korduvalt mainitud ajuturse alandamiseks määratud ravim, mille järsk äravõtmine on eluohtlik ehk surmav.
Kriminaalmetluse raames on politseis vande all tunnistusi andnud ja minu sõnu kinnitanud ka kaks meest, kes viibisid haiglas mu poja kõrval palatis sel hetkel, kui tundmatuks jääda sooviv venelannast õde tegi 12. oktoobril 2009 õhtul mu pojale järjestikku kaks süsti, mille järel mu poja iseseisev hingamine lakkas.
Juba mainitud tunnistajad on politseis kinnitanud, et mu poeg oli seejuures elus ka veel kaks päeva hiljem nälja ja ravita viimasel elupäeval, kui ta pulss reageeris korduvalt kõigi nähes minu kõnele, aga vaatamata minu palvetele mu pojale toitu ja ravi tagasi ei pandud.
Ka Pauluse väide, et mu poeg "soovis ise, et ta rahule jäetaks" - kontekstis, justkui oleks ta oma surmaga leppinud, on meie perele õõvastav. Mu poeg, kellel tekkis nädalavahetusel 3-4. oktoobrini 2009 artiklis mainitud Aadu Liivati valvekorra ajal pöörane hirm oma elu pärast soovis üle kõige koju, mitte surnuaeda.
Konflikt haiglas tekkiski just Liivatiga, kes keeldus mu poja korduvatest palvetest võtta talt laupäeva 3. oktoobri 2009 hommikul ära juba peaaegu tühjaks jooksnud tilguti, kuna ta enesetunne oli tol hommikul pärast tilguti panemist järsult halvenenud. Käisin mitu korda abi palumas valvesolnud õde E-lt, aga abi me ei saanud ning lõpuks saabus E. juba mainitud valvearstiga, kes ähvardas mind väljaviskamise ja süstiga.
Pärast seda nädalavahetust selgus, et mu poja raviarst, keda olime usaldanud mööndusteta, oli jäänud ootamatult puhkusele, mu poeg aheldati tema tahte vastaselt terveks nädalaks voodi külge ja meie kokkulepitud haiglavahetus Mustamäelt Hiiule sinna pakutud perepalatisse nurjati.
Seoses avaliku laimuga nii minu kui mu poja aadressil Mustamäe haigla neurokirurgia osakonna mõnede meedikute ja ka Meditsiiniuudistes töötava K. Blumbergi palusin juba nädal enne loo ilmumist lisada need episoodid kriminaalmenetlusse. Samuti olen palunud laiendada kriminaaluurimist minuga mu avalduse esitamise järel mitte kordagi ühendust võtnud, kuid mitmes seigas kehtivat seadusandlust teadlikult ja tahtlikult rikkunud Terviseameti järelvalvetöötaja Peeter Mardna tegevuse osas.
--
Ilmus Eesti Ekspressis, vastulause süüdimatult valetavatele ja ka mitmeid asitõendeid võltsinud Mustamäe haigla meedikutele.
Tagasi esiküljele SIIT
3/25/2010
Kommentaar Terviseameti korraldatud hinnangule - tervishoiuametnike avalik irvitamine ehk omad arutavad omade vigu ja leiavad, et vigu ei tehtudki
Mustamäe haiglas toimunu avalikustamise eest korraldatud kättemaksukampaanis on osalenud lisaks haiglale ja tervishoiu riiklikule järelvalveinspektorile Peeter Mardnale massiivse laimu levitamisega ka Eesti arstide liidu sekretär Katrin Rehemaa, Tallinna arstide liidu juht Toomas Kariis ja Äripäeva lisa Meditsiiniuudised, mille töötajat Mardna ja Kariis tänasid Mardna fondist detsembris 2010 ka 10 000 kroonise tänurahaga rohkelt teadlikult laimu sisaldanud artikli avaldamise eest.
5. aprill 2010
Oliver Rõigase perekond peab möödunud nädalal laia meediakajastust leidnud hinnangut perekonna etteheidetele Oliveri ravist ja ebainimlikust kohtlemisest Põhja-Eesti Regionaalhaiglas Terviseameti ja Arstide Liidu avalikuks irvitamiseks.
Seoses Terviseameti tegevusega ja Arstide Liidu nimel möödunud esmaspäeval tehtud avaldusega, milles meie esitatud kirjeldust ja etteheiteid PERHis toimunust nimetati valedeks, koostab perekond juhtumi kohta raportid nii ÜRO Maailma Tervishoiuorganisatsioonile WHO kui ka Euroopa Patsientide Õiguste kaitse ühendustele, osutades Euroopa Patsiendi Õiguste Hartas loetletud rikkumistele antud juhtumis hartas sätestatud patsiendi 14-st põhiõigusest 13-l juhul.
On kahetsusväärne, et sellises kogu üldsust puudutavas valdkonnas nagu meditsiin, on ka ligi 20 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist ikka veel tugevalt kinnistunud nõukogulik mõtlemis- ja asjaajamisstiil rahvusvaheliselt enesestmõistetavate normide ja meditsiini korralduses arenenud riikides kehtivate põhimõtete omaks võtmise asemel.
Me ei saanud kommenteerida eelmisel nädalal ei Terviseameti poolt korraldatud nn. sõltumatut hinnangut antud juhtumis, ega ka Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna sõnavõtte ja Arstide Liidu nimel tehtud avaldust, kuna perekonnale saadeti kõnealune hinnang alles eelmise töönädala lõpul.
Hinnangu perekonnale edastamise järel soovime avalikkusele teatada järgmist.
Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna poolt ja Arstide Liidu nimel tehtud avalduses nn. sõltumatute ekspertidena esitletud komisjoni kuulus lisaks juba sügisest meedias avalikult meie avalduse ja selle sisu üle ilkunud ja perekonnale sügavalt solvavaid avalikke märkusi teinud Peeter Mardnale tervelt 3 (kolm) Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti, kes olid oma haigla huve kaitstes komisjoni istungil 25.03.2010 koos menetluse all oleva arsti kolleegiga tema teisest töökohast Keskhaiglas ka kõige sõnakamad. Ülejäänud komisjoni liikmed - günekoloog, hambaarst, Haigekassa esindaja, sotsiaalministeeriumi ametnik istusid komisjonis peamiselt sõnatult.
Nagu selgus mõni päev pärast komisjoni istungit rikkusid Sotsiaalministeerium ja Terviseamet komisjoni töö korraldamisel teadlikult ja tahtlikult kehtivat seadusandlust ravikvaliteedi töö nõuete osas, kuna vastav kehtiv määrus keelab menetluse all oleva haigla või arsti(de) juhtumis sama haigla töötajate ja kolleegide kaasamise komisjoni töösse. Kokku kuulus seega komisjoni seadusevastaselt 3 PERHi enda arsti ja 2 menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast Keshaiglas - viimase juht ja Keskhaigla nõukogu liige Peeter Mardna ise.
Mõistame sellise koosluse puhul täielikult, miks nii Terviseamet kui ka Sotsiaalministeerium keeldusid enne komisjoni istungit mitme nädala jooksul vastu tulemast perekonna palvele avalikustada meile komisjoni koossseis, mis on seda kahetsusväärsem, et Terviseamet jagas kõnealuste isikutega patsiendi isikuandmeid ilma selleks seadusega ettenähtud korras perekonna nõusolekut küsimata ja seega ka saamata, vaatamata Terviseameti juhi vastupidisele, eksitavale infole 22.3.2010 antud teleintervjuus.
Nagu selgus perekonnale mitu päeva pärast komisjoni koosolekut saadetud määrusest, rikkus komisjon teadlikult ka mitmeid teisi komisjoni tööd sätestava määruse punkte, mis oleksid eeldanud mh ka perekonnalt komisjoni töö käivitamiseks nõusoleku küsimist, perekonna kaasamist juhtumi arutelusse jpm, mida ei tehtud.
PERHi enda meedikute abil korraldatud komisjoni järeldust, et Oliveri ravis ei tehtud üheski etapis ravivigu peame me erakordselt küüniliseks. Täiesti erakordne on asjaolu, et raviveaks ei peeta Eestis ka arsti suutmatust diagnoosida rasket kahepoolset bakteriaalset kopsupõletikku, millele alles 12.ndal haiglapäeval 6. okt. 2009 arsti vahetudes lõpuks jälile jõuti, misjärel Oliveri seisundit halvendanud ägeda kopsupõletiku ravi PERHis ajuturset alandava ravimiga täiendus viimaks ometi antibiootikumiraviga.
Komisjon ei andnud perekonnale vastust sisuliselt mitte üheski meie poolt sügisel 2009 avalikustatud ebainimliku kohtlemise seigas ega pidanud istungil isegi vajalikuks seda teemat käsitleda.
Samuti jäeti vastuseta küsimus, mis ikkagi juhtus 3. detsembril 2008 PERHis profülaktilistel kaalutlustel teostatud radioaktiivse isotoobiga uuringul, mille tagajärjel tekkisid Oliveri kehale suured punased laigud ja algasid peavalud, mis päädisid ajuoperatsiooniga aprillis 2009.
Soovime ka osutada Maalehe viimases numbris tõstatud probleemile seoses Eestis teostatavate, patsiendile ohtlike kontrollimatute kompuuteruuringute korraga, mida probleemi tõstatanud tuntud radioloogide sõnul tehakse Eesti haiglates ohtlikult palju, kuna sellised uuringud toovad, nagu selgub, haiglatele sisse lisaraha, kusjuures erinevalt arenenud Euroopa riikidest puudub Eestis isegi kohustus patsiendile antud radiatsioonidoos fikseerida.
Seoses Arstide Liidu nimel tehtud avaldusega, milles PERHis toimunu avalikustamist nimetati valetamiseks, peame vajalikuks märkida, et Oliveri kirurgist raviarst konsulteeris onkoloogilise ravi küsimustes antud juhtumis juba mullu kevadel just Arstide Liidu endise presidendi, praeguse eestseisuse liikmega PERHist, kellel lasub muuhulgas otsene vastutus ka selle eest, et perekonna eest varjati Oliveri aidata võinud, rahvusvaheliselt laialt kasutatava keemiaravimi Temodal (Temozolomid) olemasolu ning keemiaravist keelduti ka siis, kui perekond seda võimalike kasvajarakkude leviku ennetamiseks mullu juunis 2009 palus.
