Sellist ringkaitset, teadlikku räiget valetamist, ravikvaliteedi komisjoni määruse ulatuslikku rikkumist ja vastava määruse mitme põhisätte eiramist nagu on antud loos kogu Eestile osa EALi juhtfiguuridest demonstreerinud võiks oodata maffialt, mitte Hippokratese vande andnud arstide kutseliidult.
Katrin Rehemaa, Toomas Kariis, Andrus Mäesalu, kes te olete Arstide Liidu juhtkonnas Peeter Mardna seaduserikkumisi ja laimu antud loos ja valeinfot omalt poolt võimendades toetanud - lugege seda blogi ja püüdke hetkeksi mõelda, mis tunne teil oleks, kui selline sadism saaks haiglas osaks teie lapsele või mõnele teisele teie lähedasele. Mitte ükski antud jõhkras loos väljatoodud asjaolu pole väljamõeldis ega liialdus. Teie tegevus koos Peeter Mardnaga juhtunut selle naeruvääristamisega ja laimamisega eitada ja kinni mätsida on sügavalt ebainimlik ja ebaeetiline.
Justiitsministeeriumi 2010. aasta juunikuu ja 2009 aasta septembrikuu uuringute kohaselt (www.just.ee) koondab Arstide Liit Eestis kõige korrumpeerunuma elukutse esindajaid - ka koos kõrgharidust mitte nõudvate eriametite esindajate võrdluses on arstid altkäemaksu küsijatena Eestis teisel kohal.
Arstide Liidu 2010 kevadine avaldus, kus kättemaksuks Mustamäel toimunu avalikustamise eest püüti juhtunu sildistada laimuks, sobiks õpikunäiteks totalitaarsesse ühiskonda. Samasse stiili kuulub ka koostöös Peeter Mardna, PERHi ja Meditsiiniuudistega kokkupandud faktivigu täis Kärt Blumbergi laimulugu.
Antud meditsiiniloo asjus korduvalt valetanud Peeter Mardna ja Tallinna arstide liidu juhi Toomas Kariisi korraldatud 10 000 kroonine tänupreemia 2010 aasta detsembris Kärt Blumbergile teadliku laimu levitamise eest Peeter Mardna isa L. Mardna fondist peegeldab veelkord Arstide Liidu mitme juhtliikme ebaeetilisust ja erakordset küünilisust.
Nn. "Mardna komisjoni" töö korraldamisel rikuti teadlikult mitmeid ravikvaliteedi tööd sätestava seadusandluse sätteid, mis on taoliste meditsiinilugude kinnimätsimise puhul olnud kauaaegne praktika.
Sügisel veel ühe noore inimese - Milana ravi ja elushoidmist meedias mõttetuks sildistanud Mardna valetas samas loos järjekordselt süüdimatult, et (meedikute poolt nälga, joogi ja toiduta jäetud) Oliver oli "elustamise nõudmise ajaks" kliinilises surmas, kuigi kõigi nähes õe üledoosi tagajärjel hingamisaparaati vajanud patsient polnud ei kliinilises surmas ega ka mitte ajusurnud ka mitte järgmisel päeval, kui vastav aparaat seda näitas.
Vastupidi, veel viimasel elupäeval nägid kõik kohalolnud, kuidas meedikute poolt ülisadistlku kohtlemise osaks saanud ja selleks ajaks juba kaks päeva täielikus näljas ja ravita olnud noore inimese pulss hakkas mitmel korral ema jutu peale ekraanil hüppama.
Vt. ka Euroopa Patsiendi Õiguste hartat ja selle rikkumiste loetelu antud juhtumis (link paremal veerus).
Otselink justiitsministeeriumi uuringule 2010 korruptsioonist ja Eestis arstide seas vohavast korrputsioonist asub Siin.
Tagasi esiküljele SIIT.
Kommentaar Arstide Liidu avaldusele
29.03.2010
Arstide Liidu tänane avaldus on kahetsusväärne näide kogu loo kinnimätsimise katsest.
Oliver Rõigase juhtumit arutanud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon ei ole oma otsust perekonnale edastanud.
