Vt. ka Tiina Rekand, "Osa ravivigu oleks välditavad, kui Eesti looks patsiendi kaitse süsteemi", Eesti Päevaleht, 20. aprill 2011.
Meditsiini vead tapavad Eestis 1500 inimest aastas – nii väidab Tartu ülikoolis mullu sügisel kaitstud magistritöö, mille autoriks on Pärnu haigla kvaliteedijuht, mitmete Eesti tervishoiupoliitika dokumentide kaasautor Teele Orgse, kirjutab telesaates "Puutepunkt" mitmeid tervishoiuprobleeme valgustanud Tiina Kangro, artikkel "Meditsiin tegeleb raha, mitte inimesega" ilmus 18.04.2011 ajalehes Eesti Päevaleht.
"Sellega asetub arsti-abisüsteem Eestis kolmandaks surma põhjuseks südameinfarkti ja ajuinsuldi järel, ületades ka liiklus- või uppumissurmasid kümne- ja enamagi kordselt (liikluses hukkub Eestis 150–200 inimest aastas, uppumisi on u 70).
Uurimuse väitel kogeb igal aastal üle 12 000 inimese arstlike kokkupuudete tagajärjel kasu asemel kahju, olgu siis tegu ravivigadest, kommunikatsiooni- või süsteemihäiretest tulenevate tüsistuste või patsiendile osaks saanud hoolimatusega.
Ka Eesti avalikkuses lahvatab igal aastal paar-kolm skandaali haiglates toimunust. Kord on kedagi valesti ravitud, kord hoopis ravimata jäetud. Paar päeva hiljem on see kõik taas unustatud, meie tervishoiu kvaliteedijumal dr Peeter Mardna annab teada, et meditsiin on väga keeruline asi ja tava-inimesed ei peagi sellest aru saama, veel vähem oma nina sellesse toppima. Kui topivad, saagu sellest järjekordne õppetund, kuidas vahelesegamine arstide maailma kuhugi välja ei vii," kirjutab Kangro.
"Need arvud (1500 meditsiivigade tõttu Eestis elu kaotanut aastas) võivad paika pidada. Kuna vigade tuvastamise ja analüüsimisega Eestis erinevalt lääneriikidest sisuliselt ei tegelda, tekitab see teatud vastutustundetuse ja karistamatuse tunde. See omakorda võib vigade arvu suurendada, võrreldes nende riikidega, kus vigu tuvastatakse, analüüsitakse ning püütakse tulevikus vältida. Eestis on levinud vigade peitmine." ütleb Patsientide Esindusühingu juht Pille Ilves. Ilvese karme sõnu näib kinnitavat tõsiasi, et patsiendiohutus ei ole Eesti meditsiini alusdokumentides olulisena ning tervishoiu põhieesmärgina sõnastatud.
"Räägitud on vähe seetõttu, et arstkond on mõjukas ja haritud ühiskonnagrupp ning see on neile ebameeldiv teema. Arstkond ise ei soovi oma vigades sorimist ning kõik olulised tervishoiukorraldust puudutavad otsused teevad just nemad. /.../ Seni kui kaebustega patsientidele seatakse tõkkeid, neid naeruvääristatakse puuduvate tõendite pärast ja pannakse kõik ebastabiilse psühholoogia arvele, ei lähe midagi paremaks. Meil on terviseamet, mis tervishoiuteenuse sisulist kvaliteeti kontrollima ei kipu. Haigekassa uurib kulutõhusust, teenuste kvaliteet on tähelepanuta. Sotsiaalministeeriumi juures asuvalt Tervishoiuteenuste Kvaliteedi Ekspertkomisjonilt ei saa vigadega operatiivset tegelemist nõudagi, sest tervishoidu planeerivatel, korraldavatel, kontrollivatel ja rahastavatel asutustel on piinlik, kui nende haldusala mustad plekid nähtavale tuuakse," ütleb Patsientide Esindusühingu juht Pille Ilves. (ÕL, Silja Paavle, 23.04.2011).
Vastava uuringu leiate Tartu Ülikooli kodulehelt, ülalmainitud artikkel on täiskujul leitav netis aadressil http://www.epl.ee/artikkel/596393 ning Eesti Päevalehe hilisem pikem teemakäsitlus (Tiina Rekand, "Osa ravivigu oleks välditavad, kui Eesti looks patsiendi kaitse süsteemi" on aadressil http://www.epl.ee/artikkel/596546.
Tagasi esiküljele SIIT