Me peame PERHi ja Arstide Liidu juhtkonna raevuka tegevuse taustal vajalikuks osutada avalikkuses laiemalt ka küsimusele, kas ägeda reaktsiooni üks põhjusi pole mitte asjaolu, et meie perekonnal on viis tunnistajat, kes nägid, kuidas arstide poolt juba ajusurnuks arvatud patsient osutus elavaks, mis tõstatab omakorda küsimuse, kas ja kui palju inimesi on PERHis ja mujal kuulutatud ekslikult ajusurnuks, kuigi nad olid tegelikult koomas. Erinevalt ajusurmast on koomapatsiendil elulootust, kuid erinevalt koomapatsiendist on patsiendi ajusurnuks kuulutamise puhul meedikutel õigus teostada - üldjuhul omaste või patsiendi varasemal nõusolekul - organidoonorlust (lisan täpsustuseks, et osutan probleemile üldiselt, meie juhtumis doonorlust ei teostatud).
Perekond toetab igati Pressinõukogu märkust seoses PERHis toimunu avalikustamise eest pahameelt avaldanud, PERHi poolt mitme kuu eest esitatud küsimuse lahenditega, milles Pressinõukogu märgib, et kriitika puhul peab alati sõna saama ka teine pool. Osutame asjaolule, et PERH, mille juhtkond kuulis perekonna tõsistest etteheidest ravi kohta juba 30. sept. 2009 toimunud konsiiliumis, sai juba 2. nov, 2009 loo avalikuks tulemise järel sõna ka pressis, kuid jättis pressiteates avalikkusele täiesti eksitava mulje, et patsient saabus PERHi meedikute palge ette alles viimases staadiumis kasvajaga, mistõttu PERHil teda enam aidata ei õnnestunud, kuigi probleemide ring, ravi ning ebainimliku kohtlemisega seotud seigad ja Euroopa Patsiendi Õiguste Harta rikkumised PERHis haaravad oluliselt pikemat, mitmeaastast perioodi.
Mitte miski ei ole PERHil takistanud viimase viie kuu jooksul ka selgitamast, millist raviefekti omab täie mõistuse juures oleva patsiendi aheldamine magnetlukustusrihmadega voodi külge terveks nädalaks, mis Oliveri sügavalt solvas ja mis on ÜRO Piinamisvastase Konventsiooni (Eesti ühines sellega septembris 1991) alusel täielikult klassifitseeruv piinamisena. Üldsusel olnuks kindlasti huvitav nende viimase viie kuu jooksul ka teada saada, millist raviefekti omab teki äraviimine patsiendilt lahtise akna juures oktoobrikuises külmas olukorras, kus patsient ise pole võimeline ei akent avama ega sulgema ega tekki tagasi tooma.
Kõnealuses haigusloos pole kirjas ühtegi haigust, mis poleks juba avalikustatud ega ka midagi, mis talle osaks saanud ebainimlikku kohtlemist või muid tehtud vigu õigustaks, ja just seetõttu ei näe perekond mingit vajdust anda meedikutele, kellel lasub otsene vastutus juhtunu eest, õigust riivata patsiendi väärikust avalikkuses veel mingite lisadetailidega haigustoimikust.
Lisan lõpetuseks, et mul ei oleks olnud jõudu kogu seda räiget lugu avalikustada ilma oma poja kahe klassivennast sõbra toeta, kes teisest haiglapäevast alanud ülikiire, nädalaga toimunud sandistumise järel koos minuga iga päev haiglas mitmeid tunde veetsid.
Ei nende ega teiste meie poolt pakutud tunnistajate vastu pole Tervishoiuamet/Terviseamet vähimatki huvi tundnud ning Terviseameti tegevuse taustal ei näe me enam ka vajadust oodata mingit selgitust asutuselt, mis sõltumatu järelvalve asemel kulutab oma energia räigete meditsiinilugude kinnimätsimisele.
Ebainimliku kohtlemise seigad ja arsti otsus jätta noor ja elus inimene oma viimasteks elupäevadeks ilma kogu toidust ja ka kõigist ravimitest on Eestis kehtiva kriminaalseadustiku alusel kriminaalkuritegu. Sellest, et talle haiglas varasemast mitmekordselt suurema annusena manustama hakatud Deksametasoonravimi j ä r s k ärajätmine on eluohtlik ehk surmav, et see on arstidele üldteada ja on kirjas ka Eesti arstidele koostatud ametlikus ravimijuhendis, sai perekond teada alles kaks päeva pärast Oliverist ilmajäämist.
Kogu see juhtum on näidanud, et Eesti vajab mitte vaid patsientide, vaid ka oma tööd kindlasti valdavas osas missiooniga tegevate meedikute huvides meditsiini sõltumatut järelvalvet ja ka Patsiendi Kaitse Seadust, mille koostamise vajalikkuse arutelu algab kolmapäeval 7. aprillil 2010 kell 10 Riigikogu konverentsikeskuses toimuval seminar-pressikonverentsil.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
5. aprill 2010
Oliver Rõigase perekond peab möödunud nädalal laia meediakajastust leidnud hinnangut perekonna etteheidetele Oliveri ravist ja ebainimlikust kohtlemisest Põhja-Eesti Regionaalhaiglas Terviseameti ja Arstide Liidu avalikuks irvitamiseks.
Seoses Terviseameti tegevusega ja Arstide Liidu nimel möödunud esmaspäeval tehtud avaldusega, milles meie esitatud kirjeldust ja etteheiteid PERHis toimunust nimetati valedeks, koostab perekond juhtumi kohta raportid nii ÜRO Maailma Tervishoiuorganisatsioonile WHO kui ka Euroopa Patsientide Õiguste kaitse ühendustele, osutades Euroopa Patsiendi Õiguste Hartas loetletud rikkumistele antud juhtumis hartas sätestatud patsiendi 14-st põhiõigusest 13-l juhul.
On kahetsusväärne, et sellises kogu üldsust puudutavas valdkonnas nagu meditsiin, on ka ligi 20 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist ikka veel tugevalt kinnistunud nõukogulik mõtlemis- ja asjaajamisstiil rahvusvaheliselt enesestmõistetavate normide ja meditsiini korralduses arenenud riikides kehtivate põhimõtete omaks võtmise asemel.
Me ei saanud kommenteerida eelmisel nädalal ei Terviseameti poolt korraldatud nn. sõltumatut hinnangut antud juhtumis, ega ka Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna sõnavõtte ja Arstide Liidu nimel tehtud avaldust, kuna perekonnale saadeti kõnealune hinnang alles eelmise töönädala lõpul.
Hinnangu perekonnale edastamise järel soovime avalikkusele teatada järgmist.
Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna poolt ja Arstide Liidu nimel tehtud avalduses nn. sõltumatute ekspertidena esitletud komisjoni kuulus lisaks juba sügisest meedias avalikult meie avalduse ja selle sisu üle ilkunud ja perekonnale sügavalt solvavaid avalikke märkusi teinud Peeter Mardnale tervelt 3 (kolm) Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti, kes olid oma haigla huve kaitstes komisjoni istungil 25.03.2010 koos menetluse all oleva arsti kolleegiga tema teisest töökohast Keskhaiglas ka kõige sõnakamad. Ülejäänud komisjoni liikmed - günekoloog, hambaarst, Haigekassa esindaja, sotsiaalministeeriumi ametnik istusid komisjonis peamiselt sõnatult.
Nagu selgus mõni päev pärast komisjoni istungit rikkusid Sotsiaalministeerium ja Terviseamet komisjoni töö korraldamisel teadlikult ja tahtlikult kehtivat seadusandlust ravikvaliteedi töö nõuete osas, kuna vastav kehtiv määrus keelab menetluse all oleva haigla või arsti(de) juhtumis sama haigla töötajate ja kolleegide kaasamise komisjoni töösse. Kokku kuulus seega komisjoni seadusevastaselt 3 PERHi enda arsti ja 2 menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast Keshaiglas - viimase juht ja Keskhaigla nõukogu liige Peeter Mardna ise.
Mõistame sellise koosluse puhul täielikult, miks nii Terviseamet kui ka Sotsiaalministeerium keeldusid enne komisjoni istungit mitme nädala jooksul vastu tulemast perekonna palvele avalikustada meile komisjoni koossseis, mis on seda kahetsusväärsem, et Terviseamet jagas kõnealuste isikutega patsiendi isikuandmeid ilma selleks seadusega ettenähtud korras perekonna nõusolekut küsimata ja seega ka saamata, vaatamata Terviseameti juhi vastupidisele, eksitavale infole 22.3.2010 antud teleintervjuus.
Nagu selgus perekonnale mitu päeva pärast komisjoni koosolekut saadetud määrusest, rikkus komisjon teadlikult ka mitmeid teisi komisjoni tööd sätestava määruse punkte, mis oleksid eeldanud mh ka perekonnalt komisjoni töö käivitamiseks nõusoleku küsimist, perekonna kaasamist juhtumi arutelusse jpm, mida ei tehtud.
PERHi enda meedikute abil korraldatud komisjoni järeldust, et Oliveri ravis ei tehtud üheski etapis ravivigu peame me erakordselt küüniliseks. Täiesti erakordne on asjaolu, et raviveaks ei peeta Eestis ka arsti suutmatust diagnoosida rasket kahepoolset bakteriaalset kopsupõletikku, millele alles 12.ndal haiglapäeval 6. okt. 2009 arsti vahetudes lõpuks jälile jõuti, misjärel Oliveri seisundit halvendanud ägeda kopsupõletiku ravi PERHis ajuturset alandava ravimiga täiendus viimaks ometi antibiootikumiraviga.
Komisjon ei andnud perekonnale vastust sisuliselt mitte üheski meie poolt sügisel 2009 avalikustatud ebainimliku kohtlemise seigas ega pidanud istungil isegi vajalikuks seda teemat käsitleda.
Samuti jäeti vastuseta küsimus, mis ikkagi juhtus 3. detsembril 2008 PERHis profülaktilistel kaalutlustel teostatud radioaktiivse isotoobiga uuringul, mille tagajärjel tekkisid Oliveri kehale suured punased laigud ja algasid peavalud, mis päädisid ajuoperatsiooniga aprillis 2009.
Soovime ka osutada Maalehe viimases numbris tõstatud probleemile seoses Eestis teostatavate, patsiendile ohtlike kontrollimatute kompuuteruuringute korraga, mida probleemi tõstatanud tuntud radioloogide sõnul tehakse Eesti haiglates ohtlikult palju, kuna sellised uuringud toovad, nagu selgub, haiglatele sisse lisaraha, kusjuures erinevalt arenenud Euroopa riikidest puudub Eestis isegi kohustus patsiendile antud radiatsioonidoos fikseerida.
Seoses Arstide Liidu nimel tehtud avaldusega, milles PERHis toimunu avalikustamist nimetati valetamiseks, peame vajalikuks märkida, et Oliveri kirurgist raviarst konsulteeris onkoloogilise ravi küsimustes antud juhtumis juba mullu kevadel just Arstide Liidu endise presidendi, praeguse eestseisuse liikmega PERHist, kellel lasub muuhulgas otsene vastutus ka selle eest, et perekonna eest varjati Oliveri aidata võinud, rahvusvaheliselt laialt kasutatava keemiaravimi Temodal (Temozolomid) olemasolu ning keemiaravist keelduti ka siis, kui perekond seda võimalike kasvajarakkude leviku ennetamiseks mullu juunis 2009 palus.