Perekond sai sellest, et ka emal on õigus komisjoni istungil osaleda ja ka oma kaaskiri edastada, teada üksnes komisjoni istungile eelnenud nädalal tänu kogu loo avalikustamisele kaasa aidanud Riigikogu liikme Toomas Trapido abile. Vastupidiselt Terviseameti juhi Tiiu Aro väitele (teleintervjuu 22.03.2010) Terviseamet juhtumiga seotud materjalide edastamiseks SMi ravikvaliteedi komisjonile luba perekonnalt ei küsinud. Aasta alguses loodud Terviseamet, kes on omal algatusel võtnud perega ühendust vaid ühe korra, ema vastavale järelpärimisele komisjoni toimumise päeva ja selle koosseisu kohta ei vastanud.
Oliveri räige piinamisega seotud asjaolusid Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ei käsitletud komisjoni istungil 25.03.2010 mitte poole sõnagagi.
Perekond ei kommenteerinud 25.03. 2009 komisjoni istungil toimunut, kuna lootsime esiteks ära oodata komisjoni vastused meie poolt esitatud küsimustele.
Viis kuud kestnud ootamise ajal pole me saanud Tervishoiuametilt vastust mitte ühelegi meie poolt kirjalikult 2. nov 2009. esitatud küsimusele.
Tegin komisjoni istungil muuhulgas ettepaneku korraldada ühine pressikonverents kõnealuse juhtumi kahepoolseks aruteluks, millest aga keelduti.
Perekond on pöördunud abi saamiseks riigiprokuratuuri ja siseministri poole ja näeb muuhulgas selles sammus lisapõhjust, miks räiget lugu püütakse kinni mätsida.
Jätkame oma sihikindlust loo avalikustamisel ning Arstide Liidu tänase avalduse valguses avalikustame lähipäevil ka komisjonis toimunud arutelu.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
Riigikogu liige Toomas Trapido: Eesti meditsiin vajab "glasnostit"
Tahtmata veel võtta alltoodud küsimuses sisulist seisukohta, soovin ma siiski üht-teist öelda ja omalt poolt küsimusi püstitada:
Minus hakkab süvenema veendumus, et Eesti meditsiin vajab oma 'glasnosti' ehk läbipaistvaks muutumist, misjärel me saame rääkida inimkeskse tervishoiu suunas liikumisest. Võib-olla on need juhtumid erandid, aga kuidagi palju kipub neid olema. Olen täiesti veendunud, et valdav osa Eesti tervishoiutöötajatest aitab inimesi väga siiralt ja professionaalselt. Seda enam peaks olema kõigi tervishoiutöötajate huvides sedalaadi juhtumid korralikult läbi menetleda ja ka ülaltoodud küsimustele ausalt vastata.
- kuidas suhtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni, mis vähemalt Arstide Liidu avalduse põhjal saatis oma otsuse enne Arstide Liidule kui Anneli Rõigas'ele, kes pole seda veel näinudki?
- mis takistab PERHil siiski selgitamast või ümberlükkamast Anneli Rõigas'e poolt avalikkuse ette toodud asjaolusid, nagu kinnisidumine, toidu ärajätmine jne? Kui eelmainitud komisjon ütleb, et arstid tegid kõik õigesti, siis järelikult on kinnisidumine selle komisjoni ja EALi arvates õige ravimeetod? Või kui selliseid asju ei juhtunud, peaks PERH seda sõnaselgelt ka välja ütlema.
- olles ise näinud minu meelest täiesti põhjendamatut inimese kinnisidumist ning ma ei tea milliste ainetega psühhoosi viimist, küsin ma, kui levinud on kinnisidumine Eesti haiglates? Seda peaks uurima.
- olles näinud veel üht-teist, on mul veel küsimusi inimeste kohtlemise kohta mõningates haiglates. Kui ma näen, et Arstide Liidu poolt probleeme täielikult eitatakse, mis siis ikka, tuleb hakata järjest uusi 'nähtusi' päevavalgele tooma ja paluda Eesti inimestel seda samuti avalikult teha.
Arstid annavad oma vande - Hippokratese vande, mille teksti alla kopeerin. Kui kõik muu kõrvale jätta, siis vähemalt seda vannet peaksid tervishoiutöötajad olulises osas järgima.
Toomas Trapido
Riigikogu liige
Kommentaar Terviseameti korraldatud hinnangule - tervishoiuametnike avalik irvitamine ehk omad arutavad omade vigu ja leiavad, et vigu ei tehtudki
5. aprill 2010
Oliver Rõigase perekond peab möödunud nädalal laia meediakajastust leidnud hinnangut perekonna etteheidetele Oliveri ravist ja ebainimlikust kohtlemisest Põhja-Eesti Regionaalhaiglas Terviseameti ja Arstide Liidu avalikuks irvitamiseks.
Seoses Terviseameti tegevusega ja Arstide Liidu nimel möödunud esmaspäeval tehtud avaldusega, milles meie esitatud kirjeldust ja etteheiteid PERHis toimunust nimetati valedeks, koostab perekond juhtumi kohta raportid nii ÜRO Maailma Tervishoiuorganisatsioonile WHO kui ka Euroopa Patsientide Õiguste kaitse ühendustele, osutades Euroopa Patsiendi Õiguste Hartas loetletud rikkumistele antud juhtumis hartas sätestatud patsiendi 14-st põhiõigusest 13-l juhul.
On kahetsusväärne, et sellises kogu üldsust puudutavas valdkonnas nagu meditsiin, on ka ligi 20 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist ikka veel tugevalt kinnistunud nõukogulik mõtlemis- ja asjaajamisstiil rahvusvaheliselt enesestmõistetavate normide ja meditsiini korralduses arenenud riikides kehtivate põhimõtete omaks võtmise asemel.
Me ei saanud kommenteerida eelmisel nädalal ei Terviseameti poolt korraldatud nn. sõltumatut hinnangut antud juhtumis, ega ka Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna sõnavõtte ja Arstide Liidu nimel tehtud avaldust, kuna perekonnale saadeti kõnealune hinnang alles eelmise töönädala lõpul.
Hinnangu perekonnale edastamise järel soovime avalikkusele teatada järgmist.
Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna poolt ja Arstide Liidu nimel tehtud avalduses nn. sõltumatute ekspertidena esitletud komisjoni kuulus lisaks juba sügisest meedias avalikult meie avalduse ja selle sisu üle ilkunud ja perekonnale sügavalt solvavaid avalikke märkusi teinud Peeter Mardnale tervelt 3 (kolm) Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti, kes olid oma haigla huve kaitstes komisjoni istungil 25.03.2010 koos menetluse all oleva arsti kolleegiga tema teisest töökohast Keskhaiglas ka kõige sõnakamad. Ülejäänud komisjoni liikmed - günekoloog, hambaarst, Haigekassa esindaja, sotsiaalministeeriumi ametnik istusid komisjonis peamiselt sõnatult.
Nagu selgus mõni päev pärast komisjoni istungit rikkusid Sotsiaalministeerium ja Terviseamet komisjoni töö korraldamisel teadlikult ja tahtlikult kehtivat seadusandlust ravikvaliteedi töö nõuete osas, kuna vastav kehtiv määrus keelab menetluse all oleva haigla või arsti(de) juhtumis sama haigla töötajate ja kolleegide kaasamise komisjoni töösse. Kokku kuulus seega komisjoni seadusevastaselt 3 PERHi enda arsti ja 2 menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast Keshaiglas - viimase juht ja Keskhaigla nõukogu liige Peeter Mardna ise.
Mõistame sellise koosluse puhul täielikult, miks nii Terviseamet kui ka Sotsiaalministeerium keeldusid enne komisjoni istungit mitme nädala jooksul vastu tulemast perekonna palvele avalikustada meile komisjoni koossseis, mis on seda kahetsusväärsem, et Terviseamet jagas kõnealuste isikutega patsiendi isikuandmeid ilma selleks seadusega ettenähtud korras perekonna nõusolekut küsimata ja seega ka saamata, vaatamata Terviseameti juhi vastupidisele, eksitavale infole 22.3.2010 antud teleintervjuus.