Me peame PERHi ja Arstide Liidu juhtkonna raevuka tegevuse taustal vajalikuks osutada avalikkuses laiemalt ka küsimusele, kas ägeda reaktsiooni üks põhjusi pole mitte asjaolu, et meie perekonnal on viis tunnistajat, kes nägid, kuidas arstide poolt juba ajusurnuks arvatud patsient osutus elavaks, mis tõstatab omakorda küsimuse, kas ja kui palju inimesi on PERHis ja mujal kuulutatud ekslikult ajusurnuks, kuigi nad olid tegelikult koomas. Erinevalt ajusurmast on koomapatsiendil elulootust, kuid erinevalt koomapatsiendist on patsiendi ajusurnuks kuulutamise puhul meedikutel õigus teostada - üldjuhul omaste või patsiendi varasemal nõusolekul - organidoonorlust (lisan täpsustuseks, et osutan probleemile üldiselt, meie juhtumis doonorlust ei teostatud).
Perekond toetab igati Pressinõukogu märkust seoses PERHis toimunu avalikustamise eest pahameelt avaldanud, PERHi poolt mitme kuu eest esitatud küsimuse lahenditega, milles Pressinõukogu märgib, et kriitika puhul peab alati sõna saama ka teine pool. Osutame asjaolule, et PERH, mille juhtkond kuulis perekonna tõsistest etteheidest ravi kohta juba 30. sept. 2009 toimunud konsiiliumis, sai juba 2. nov, 2009 loo avalikuks tulemise järel sõna ka pressis, kuid jättis pressiteates avalikkusele täiesti eksitava mulje, et patsient saabus PERHi meedikute palge ette alles viimases staadiumis kasvajaga, mistõttu PERHil teda enam aidata ei õnnestunud, kuigi probleemide ring, ravi ning ebainimliku kohtlemisega seotud seigad ja Euroopa Patsiendi Õiguste Harta rikkumised PERHis haaravad oluliselt pikemat, mitmeaastast perioodi.
Mitte miski ei ole PERHil takistanud viimase viie kuu jooksul ka selgitamast, millist raviefekti omab täie mõistuse juures oleva patsiendi aheldamine magnetlukustusrihmadega voodi külge terveks nädalaks, mis Oliveri sügavalt solvas ja mis on ÜRO Piinamisvastase Konventsiooni (Eesti ühines sellega septembris 1991) alusel täielikult klassifitseeruv piinamisena. Üldsusel olnuks kindlasti huvitav nende viimase viie kuu jooksul ka teada saada, millist raviefekti omab teki äraviimine patsiendilt lahtise akna juures oktoobrikuises külmas olukorras, kus patsient ise pole võimeline ei akent avama ega sulgema ega tekki tagasi tooma.
Kõnealuses haigusloos pole kirjas ühtegi haigust, mis poleks juba avalikustatud ega ka midagi, mis talle osaks saanud ebainimlikku kohtlemist või muid tehtud vigu õigustaks, ja just seetõttu ei näe perekond mingit vajdust anda meedikutele, kellel lasub otsene vastutus juhtunu eest, õigust riivata patsiendi väärikust avalikkuses veel mingite lisadetailidega haigustoimikust.
Lisan lõpetuseks, et mul ei oleks olnud jõudu kogu seda räiget lugu avalikustada ilma oma poja kahe klassivennast sõbra toeta, kes teisest haiglapäevast alanud ülikiire, nädalaga toimunud sandistumise järel koos minuga iga päev haiglas mitmeid tunde veetsid.
Ei nende ega teiste meie poolt pakutud tunnistajate vastu pole Tervishoiuamet/Terviseamet vähimatki huvi tundnud ning Terviseameti tegevuse taustal ei näe me enam ka vajadust oodata mingit selgitust asutuselt, mis sõltumatu järelvalve asemel kulutab oma energia räigete meditsiinilugude kinnimätsimisele.
Ebainimliku kohtlemise seigad ja arsti otsus jätta noor ja elus inimene oma viimasteks elupäevadeks ilma kogu toidust ja ka kõigist ravimitest on Eestis kehtiva kriminaalseadustiku alusel kriminaalkuritegu. Sellest, et talle haiglas varasemast mitmekordselt suurema annusena manustama hakatud Deksametasoonravimi j ä r s k ärajätmine on eluohtlik ehk surmav, et see on arstidele üldteada ja on kirjas ka Eesti arstidele koostatud ametlikus ravimijuhendis, sai perekond teada alles kaks päeva pärast Oliverist ilmajäämist.
Kogu see juhtum on näidanud, et Eesti vajab mitte vaid patsientide, vaid ka oma tööd kindlasti valdavas osas missiooniga tegevate meedikute huvides meditsiini sõltumatut järelvalvet ja ka Patsiendi Kaitse Seadust, mille koostamise vajalikkuse arutelu algab kolmapäeval 7. aprillil 2010 kell 10 Riigikogu konverentsikeskuses toimuval seminar-pressikonverentsil.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
3/05/2010
Teade meediale pöördumisest Tervishoiuameti poole pärast politsei ja prokuratuuri otsust kuriteoteatist eirata
Seoses politsei poolt Oliveri hukkumise päeval tehtud otsusega mitte anda luba sõltumatuks lahanguks ja politsei huvipuudusega algatada eeluurimine ning tulenevalt politsei äraütlevast vastusest Oliveri surmapäeval olin sunnitud mõned nädalad hiljem pöörduma vastavalt politsei enda soovitusele Tervishoiuameti poole.
Äraütleva vastuse telefonitsi edastanud politseiametnik ütles 15. okt. 2009 seda otsust põhjendades, et otsuse tegi kõrge politseijuht, kes konsulteeris ka Riigiprokratuuriga. Tänase seisuga novembris 2012 pole teada, kes nimelt politseid niimoodid Riigiprokuratuurist nõustas, kuna politsei on keeldunud väljastamast koopiat 15. okt. 2009 avaldusest.
Terviseametis nagu selgus kureeris selleks ajaks juba aastaid medjärelvalvet üks viimaseid KGB-ga omal ajal tihedalt seotuid ametnikke Peeter Mardna, endine Nõukogude Eesti pearadioloog, kes veel isegi 2012 kevadel ETVs eetris olnud filmis naeruvääristas nõukogude okupatsioonivõimude poolt oma ametiajal Tsernobõli saadetud mehi ja nende muret oma tervise pärast.
Seoses pöördumisega Terviseameti poole tegin järgneva avalduse.
2.11.2009, Tallinn
Esitasin esmaspäeval, 2. novembril 2009, tervishoiuameti järelevalve osakonnale avalduse, milles palun uurida oma pojale kolme nädala jooksul vahemikus 24. september kuni 15. oktoober 2009 Põhja-Eesti regionaalhaiglas osaks saanud julma kohtlemist ja omal jalal, rääkimis-, nägemis- ja kuulmisvõimelisena haiglasse saabunud ning haiglas lõpuks elu kaotanud 26-aastase noore mehe süstidega sandistamist juba esimese haiglas viibitud nädalaga.
Tervishoiuamet teatas, et võtab avalduse menetlusse. Kõiki avalduses toodud üksikasju ei ole võimalik avaldada. Kes iganes teist neid järgnevaid ridu loeb, ma loodan, et mitte kellelgi teist mitte kunagi ei tule midagi sellist üle elada.
Ei mind ega mu poega Oliveri ei aita Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses kolme nädala jooksul toimunud õuduse avalikustamine kahjuks enam kuidagi. Aga ma loodan seda lugu avalikustades kogu südamest, et ehk aitab see kasvõi veidigi teisi samalaadsesse seisu sattuda võivaid inimesi ja nende lähedasi samasuguse julmuse eest nagu sai osaks regionaalhaiglas tänavu septembri viimasel nädalal mu täiesti sandiks süstitud ning haiglas vaid mõne päevaga liikumis-, kõne- ja pea täielikult ka nägemisvõime kaotanud pojale.
Nimekiri julmusest ja korralagedusest, mida ma oma pojaga PERHis veedetud kolme nädala jooksul kogesin, on üüratu.
Vägivaldne eutanaasia ehk üliraskesse seisu sattunud patsientide elu lõpetamine arstide hooletuse abiga on vähemalt Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses täiesti tavapärane nähtus, mille vajalikkust püüdsid mulle nende kolme nädala jooksul selgitada viiel korral kokku koguni kuus PERHi arsti, keda ei hoidnud tagasi isegi teadmine, et ma polnud mitte üksnes oma poja elu eest võitlev ja kõik need nädalad oma poja kõrval haiglas veetnud ema, vaid ka rahvusvahelises pressis kirjutav ajakirjanik kultuuriruumis, kus vägivaldset ehk patsiendi nõusolekuta tehtavat eutanaasiat peetakse tapmiseks, mitte armu andmise teoks nagu arvab osa PERHi arste.
Muid minu isiklikke kogemusi kolmest õudustenädalast PERHis Mustamäel:
- lootusetuks arvatud haige, kellel on tekkinud neelamisraskused kas tervisliku seisundi või talle süstitud ravimite tõttu, jäetakse regionaalhaiglas lihtsalt nälga surema, anumistele ja palumistele vaatamata ei panda talle sondi ja teda ei toideta ka veeni kaudu ja raviarst ütleb, et nii olevatki ametlikult ette nähtud, sest kes ise närida ja neelata ei jaksa, peabki nälgima;
- apaatsust tekitavaid rahusteid ja valuvaigisteid süstitakse ka neile patsientidele, kellel puudub igasugune valu, aga kellele personal on lihtsalt otsustanud selliseid ravimeid manustada, nagu juhtus minu pojaga;
- haiglasse saabunud patsiendi ilmseid insulditunnuseid - parema näopoole halvatust ning sama ilmseid, arstide ettekirjutusel mitu kuud võetud ravimi võõrutamis- ja kõrvalnähte ei võeta lihtsalt arvesse, kuigi ravi peaks inimese elu päästmiseks olema sellisel juhul täiesti teistsugune;
- intensiivpalati arst ütleb ema kuuldes ka palatiõele, et kui noor mees oleks pandud õigel ajal intensiivpalatisse, oleks see mitmed rasked tüsistused ära hoidnud, alles 12. haiglasoleku päeval kooma langemise kahtlusega intensiivpalatisse panduna selgub, et kõigile muudele tüsistustele lisaks on haiglas 12 päeva näljutatud ja haiglakoridoris näljast 8. haiglapäeval ka kokku kukkunud patsiendil tekkinud haiglas ka raske bakteriaalne kopsupõletik, mille vastu hakatakse lõpuks andma ravi;
- lahtise akna juures voodis lebavat liikumisvõimetut inimest piinati muu hulgas teki äraviimisega intensiivpalatist, kui see ema nõudel lõpuks tagasi toodi ja poja temperatuur tõusma hakkas, karjatas palatiõde «Mis te tast ometi kraadite, ega see ta olukorda enam ei aita!».
- üliraskete patsientidega intensiivpalati õde lahkub tööpostilt ja keerab end kell pool kaks öösel koridoris magama ja kolib palatisse tagasi alles kell viis hommikul ning ütleb, et «kuulge, üldse pole vahet, kas teie poeg sai insuldi, tal on peas põletik, midagi pea sees kasvab või sai verevalumi - nagunii sureb ära!»;
- sanitar keerab koos kaaslasega liikumisvõimetu patsiendi keha nii, et tolle pea käändub kuklasse ja viltu uskumatult ebaloomulikku asendisse; kui selle toimingu ajal just palatisse jõudnud ema ütleb, et ta keerab oma poega ise ja küsib ahastades, miks sanitar pööramise ajal pööratava pead ei toeta, ütleb sanitar, et keerab pea õigesse asendisse pärast seda, kui keha on pööratud;
- ema haiglast lahkumist haiglas vähem kui nädalaga sandistatud ja nädalavahetuseks palatisse üksi piinlema jäetud poja juurest nõudis valvearst valveõe juuresolekul väitega, et täiskasvanud poja eest hoolitsemiseks olevat vaja «paberit» ning teatas valveõe juuresolekul, et kui ema peaks rahulolematuks muutuma, võib lasta ka emale «psühhiaatri kutsuda» ja «süsti teha»;
- 12. oktoobril 2009 intensiivpalatis tööjärje üle võtnud ja ema lahkumist haiglast sooviva «arsti» väitel lõplikusse koomasse langenud noor mees ärkab «lõplikust koomast», pigem aga oimetuks süstimisest üles pärast kahte tundi oma ema käte vahel; noorel mehel ekslikult kooma diagnoosinud arst annab seepeale hiljem korralduse patsient uuesti magama uinutada;
- oma last meeleheitlikult aidata püüdvat ema ähvardas intensiivpalati arst päev pärast noore mehe hingamise peatanud süsti tegemist sõnadega «Soovitan teil oma eluga nüüd edasi minna, muidu ootab teid sama saatus»;
- intensiivpalati õe, ennast Jehoova tunnistajaks nimetava naise poolt mitme inimese juuresolekul tehtud süsti järel esmapäeval, 12. oktoobril 2009 õhtul hingamise lõpetanud noorele mehele paigaldatakse suure tüliga hingamisaparaat. Päev hiljem selgub noore mehe lähedaste õuduseks, et see aparaat polegi ühendatud vooluvõrku, vaid töötab akul, ja keegi ei oska Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuse neurokirurgia osakonnas öelda, kaua see aku vastu peab!; jne. jne.
See ülaltoodud loetelu pole väljavõte õuduste raamatust, vaid üksnes kiretu loend sellest traagikast, mida mu poeg ja mina koos temaga kolm nädalat Mustamäel regionaalhaigla üheksandal korrusel neurokirurgia I osakonnas läbi elasime 24. septembrist 2009 kuni selle loo traagilise lõpuni 15. oktoobri 2009 varahommikul.
Mitte üksnes rahast pole Eesti meditsiinis puudust, vaid ka missioonitundest, eetikast ja südametunnistusest ning neid viimaseid ei saa osta ega tekitada mitte mingi rahaga.
Ma ei soovi oma avaldusega kindlasti mitte üldistada ühtmoodi kõiki meedikuid - ka mina kohtasin haiglas oma tööd suure pühendumisega tegevaid õdesid ja hooldajaid, kelle puhul võis olla alati kindel, et nad teevad oma töö ära kohusetundega ja inimlikult ka siis, kui patsiendi lähedasi kõrval pole.
Ka kogu selle loo raviskeemiga seotud külgi arvestamata oli aga täiesti uskumatu, kui hoolimatult ja julmalt koheldakse Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses raskeid ja lootusetuks arvatuid patsiente nagu ma kogesin need kolm nädalat varahommikust hilisõhtuni, sealhulgas ka mitmeid öid haiglas veetnuna.
Ükskõik kui raskes seisus on inimene, kes on sellisesse seisu sattunud raske haiguse, õnnetuse või vahel ka meedikute lohakuse tõttu, igaühel meist peab olema ka haiglas vääramatu õigus humaansele kohtlemisele.
Anneli Rõigas
Äraütleva vastuse telefonitsi edastanud politseiametnik ütles 15. okt. 2009 seda otsust põhjendades, et otsuse tegi kõrge politseijuht, kes konsulteeris ka Riigiprokratuuriga. Tänase seisuga novembris 2012 pole teada, kes nimelt politseid niimoodid Riigiprokuratuurist nõustas, kuna politsei on keeldunud väljastamast koopiat 15. okt. 2009 avaldusest.
Terviseametis nagu selgus kureeris selleks ajaks juba aastaid medjärelvalvet üks viimaseid KGB-ga omal ajal tihedalt seotuid ametnikke Peeter Mardna, endine Nõukogude Eesti pearadioloog, kes veel isegi 2012 kevadel ETVs eetris olnud filmis naeruvääristas nõukogude okupatsioonivõimude poolt oma ametiajal Tsernobõli saadetud mehi ja nende muret oma tervise pärast.
Seoses pöördumisega Terviseameti poole tegin järgneva avalduse.
2.11.2009, Tallinn
Esitasin esmaspäeval, 2. novembril 2009, tervishoiuameti järelevalve osakonnale avalduse, milles palun uurida oma pojale kolme nädala jooksul vahemikus 24. september kuni 15. oktoober 2009 Põhja-Eesti regionaalhaiglas osaks saanud julma kohtlemist ja omal jalal, rääkimis-, nägemis- ja kuulmisvõimelisena haiglasse saabunud ning haiglas lõpuks elu kaotanud 26-aastase noore mehe süstidega sandistamist juba esimese haiglas viibitud nädalaga.
Tervishoiuamet teatas, et võtab avalduse menetlusse. Kõiki avalduses toodud üksikasju ei ole võimalik avaldada. Kes iganes teist neid järgnevaid ridu loeb, ma loodan, et mitte kellelgi teist mitte kunagi ei tule midagi sellist üle elada.
Ei mind ega mu poega Oliveri ei aita Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses kolme nädala jooksul toimunud õuduse avalikustamine kahjuks enam kuidagi. Aga ma loodan seda lugu avalikustades kogu südamest, et ehk aitab see kasvõi veidigi teisi samalaadsesse seisu sattuda võivaid inimesi ja nende lähedasi samasuguse julmuse eest nagu sai osaks regionaalhaiglas tänavu septembri viimasel nädalal mu täiesti sandiks süstitud ning haiglas vaid mõne päevaga liikumis-, kõne- ja pea täielikult ka nägemisvõime kaotanud pojale.
Nimekiri julmusest ja korralagedusest, mida ma oma pojaga PERHis veedetud kolme nädala jooksul kogesin, on üüratu.
Vägivaldne eutanaasia ehk üliraskesse seisu sattunud patsientide elu lõpetamine arstide hooletuse abiga on vähemalt Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses täiesti tavapärane nähtus, mille vajalikkust püüdsid mulle nende kolme nädala jooksul selgitada viiel korral kokku koguni kuus PERHi arsti, keda ei hoidnud tagasi isegi teadmine, et ma polnud mitte üksnes oma poja elu eest võitlev ja kõik need nädalad oma poja kõrval haiglas veetnud ema, vaid ka rahvusvahelises pressis kirjutav ajakirjanik kultuuriruumis, kus vägivaldset ehk patsiendi nõusolekuta tehtavat eutanaasiat peetakse tapmiseks, mitte armu andmise teoks nagu arvab osa PERHi arste.
Muid minu isiklikke kogemusi kolmest õudustenädalast PERHis Mustamäel:
- lootusetuks arvatud haige, kellel on tekkinud neelamisraskused kas tervisliku seisundi või talle süstitud ravimite tõttu, jäetakse regionaalhaiglas lihtsalt nälga surema, anumistele ja palumistele vaatamata ei panda talle sondi ja teda ei toideta ka veeni kaudu ja raviarst ütleb, et nii olevatki ametlikult ette nähtud, sest kes ise närida ja neelata ei jaksa, peabki nälgima;
- apaatsust tekitavaid rahusteid ja valuvaigisteid süstitakse ka neile patsientidele, kellel puudub igasugune valu, aga kellele personal on lihtsalt otsustanud selliseid ravimeid manustada, nagu juhtus minu pojaga;
- haiglasse saabunud patsiendi ilmseid insulditunnuseid - parema näopoole halvatust ning sama ilmseid, arstide ettekirjutusel mitu kuud võetud ravimi võõrutamis- ja kõrvalnähte ei võeta lihtsalt arvesse, kuigi ravi peaks inimese elu päästmiseks olema sellisel juhul täiesti teistsugune;
- intensiivpalati arst ütleb ema kuuldes ka palatiõele, et kui noor mees oleks pandud õigel ajal intensiivpalatisse, oleks see mitmed rasked tüsistused ära hoidnud, alles 12. haiglasoleku päeval kooma langemise kahtlusega intensiivpalatisse panduna selgub, et kõigile muudele tüsistustele lisaks on haiglas 12 päeva näljutatud ja haiglakoridoris näljast 8. haiglapäeval ka kokku kukkunud patsiendil tekkinud haiglas ka raske bakteriaalne kopsupõletik, mille vastu hakatakse lõpuks andma ravi;
- lahtise akna juures voodis lebavat liikumisvõimetut inimest piinati muu hulgas teki äraviimisega intensiivpalatist, kui see ema nõudel lõpuks tagasi toodi ja poja temperatuur tõusma hakkas, karjatas palatiõde «Mis te tast ometi kraadite, ega see ta olukorda enam ei aita!».
- üliraskete patsientidega intensiivpalati õde lahkub tööpostilt ja keerab end kell pool kaks öösel koridoris magama ja kolib palatisse tagasi alles kell viis hommikul ning ütleb, et «kuulge, üldse pole vahet, kas teie poeg sai insuldi, tal on peas põletik, midagi pea sees kasvab või sai verevalumi - nagunii sureb ära!»;
- sanitar keerab koos kaaslasega liikumisvõimetu patsiendi keha nii, et tolle pea käändub kuklasse ja viltu uskumatult ebaloomulikku asendisse; kui selle toimingu ajal just palatisse jõudnud ema ütleb, et ta keerab oma poega ise ja küsib ahastades, miks sanitar pööramise ajal pööratava pead ei toeta, ütleb sanitar, et keerab pea õigesse asendisse pärast seda, kui keha on pööratud;
- ema haiglast lahkumist haiglas vähem kui nädalaga sandistatud ja nädalavahetuseks palatisse üksi piinlema jäetud poja juurest nõudis valvearst valveõe juuresolekul väitega, et täiskasvanud poja eest hoolitsemiseks olevat vaja «paberit» ning teatas valveõe juuresolekul, et kui ema peaks rahulolematuks muutuma, võib lasta ka emale «psühhiaatri kutsuda» ja «süsti teha»;
- 12. oktoobril 2009 intensiivpalatis tööjärje üle võtnud ja ema lahkumist haiglast sooviva «arsti» väitel lõplikusse koomasse langenud noor mees ärkab «lõplikust koomast», pigem aga oimetuks süstimisest üles pärast kahte tundi oma ema käte vahel; noorel mehel ekslikult kooma diagnoosinud arst annab seepeale hiljem korralduse patsient uuesti magama uinutada;
- oma last meeleheitlikult aidata püüdvat ema ähvardas intensiivpalati arst päev pärast noore mehe hingamise peatanud süsti tegemist sõnadega «Soovitan teil oma eluga nüüd edasi minna, muidu ootab teid sama saatus»;
- intensiivpalati õe, ennast Jehoova tunnistajaks nimetava naise poolt mitme inimese juuresolekul tehtud süsti järel esmapäeval, 12. oktoobril 2009 õhtul hingamise lõpetanud noorele mehele paigaldatakse suure tüliga hingamisaparaat. Päev hiljem selgub noore mehe lähedaste õuduseks, et see aparaat polegi ühendatud vooluvõrku, vaid töötab akul, ja keegi ei oska Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuse neurokirurgia osakonnas öelda, kaua see aku vastu peab!; jne. jne.
See ülaltoodud loetelu pole väljavõte õuduste raamatust, vaid üksnes kiretu loend sellest traagikast, mida mu poeg ja mina koos temaga kolm nädalat Mustamäel regionaalhaigla üheksandal korrusel neurokirurgia I osakonnas läbi elasime 24. septembrist 2009 kuni selle loo traagilise lõpuni 15. oktoobri 2009 varahommikul.
Mitte üksnes rahast pole Eesti meditsiinis puudust, vaid ka missioonitundest, eetikast ja südametunnistusest ning neid viimaseid ei saa osta ega tekitada mitte mingi rahaga.
Ma ei soovi oma avaldusega kindlasti mitte üldistada ühtmoodi kõiki meedikuid - ka mina kohtasin haiglas oma tööd suure pühendumisega tegevaid õdesid ja hooldajaid, kelle puhul võis olla alati kindel, et nad teevad oma töö ära kohusetundega ja inimlikult ka siis, kui patsiendi lähedasi kõrval pole.
Ka kogu selle loo raviskeemiga seotud külgi arvestamata oli aga täiesti uskumatu, kui hoolimatult ja julmalt koheldakse Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses raskeid ja lootusetuks arvatuid patsiente nagu ma kogesin need kolm nädalat varahommikust hilisõhtuni, sealhulgas ka mitmeid öid haiglas veetnuna.
Ükskõik kui raskes seisus on inimene, kes on sellisesse seisu sattunud raske haiguse, õnnetuse või vahel ka meedikute lohakuse tõttu, igaühel meist peab olema ka haiglas vääramatu õigus humaansele kohtlemisele.
Anneli Rõigas
3/02/2010
Õdede Liidu presidendi kiri liidu liikmetele
10. nov. 2009
Austatud Anneli Rõigas,
saadan Teile edasi täna Eesti Õdede Liidu liikmetele saadetud pöördumise, mis on ajendatud sellest, et Regionaalhaigla õendusjuht (Aleksei Gaidajenko- toim.) saatis Eesti Õdede Liidule valulikku reaktsiooni peegeldava kirja. Sellest nähtuv terav diskussioon aga näitab, et Teie eesmärk oma poja loo avalikustamisel on juba hakanud realiseeruma ja sundinud paljusid tervishoiutöötajaid patsiendiga suhtlemise tähtsusele mõtlema.
Lugupidamisega,
Ester Pruuden
Eesti Õdede Liidu president
Eesti Õdede Liidu presidendi pöördumine liidu liikmete poole
Hea Eesti Õdede Liidu liige,
Täpselt nädal tagasi, hingedepäeval avaldasid mitmed võrguväljaanded poja kaotanud Anneli Rõigase kirjelduse talle endale ja haiglas viimased elunädalad veetnud pojale osaks saanud kohtlemisest. Sellele loole ilmus sadu kommentaare ja teema käsitlemine meedias ei ole siiani lõppenud.
Saatsin meie kõigi nimel Anneli Rõigasele kaastundeavalduse, milles väljendasin Eesti Õdede Liidu põhilisi veendumusi. Tõdesin, et üksnes meditsiiniteadusega patsienti ei aita ning kaasaegsetest teadmistest ega aparatuurist ei piisa, kui unustada peamine - inimlikkus. Kordasin Eesti Õdede Liidu jaoks olulist, et diagnoosi taga tuleb näha inimest, tema vajadusi ja ka tema lähedasi. Kinnitasin meie poolt, et haigevoodis inimene vajab lisaks ravile inimlikkust, hoolitsust ja tähelepanelikkust.
Vastukaja, mida Anneli Rõigase poja juhtumi avalikustamine on kaasa toonud, näitab, et tegemist ei ole üksikjuhtumiga. Kahtlemata ei ole kriitiline meediakäsitlus meist kellegi jaoks meeldiv: me ju teeme oma tööd südamega, kuid alaneva palga juures pidevalt kasvav töökoormus jätab patsiendi jaoks üha vähem aega ning arusaamatused on kerged tulema. Aga see ei ole õigustus juhuks, kui patsient või tema lähedane saab hingetrauma.
Regionaalhaigla õendusjuht Aleksei Gaidajenko saatis Eesti Õdede Liidu juhatusele kirja, kus ta ütleb, et ajakirjandus on esitanud räiged süüdistused, usaldus haigla vastu on langenud, arstide ja õdede töö on häiritud, kuna ühiskond on nende vastu. Tema sõnul on sellise olukorra tekkimisele kaasa aidanud ka õdede liit, viidates Anneli Rõigase intervjuule, kus ta meie kaastundeavalduses öeldut tsiteerib.
Head õdede liidu liikmed, soovin siinkohal rõhutada, et ma kindlasti ei süüdista Regionaalhaigla õdesid ega püüa anda hinnangut antud patsiendi raviküsimustele. Kuid kui üks ema on oma poja viimastel elunädalatel kogenud kohtlemist, mida Anneli Rõigas kirjeldab, on vaja tema ees vabandada ja talle kaasa tunda, mitte väita, et see, mida Anneli Rõigas tunneb, ei vasta tõele.
Patsient ei oska hinnata ravi kvaliteeti, küll aga kohtlemist. See tähendab, et meil ongi vaja suhtumist muuta. Kriitilisel hetkel on kõige lihtsam ajakirjandust pealiskaudsuses ning patsiente ja nende lähedasi emotsionaalsuses, vähestes meditsiinialastes teadmistes ja muus sellises süüdistada. Aga see on ummiktee. Ootused ka tervishoiuvaldkonna kliendisuhtlusele on oluliselt kasvanud ja tervishoiusüsteem peab nende ootustega kaasa minema.
Konfliktsituatsioonide ega vääritimõistmiste eest ei ole ükski haigla kaitstud, kuid oluline on konfliktid lahendada, tagasisidet rahulikult analüüsida ja oma järeldused teha. Olen veendunud, et olenemata juhtumi üksikasjadest ei tohiks ükski patsiendi lähedane ühestki haiglast selliste tunnetega väljuda. Selleks, et saaksime endasse kui tervishoiutöötajasse lugupidamisega suhtuda peame me võitlema ükskõiksuse, kalkuse ja vigu varjata püüdva ringkäenduse vastu. Patsiendikeskset tervishoidu luues peame igasugusesse tagasisidesse tõsiselt suhtuma ja sellest oma järeldused tegema.
Empaatia ja inimlikkus on üks Eesti Õdede Liidu põhiväärtustest ja me tõepoolest teeme tööd selle nimel, et meie liikmed neid väärtusi oma igapäevatöös rakendaksid. Pöördelistel või kriitilistel juhtudel on just põhiväärtused need, millele toetuda otsuste tegemisel ja oma hoiakute väljendamisel ilma kedagi ennatlikult süüdistamata või näpuga näitamata.
Regionaalhaigla peab välja selgitama, mis ja miks juhtus ning sellest oma järeldused tegema.
Ester Pruuden
Eesti Õdede Liidu president
10. nov. 2009
Austatud Anneli Rõigas,
saadan Teile edasi täna Eesti Õdede Liidu liikmetele saadetud pöördumise, mis on ajendatud sellest, et Regionaalhaigla õendusjuht (Aleksei Gaidajenko- toim.) saatis Eesti Õdede Liidule valulikku reaktsiooni peegeldava kirja. Sellest nähtuv terav diskussioon aga näitab, et Teie eesmärk oma poja loo avalikustamisel on juba hakanud realiseeruma ja sundinud paljusid tervishoiutöötajaid patsiendiga suhtlemise tähtsusele mõtlema.
Lugupidamisega,
Ester Pruuden
Eesti Õdede Liidu president
Eesti Õdede Liidu presidendi pöördumine liidu liikmete poole
Hea Eesti Õdede Liidu liige,
Täpselt nädal tagasi, hingedepäeval avaldasid mitmed võrguväljaanded poja kaotanud Anneli Rõigase kirjelduse talle endale ja haiglas viimased elunädalad veetnud pojale osaks saanud kohtlemisest. Sellele loole ilmus sadu kommentaare ja teema käsitlemine meedias ei ole siiani lõppenud.
Saatsin meie kõigi nimel Anneli Rõigasele kaastundeavalduse, milles väljendasin Eesti Õdede Liidu põhilisi veendumusi. Tõdesin, et üksnes meditsiiniteadusega patsienti ei aita ning kaasaegsetest teadmistest ega aparatuurist ei piisa, kui unustada peamine - inimlikkus. Kordasin Eesti Õdede Liidu jaoks olulist, et diagnoosi taga tuleb näha inimest, tema vajadusi ja ka tema lähedasi. Kinnitasin meie poolt, et haigevoodis inimene vajab lisaks ravile inimlikkust, hoolitsust ja tähelepanelikkust.
Vastukaja, mida Anneli Rõigase poja juhtumi avalikustamine on kaasa toonud, näitab, et tegemist ei ole üksikjuhtumiga. Kahtlemata ei ole kriitiline meediakäsitlus meist kellegi jaoks meeldiv: me ju teeme oma tööd südamega, kuid alaneva palga juures pidevalt kasvav töökoormus jätab patsiendi jaoks üha vähem aega ning arusaamatused on kerged tulema. Aga see ei ole õigustus juhuks, kui patsient või tema lähedane saab hingetrauma.
Regionaalhaigla õendusjuht Aleksei Gaidajenko saatis Eesti Õdede Liidu juhatusele kirja, kus ta ütleb, et ajakirjandus on esitanud räiged süüdistused, usaldus haigla vastu on langenud, arstide ja õdede töö on häiritud, kuna ühiskond on nende vastu. Tema sõnul on sellise olukorra tekkimisele kaasa aidanud ka õdede liit, viidates Anneli Rõigase intervjuule, kus ta meie kaastundeavalduses öeldut tsiteerib.
Head õdede liidu liikmed, soovin siinkohal rõhutada, et ma kindlasti ei süüdista Regionaalhaigla õdesid ega püüa anda hinnangut antud patsiendi raviküsimustele. Kuid kui üks ema on oma poja viimastel elunädalatel kogenud kohtlemist, mida Anneli Rõigas kirjeldab, on vaja tema ees vabandada ja talle kaasa tunda, mitte väita, et see, mida Anneli Rõigas tunneb, ei vasta tõele.
Patsient ei oska hinnata ravi kvaliteeti, küll aga kohtlemist. See tähendab, et meil ongi vaja suhtumist muuta. Kriitilisel hetkel on kõige lihtsam ajakirjandust pealiskaudsuses ning patsiente ja nende lähedasi emotsionaalsuses, vähestes meditsiinialastes teadmistes ja muus sellises süüdistada. Aga see on ummiktee. Ootused ka tervishoiuvaldkonna kliendisuhtlusele on oluliselt kasvanud ja tervishoiusüsteem peab nende ootustega kaasa minema.
Konfliktsituatsioonide ega vääritimõistmiste eest ei ole ükski haigla kaitstud, kuid oluline on konfliktid lahendada, tagasisidet rahulikult analüüsida ja oma järeldused teha. Olen veendunud, et olenemata juhtumi üksikasjadest ei tohiks ükski patsiendi lähedane ühestki haiglast selliste tunnetega väljuda. Selleks, et saaksime endasse kui tervishoiutöötajasse lugupidamisega suhtuda peame me võitlema ükskõiksuse, kalkuse ja vigu varjata püüdva ringkäenduse vastu. Patsiendikeskset tervishoidu luues peame igasugusesse tagasisidesse tõsiselt suhtuma ja sellest oma järeldused tegema.
Empaatia ja inimlikkus on üks Eesti Õdede Liidu põhiväärtustest ja me tõepoolest teeme tööd selle nimel, et meie liikmed neid väärtusi oma igapäevatöös rakendaksid. Pöördelistel või kriitilistel juhtudel on just põhiväärtused need, millele toetuda otsuste tegemisel ja oma hoiakute väljendamisel ilma kedagi ennatlikult süüdistamata või näpuga näitamata.
Regionaalhaigla peab välja selgitama, mis ja miks juhtus ning sellest oma järeldused tegema.
Ester Pruuden
Eesti Õdede Liidu president
10. nov. 2009
PERHi arst: surmavad üledoosid on Mustamäe haiglas suurimaid probleeme
Lp. Anneli,
/.../
Tunnen teile südamest kaasa poeg Oliveri kaotuse puhul,
Lugesin ajalehest, mis toimus regionaalhaiglas ja toetan teid selles, sest usun iga teie sõna.
Ma mõistan teid täielikult, sest teie ainus soov oli aidata Oliveri ja vähegi pikendada tema elu. Kuid ebainimlik suhtumine, mulle tundub et eriti intensiivravis, ongi põhiprobleem. Samuti mingi ravimi süstimine, et /.../ temaga mitte vaeva näha. See, mida süstiti ja kelle käsul, kui mitte õe enda initsiatiivil, võis põhjustada Oliveri hingamisseiskuse.
Sellise süsti tagajärjellakkas hingamine ka mõned aastad tagasi ühel noorel mehel - Mardil, kes hiljem ajukooreta nn. elava laibana, ootas surma Diakooniahaiglas. Õde pääses probleemideta.
Seé on meditsiinis tavaline,et rahutuid või muidu tüliks olevad patsiendid saavad uinuiteid õdede poolt, kuid doos võib olla liiga suur ja hingamine lakata.
Ma ei saa aru, mida on meedikute kaitseks õelda sotsiaalministril, kes ei ole meedik. Temalt ei ole vaja seda küsidagi ja ta ei pea viskuma kuulide ette.
Haiglas on ravijuht-ülemarst, kelle kompetentsi kõik ravi ja ravivead ja ravikvaliteet käivad. Temalt tuleks esmajärjekorras nõuda aru ja loomulikult ministripalgaga õendusjuhtidelt, kes on samuti haiglas ametis.
Kui nad ei pea aru andma, tuleb sarnaseid lugusid veel ja veel lisaks paljudele minevikust.
Loodan, et teil on tunnistajaid, kes fakte saavad tõestada. Inimesel ja tema lähedastel on õigus nõuda aru, ka otsestelt meditsiinijuhtidelt –arstid ja õed, kui suhtumine ja suhtlemine on nende poolt ebaväärikas ja –ebainimlik, sõltumata haiguse tõsidusest.
Teid toetades
(nimi)
4. nov. 2009
P.S. Arsti nimi on eemaldatud, vältimaks PERHi juhtide sanktsioone. Tegu on tuntud arstiga, kelle poole Oliveri ema pöördus haiglasoleku ajal palvega uurida Oliveri Tartusse üleviimise võimalust.
Tagasi esiküljele SIIT
/.../
Tunnen teile südamest kaasa poeg Oliveri kaotuse puhul,
Lugesin ajalehest, mis toimus regionaalhaiglas ja toetan teid selles, sest usun iga teie sõna.
Ma mõistan teid täielikult, sest teie ainus soov oli aidata Oliveri ja vähegi pikendada tema elu. Kuid ebainimlik suhtumine, mulle tundub et eriti intensiivravis, ongi põhiprobleem. Samuti mingi ravimi süstimine, et /.../ temaga mitte vaeva näha. See, mida süstiti ja kelle käsul, kui mitte õe enda initsiatiivil, võis põhjustada Oliveri hingamisseiskuse.
Sellise süsti tagajärjellakkas hingamine ka mõned aastad tagasi ühel noorel mehel - Mardil, kes hiljem ajukooreta nn. elava laibana, ootas surma Diakooniahaiglas. Õde pääses probleemideta.
Seé on meditsiinis tavaline,et rahutuid või muidu tüliks olevad patsiendid saavad uinuiteid õdede poolt, kuid doos võib olla liiga suur ja hingamine lakata.
Ma ei saa aru, mida on meedikute kaitseks õelda sotsiaalministril, kes ei ole meedik. Temalt ei ole vaja seda küsidagi ja ta ei pea viskuma kuulide ette.
Haiglas on ravijuht-ülemarst, kelle kompetentsi kõik ravi ja ravivead ja ravikvaliteet käivad. Temalt tuleks esmajärjekorras nõuda aru ja loomulikult ministripalgaga õendusjuhtidelt, kes on samuti haiglas ametis.
Kui nad ei pea aru andma, tuleb sarnaseid lugusid veel ja veel lisaks paljudele minevikust.
Loodan, et teil on tunnistajaid, kes fakte saavad tõestada. Inimesel ja tema lähedastel on õigus nõuda aru, ka otsestelt meditsiinijuhtidelt –arstid ja õed, kui suhtumine ja suhtlemine on nende poolt ebaväärikas ja –ebainimlik, sõltumata haiguse tõsidusest.
Teid toetades
(nimi)
4. nov. 2009
P.S. Arsti nimi on eemaldatud, vältimaks PERHi juhtide sanktsioone. Tegu on tuntud arstiga, kelle poole Oliveri ema pöördus haiglasoleku ajal palvega uurida Oliveri Tartusse üleviimise võimalust.
Tagasi esiküljele SIIT
3/01/2010
Eesti Õdede Liidu presidendi Ester Pruudeni kiri Oliveri emale
2.november 2009
Austatud Anneli Rõigas,
/.../ Teie täna avaldatud kiri vapustas paljusid lugejaid, sealhulgas õdesid. Teie kirjeldatud üleelamised on sellised, mida 21. sajandil ei tohiks kogeda ükski patsient ega patsiendi lähedane. Mõistetavalt ei saa ma öelda midagi Teie poja suhtes langetatud meditsiiniliste otsuste kohta, kuid Teie kogetud suhtlusstiilile ja hoiakutele ei saa olla mitte ühtegi vabandust või õigustust.
Teie kogemused kinnitavad meie arusaama, et üksnes meditsiiniteadusega patsienti ei aita ning kaasaegsetest teadmistest ega aparatuurist ei piisa, kui unustada peamine - inimlikkus. Diagnoosi taga tuleb näha inimest, tema vajadusi ja ka tema lähedasi. Haigevoodis inimene vajab lisaks ravile inimlikkust, hoolitsust ja tähelepanelikkust.
Need on põhimõtted, mille rakendamine ei sõltu töökorraldusest, vaid töötajate sisemistest hoiakutest. Need on põhimõtted, mida Eesti Õdede Liit püüab õeskonnas järjekindlalt levitada, sest meil ei ole mõtet rääkida kaasaegsest tervishoiust, kui patsienti koheldakse kõige halvemate nõukogudeaegsete tavade järgi. Kahjuks näitab praktika, et suhtumist on palju raskem muuta kui tehnikat uuendada või haiglaid remontida.
Meil, õdedel on kirjeldamatult kahju, et pidite Teie jaoks niigi raskel ajal taluma kannatusi ja kogema hoolimatut suhtumist raskelt haigesse poega. Täname Teid vapruse eest nii värskeid ja valusaid kogemusi avalikkusega jagada. Loodame, et see avalikkuse ette jõudnud traagiline lugu raputab peale õdede ka arste ja haiglate juhtkondi ning sunnib töötajatelt ja kolleegidelt nõudma suhtumise muutmist patsientidesse ja nende lähedastesse. Kahjuks see küll enam Teie poega aidata ei saa, aga usun, et Teie pojaga juhtunu avalikustamine ei jäta Eesti tervishoiule positiivset mõju avaldamata.
/.../
Hingedepäeval, 2. novembril 2009
Ester Pruuden
Eesti Õdede Liidu president
Austatud Anneli Rõigas,
/.../ Teie täna avaldatud kiri vapustas paljusid lugejaid, sealhulgas õdesid. Teie kirjeldatud üleelamised on sellised, mida 21. sajandil ei tohiks kogeda ükski patsient ega patsiendi lähedane. Mõistetavalt ei saa ma öelda midagi Teie poja suhtes langetatud meditsiiniliste otsuste kohta, kuid Teie kogetud suhtlusstiilile ja hoiakutele ei saa olla mitte ühtegi vabandust või õigustust.
Teie kogemused kinnitavad meie arusaama, et üksnes meditsiiniteadusega patsienti ei aita ning kaasaegsetest teadmistest ega aparatuurist ei piisa, kui unustada peamine - inimlikkus. Diagnoosi taga tuleb näha inimest, tema vajadusi ja ka tema lähedasi. Haigevoodis inimene vajab lisaks ravile inimlikkust, hoolitsust ja tähelepanelikkust.
Need on põhimõtted, mille rakendamine ei sõltu töökorraldusest, vaid töötajate sisemistest hoiakutest. Need on põhimõtted, mida Eesti Õdede Liit püüab õeskonnas järjekindlalt levitada, sest meil ei ole mõtet rääkida kaasaegsest tervishoiust, kui patsienti koheldakse kõige halvemate nõukogudeaegsete tavade järgi. Kahjuks näitab praktika, et suhtumist on palju raskem muuta kui tehnikat uuendada või haiglaid remontida.
Meil, õdedel on kirjeldamatult kahju, et pidite Teie jaoks niigi raskel ajal taluma kannatusi ja kogema hoolimatut suhtumist raskelt haigesse poega. Täname Teid vapruse eest nii värskeid ja valusaid kogemusi avalikkusega jagada. Loodame, et see avalikkuse ette jõudnud traagiline lugu raputab peale õdede ka arste ja haiglate juhtkondi ning sunnib töötajatelt ja kolleegidelt nõudma suhtumise muutmist patsientidesse ja nende lähedastesse. Kahjuks see küll enam Teie poega aidata ei saa, aga usun, et Teie pojaga juhtunu avalikustamine ei jäta Eesti tervishoiule positiivset mõju avaldamata.
/.../
Hingedepäeval, 2. novembril 2009
Ester Pruuden
Eesti Õdede Liidu president
1/02/2010
2 kuud kriminaaluurimist: PERH võltsib asitõendeid, Peeter Mardna valetab süüdimatult
31. mai 2010
Ma ei pea võimalikuks anda käesolevas etapis täiendavaid intervjuusid seoses minu pojale 2009. aasta sept. ja okt. Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuses osaks saanud ebainimliku kohtlemise, ta nälga ja ravita jätmise asjaolude väljaselgitamiseks kaks kuud tagasi käivitunud kriminaalprotsessi raames.
Kuna Terviaseameti järelvalveinspektor Peeter Mardna valetab aga täna mu silma jäänud kommentaaris, justkui ma oleksin teadnud enne Terviasemeti korraldatud märtsikuist farssi nn. sõltumatu ravikomisjoni koosseisu, pean vajalikuks teatada, et vaatamata minu korduvatele kirjalikele palvetele keeldus nii käesoleva aasta algusest loodud Terviseameti asejuht, TA-s meditsiini järelvalve eest vastutav Mihhail Muzotsin kui ka Sotsiaalministeerium mulle enne komisjoni istungi toimumist kategooriliselt teatamast komisjoni liikmete koosseisu, mistõttu meie perekonnal ei olnud võimalik osutada kõnealuse komisjoni erapoolikkusele.
Võin kõiki oma sõnu ka selles detailis kinnitada minu poolt Terviseameti ning sotsiaalminiseeriumiga emaili teel peetud kirjavahetusega.
Kuna Peeter Mardna on antud juhtumis korduvalt ja teadlikult avalikkusele valetanud ning minu poolt üle-eelmisel nädalal sotsiaalminister Hanno Pevkurile saadetud kiri on jõudnud minust sõltumata osaliselt ka meediasse teatan järgmist.
Märkisin kirjas minister Hanno Pevkurile, et olen seoses Terviseameti
ja Sotsiaalministeeriumi poolt märtsis 2010 korraldatud farsiga minu
pojaga PERHis juhtunu asjaolude selgitamiseks nn. TKE-komisjonis jõudnud koos meie perega ning kriminaalmenetluse raames minu sõnu mu pojale PERHis antud üledoosist, mis ta iseseisva hingamise peatasid ning tema nälga ja ravita jätmises tunnistanud tunnistajatega jõudnud otsusele, et soovin Terviseameti poolt korraldatud ning Sotsiaalministeeriumi alluvuses tegutseva TKEK tegevuse ja seega järelduste ametlikku tühistamist seoses Sotsiaalministeeriumi kehtiva määrusega, milles toodud sätteid antud komisjoni töös minu poja juhtumi arutelul teadlikult rikuti.
Tegin minister Hanno Pevkurile ettepaneku tutvuda kõnealuse määrusega ja tühistada ise Tervishoiuteenuste Kvaliteedi Ekspertkomisjoni tegevus minu poja juhtumis. Me soovime, et minister Pevkur tunnistaks ka avalikult tema enda haldusalas kehtiva seaduse räiget rikkumist antud juhtumis.
Kõnealusele määrusele Riigi Teatajas (meil ei olnud sellest varem aimugi) ja selle rikkumisele osutas mu tähelepanu aprillis pärast komisjoni toimumist üks SMi ametnik.
Otsisime seejärel selle määruse Riigi Teatajast üles (leiate selle
aadressilt https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13252872 .
Sellest selgub, et sotsiaalministeeriumi kehtiv määrus "Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ja komisjoni moodustamine" näeb ette ranged piirangud komisjoni koosseisu kohta ning sätestab muuhulgas, et ( § 3. Taandus)
(1) Komisjoni liige ei või hinnangu andmises osaleda ja peab taanduma kui esineb asjaolu, mis annab alust kahelda komisjoni liikme erapooletuses.
(2) Lõikes 1 nimetatud asjaoluks on eelkõige:
1) komisjoni liikme tööalane või muu seotus tervishoiuteenuse osutajaga, kelle poolt osutatud tervishoiuteenusele hinnangut antakse;
/.../
Minu poja juhtumi arutelul osalesid komisjoni töös tervelt KOLM
Põhja-Eesti Regionaalhaigla palgal olevat arsti -
1) Andres Ellamaa
2) Enn Jõeste
3) Vahur Valvere
mis on kehtivas määruses toodud ettekirjutuse räige rikkumine.
Lisaks mainitud kolmele PERHist palka saavale arstile oleks tulnud
komisjonist taandada ka Keskhaigla juht Ralf Allikvee (endine Mustamäe haigla peaarst), kuna mu poja surma ta nälga jätmise ja ravimite äravõtmisega põhjustanud PERHi arst T.P. on või oli veel vähemalt eelmisel aastal ka tööl Keskhaiglas, mis on kirjas ka haigustoimikus.
Lisaks selgus alles detsembris 2009, et just Keskhaigla laboris 2006
juunis tehtud ja meile antud esialgne uuring mu poja nahakasvajast,
kust oli juttu ka silmadest, kuulus hoopis teisele inimesele ning
kõnealune analüüs on vahetatud nii PERHis kui ka esimese lõikuse teinud Taastava Kirurgia kliinikus, kust ma seda dets. 2009 otsimas käisin.
Seega lisaks kogu seda juhtumit kordagi minuga ühendust võtmata ja algusest peale kogu loo üle alandvaid märkusi teinud Peeter Mardnale, kes edastas oma arvamuse mu poja haigusloost meile tähenduslikult 1. aprillil (noore inimese sandistamine ja piinamine ning nälga jätmine oligi Mardna arvates ehk üks suur nali) kuulus meie perekonda laimanud komisjoni seadusevastaselt kolm PERHI enda arsti ning lisaks veel üks juhtumiga vähem või enam seotud arst.
Kuna kas Mardna või veel kellegi osalusel komisjonist kasutati määrusevastaselt moodustatud komisjoni tegevust ära minu ja minu kaudu kogu meie perekonna mustamisena, mis väljendus ka Arstide Liidu avalduses, justkui ma oleksin valetanud (kordan veelkord: ma ei ole seda teinud m i t t e ü h e s k i detailis) soovime me TKE komisjoni tegevuse tühistamist selle tegevuseks kindlaid raame seadustava seaduse rikkumise tõttu.
Lisaks kooseisule rikuti kõnealust seadust veel mitmes punktis.
Minu poolt minister Pevkurile tehtud ettepanekule tunnistada antud haiglaloo uurmisel sotsiaalministri kehtiva seaduse rikkumist teatas ministri esindaja eelmisel reedel, et sotsiaalministri haldusalasse kuuluva kehtiva seadusega tutvumiseks kulub minister Pevkuril kuni 30 päeva.
Võin lisaks öelda, et kaks kuud kestnud kriminaaluurimise raames on lõpuks üle kuulatud ka teisi tunnistajaid, kes lisaks minule nägid 12. oktoobril 2009 pealt ja ka tunnistasid politseile mu poja iseseisva hingamise peatumist talle PERHi Mustamäe korpuses antud üledoosi, vahetult hingamise peatumise eel tehtud kahe süsti tagajärjel PERHi neurokirurgia intensiivalati, mu poega ülima jõhkrusega suhtunud
venelannast meditsiiniõe poolt.
Sama õe valvesoleku ajal tehtud ravivigade tõttu halvenes mu poja tervis ka kolm päeva varem, 9. okt. 2009 ja hiljem.
Viie tunnistaja juuresolekul 12. okt. 2009 tehtud, mu poja iseseisva hingamise peatanud süste on PERH püüdnud asitõendeid võltsides varjata - nagu on selgunud, ei olegi neid kõiki viie tunnistaja juuresolekul tehtud süste kirja pandud.
Mõne nädala eest jäi PERH vahele ka asitõendite võltsimises ühes teises
seigas, mis puudutab PERHI otsust anda mu pojale mullu augustis korduvalt palutud aeg PERHis raviarsti vastuvõtule alles novembriks.
Eeldusel, et aega raviarsti vastuvõtule püüdis kinni panna mu poeg, kes enam kohtus tunnistusi anda ei saa, mis on ka täiesti õige järeldus, teatas PERH, et märget mu pojale 2009. aasta suve lõpus antud ajast raviarsti vastuvõtule alles novembriks 2009 (enam) ei ole.
PERHi registratuuriga ei suhelnud aga mitte mu poeg, vaid mina nagu see oli olnud alati. Seda, et PERH antud seigas asitõendeid võltsides valetas, tõestavad mh. minu isikliku telefoniarve väljavõtted, millest on näha ka mu korduvad pingutused PERHI onkokeskuse registratuuriga suhtlemisest augustis ja sept. 2009, samuti said täiesti juhuslikult sellest, et hiljem asitõendeid võltsinud PERH keeldus mu pojale augustis raviarsti vastuvõtule aega enne novembrit 2009 andmast, teada septembris 2009 ka Haigekassa juhid, sh, Haigekassa Harju osakonna juht.
Me peame ülimalt kahetsusväärseks, et lisaks asitõendeid võltsinud ja perekonda mustanud PERHile on seda 26. aastasele noorele mehele saatuslikuks saanud räiget haiglalugu püüdnud seaduse otsese rikkumisega ja rohkete valedega summutada PERHile lisaks ka Terviseamet, eeskätt selle järelvalveinspektor, iseseisvasse Eesti riiki täiesti sobimatud sovjektlikke võtteid kasutav Peeter Mardna, aga ka tahtlikult või tahtmatult taolist tegevust toetanud sotsiaalministeerium.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
--------------------
Toomas Trapido, 31. mai 2010 (teade meediale seoses Mardna valetamisega):
Komisjoni koosseisu keelduti teatamast
Võin kinnitada, et tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni koosseisu ei õnnestunud ka minul sel hetkel teada saada.
Tervitades,
Toomas Trapido
riigikogu liige
Tagasi esiküljele SIIT
Ma ei pea võimalikuks anda käesolevas etapis täiendavaid intervjuusid seoses minu pojale 2009. aasta sept. ja okt. Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuses osaks saanud ebainimliku kohtlemise, ta nälga ja ravita jätmise asjaolude väljaselgitamiseks kaks kuud tagasi käivitunud kriminaalprotsessi raames.
Kuna Terviaseameti järelvalveinspektor Peeter Mardna valetab aga täna mu silma jäänud kommentaaris, justkui ma oleksin teadnud enne Terviasemeti korraldatud märtsikuist farssi nn. sõltumatu ravikomisjoni koosseisu, pean vajalikuks teatada, et vaatamata minu korduvatele kirjalikele palvetele keeldus nii käesoleva aasta algusest loodud Terviseameti asejuht, TA-s meditsiini järelvalve eest vastutav Mihhail Muzotsin kui ka Sotsiaalministeerium mulle enne komisjoni istungi toimumist kategooriliselt teatamast komisjoni liikmete koosseisu, mistõttu meie perekonnal ei olnud võimalik osutada kõnealuse komisjoni erapoolikkusele.
Võin kõiki oma sõnu ka selles detailis kinnitada minu poolt Terviseameti ning sotsiaalminiseeriumiga emaili teel peetud kirjavahetusega.
Kuna Peeter Mardna on antud juhtumis korduvalt ja teadlikult avalikkusele valetanud ning minu poolt üle-eelmisel nädalal sotsiaalminister Hanno Pevkurile saadetud kiri on jõudnud minust sõltumata osaliselt ka meediasse teatan järgmist.
Märkisin kirjas minister Hanno Pevkurile, et olen seoses Terviseameti
ja Sotsiaalministeeriumi poolt märtsis 2010 korraldatud farsiga minu
pojaga PERHis juhtunu asjaolude selgitamiseks nn. TKE-komisjonis jõudnud koos meie perega ning kriminaalmenetluse raames minu sõnu mu pojale PERHis antud üledoosist, mis ta iseseisva hingamise peatasid ning tema nälga ja ravita jätmises tunnistanud tunnistajatega jõudnud otsusele, et soovin Terviseameti poolt korraldatud ning Sotsiaalministeeriumi alluvuses tegutseva TKEK tegevuse ja seega järelduste ametlikku tühistamist seoses Sotsiaalministeeriumi kehtiva määrusega, milles toodud sätteid antud komisjoni töös minu poja juhtumi arutelul teadlikult rikuti.
Tegin minister Hanno Pevkurile ettepaneku tutvuda kõnealuse määrusega ja tühistada ise Tervishoiuteenuste Kvaliteedi Ekspertkomisjoni tegevus minu poja juhtumis. Me soovime, et minister Pevkur tunnistaks ka avalikult tema enda haldusalas kehtiva seaduse räiget rikkumist antud juhtumis.
Kõnealusele määrusele Riigi Teatajas (meil ei olnud sellest varem aimugi) ja selle rikkumisele osutas mu tähelepanu aprillis pärast komisjoni toimumist üks SMi ametnik.
Otsisime seejärel selle määruse Riigi Teatajast üles (leiate selle
aadressilt https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13252872 .
Sellest selgub, et sotsiaalministeeriumi kehtiv määrus "Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ja komisjoni moodustamine" näeb ette ranged piirangud komisjoni koosseisu kohta ning sätestab muuhulgas, et ( § 3. Taandus)
(1) Komisjoni liige ei või hinnangu andmises osaleda ja peab taanduma kui esineb asjaolu, mis annab alust kahelda komisjoni liikme erapooletuses.
(2) Lõikes 1 nimetatud asjaoluks on eelkõige:
1) komisjoni liikme tööalane või muu seotus tervishoiuteenuse osutajaga, kelle poolt osutatud tervishoiuteenusele hinnangut antakse;
/.../
Minu poja juhtumi arutelul osalesid komisjoni töös tervelt KOLM
Põhja-Eesti Regionaalhaigla palgal olevat arsti -
1) Andres Ellamaa
2) Enn Jõeste
3) Vahur Valvere
mis on kehtivas määruses toodud ettekirjutuse räige rikkumine.
Lisaks mainitud kolmele PERHist palka saavale arstile oleks tulnud
komisjonist taandada ka Keskhaigla juht Ralf Allikvee (endine Mustamäe haigla peaarst), kuna mu poja surma ta nälga jätmise ja ravimite äravõtmisega põhjustanud PERHi arst T.P. on või oli veel vähemalt eelmisel aastal ka tööl Keskhaiglas, mis on kirjas ka haigustoimikus.
Lisaks selgus alles detsembris 2009, et just Keskhaigla laboris 2006
juunis tehtud ja meile antud esialgne uuring mu poja nahakasvajast,
kust oli juttu ka silmadest, kuulus hoopis teisele inimesele ning
kõnealune analüüs on vahetatud nii PERHis kui ka esimese lõikuse teinud Taastava Kirurgia kliinikus, kust ma seda dets. 2009 otsimas käisin.
Seega lisaks kogu seda juhtumit kordagi minuga ühendust võtmata ja algusest peale kogu loo üle alandvaid märkusi teinud Peeter Mardnale, kes edastas oma arvamuse mu poja haigusloost meile tähenduslikult 1. aprillil (noore inimese sandistamine ja piinamine ning nälga jätmine oligi Mardna arvates ehk üks suur nali) kuulus meie perekonda laimanud komisjoni seadusevastaselt kolm PERHI enda arsti ning lisaks veel üks juhtumiga vähem või enam seotud arst.
Kuna kas Mardna või veel kellegi osalusel komisjonist kasutati määrusevastaselt moodustatud komisjoni tegevust ära minu ja minu kaudu kogu meie perekonna mustamisena, mis väljendus ka Arstide Liidu avalduses, justkui ma oleksin valetanud (kordan veelkord: ma ei ole seda teinud m i t t e ü h e s k i detailis) soovime me TKE komisjoni tegevuse tühistamist selle tegevuseks kindlaid raame seadustava seaduse rikkumise tõttu.
Lisaks kooseisule rikuti kõnealust seadust veel mitmes punktis.
Minu poolt minister Pevkurile tehtud ettepanekule tunnistada antud haiglaloo uurmisel sotsiaalministri kehtiva seaduse rikkumist teatas ministri esindaja eelmisel reedel, et sotsiaalministri haldusalasse kuuluva kehtiva seadusega tutvumiseks kulub minister Pevkuril kuni 30 päeva.
Võin lisaks öelda, et kaks kuud kestnud kriminaaluurimise raames on lõpuks üle kuulatud ka teisi tunnistajaid, kes lisaks minule nägid 12. oktoobril 2009 pealt ja ka tunnistasid politseile mu poja iseseisva hingamise peatumist talle PERHi Mustamäe korpuses antud üledoosi, vahetult hingamise peatumise eel tehtud kahe süsti tagajärjel PERHi neurokirurgia intensiivalati, mu poega ülima jõhkrusega suhtunud
venelannast meditsiiniõe poolt.
Sama õe valvesoleku ajal tehtud ravivigade tõttu halvenes mu poja tervis ka kolm päeva varem, 9. okt. 2009 ja hiljem.
Viie tunnistaja juuresolekul 12. okt. 2009 tehtud, mu poja iseseisva hingamise peatanud süste on PERH püüdnud asitõendeid võltsides varjata - nagu on selgunud, ei olegi neid kõiki viie tunnistaja juuresolekul tehtud süste kirja pandud.
Mõne nädala eest jäi PERH vahele ka asitõendite võltsimises ühes teises
seigas, mis puudutab PERHI otsust anda mu pojale mullu augustis korduvalt palutud aeg PERHis raviarsti vastuvõtule alles novembriks.
Eeldusel, et aega raviarsti vastuvõtule püüdis kinni panna mu poeg, kes enam kohtus tunnistusi anda ei saa, mis on ka täiesti õige järeldus, teatas PERH, et märget mu pojale 2009. aasta suve lõpus antud ajast raviarsti vastuvõtule alles novembriks 2009 (enam) ei ole.
PERHi registratuuriga ei suhelnud aga mitte mu poeg, vaid mina nagu see oli olnud alati. Seda, et PERH antud seigas asitõendeid võltsides valetas, tõestavad mh. minu isikliku telefoniarve väljavõtted, millest on näha ka mu korduvad pingutused PERHI onkokeskuse registratuuriga suhtlemisest augustis ja sept. 2009, samuti said täiesti juhuslikult sellest, et hiljem asitõendeid võltsinud PERH keeldus mu pojale augustis raviarsti vastuvõtule aega enne novembrit 2009 andmast, teada septembris 2009 ka Haigekassa juhid, sh, Haigekassa Harju osakonna juht.
Me peame ülimalt kahetsusväärseks, et lisaks asitõendeid võltsinud ja perekonda mustanud PERHile on seda 26. aastasele noorele mehele saatuslikuks saanud räiget haiglalugu püüdnud seaduse otsese rikkumisega ja rohkete valedega summutada PERHile lisaks ka Terviseamet, eeskätt selle järelvalveinspektor, iseseisvasse Eesti riiki täiesti sobimatud sovjektlikke võtteid kasutav Peeter Mardna, aga ka tahtlikult või tahtmatult taolist tegevust toetanud sotsiaalministeerium.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
--------------------
Toomas Trapido, 31. mai 2010 (teade meediale seoses Mardna valetamisega):
Komisjoni koosseisu keelduti teatamast
Võin kinnitada, et tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni koosseisu ei õnnestunud ka minul sel hetkel teada saada.
Tervitades,
Toomas Trapido
riigikogu liige
Tagasi esiküljele SIIT
Subscribe to:
Posts (Atom)