Nagu selgus perekonnale mitu päeva pärast komisjoni koosolekut saadetud määrusest, rikkus komisjon teadlikult ka mitmeid teisi komisjoni tööd sätestava määruse punkte, mis oleksid eeldanud mh ka perekonnalt komisjoni töö käivitamiseks nõusoleku küsimist, perekonna kaasamist juhtumi arutelusse jpm, mida ei tehtud.
PERHi enda meedikute abil korraldatud komisjoni järeldust, et Oliveri ravis ei tehtud üheski etapis ravivigu peame me erakordselt küüniliseks. Täiesti erakordne on asjaolu, et raviveaks ei peeta Eestis ka arsti suutmatust diagnoosida rasket kahepoolset bakteriaalset kopsupõletikku, millele alles 12.ndal haiglapäeval 6. okt. 2009 arsti vahetudes lõpuks jälile jõuti, misjärel Oliveri seisundit halvendanud ägeda kopsupõletiku ravi PERHis ajuturset alandava ravimiga täiendus viimaks ometi antibiootikumiraviga.
Komisjon ei andnud perekonnale vastust sisuliselt mitte üheski meie poolt sügisel 2009 avalikustatud ebainimliku kohtlemise seigas ega pidanud istungil isegi vajalikuks seda teemat käsitleda.
Samuti jäeti vastuseta küsimus, mis ikkagi juhtus 3. detsembril 2008 PERHis profülaktilistel kaalutlustel teostatud radioaktiivse isotoobiga uuringul, mille tagajärjel tekkisid Oliveri kehale suured punased laigud ja algasid peavalud, mis päädisid ajuoperatsiooniga aprillis 2009.
Soovime ka osutada Maalehe viimases numbris tõstatud probleemile seoses Eestis teostatavate, patsiendile ohtlike kontrollimatute kompuuteruuringute korraga, mida probleemi tõstatanud tuntud radioloogide sõnul tehakse Eesti haiglates ohtlikult palju, kuna sellised uuringud toovad, nagu selgub, haiglatele sisse lisaraha, kusjuures erinevalt arenenud Euroopa riikidest puudub Eestis isegi kohustus patsiendile antud radiatsioonidoos fikseerida.
Seoses Arstide Liidu nimel tehtud avaldusega, milles PERHis toimunu avalikustamist nimetati valetamiseks, peame vajalikuks märkida, et Oliveri kirurgist raviarst konsulteeris onkoloogilise ravi küsimustes antud juhtumis juba mullu kevadel just Arstide Liidu endise presidendi, praeguse eestseisuse liikmega PERHist, kellel lasub muuhulgas otsene vastutus ka selle eest, et perekonna eest varjati Oliveri aidata võinud, rahvusvaheliselt laialt kasutatava keemiaravimi Temodal (Temozolomid) olemasolu ning keemiaravist keelduti ka siis, kui perekond seda võimalike kasvajarakkude leviku ennetamiseks mullu juunis 2009 palus.
Me peame PERHi ja Arstide Liidu juhtkonna raevuka tegevuse taustal vajalikuks osutada avalikkuses laiemalt ka küsimusele, kas ägeda reaktsiooni üks põhjusi pole mitte asjaolu, et meie perekonnal on viis tunnistajat, kes nägid, kuidas arstide poolt juba ajusurnuks arvatud patsient osutus elavaks, mis tõstatab omakorda küsimuse, kas ja kui palju inimesi on PERHis ja mujal kuulutatud ekslikult ajusurnuks, kuigi nad olid tegelikult koomas. Erinevalt ajusurmast on koomapatsiendil elulootust, kuid erinevalt koomapatsiendist on patsiendi ajusurnuks kuulutamise puhul meedikutel õigus teostada - üldjuhul omaste või patsiendi varasemal nõusolekul - organidoonorlust (lisan täpsustuseks, et osutan probleemile üldiselt, meie juhtumis doonorlust ei teostatud).
Perekond toetab igati Pressinõukogu märkust seoses PERHis toimunu avalikustamise eest pahameelt avaldanud, PERHi poolt mitme kuu eest esitatud küsimuse lahenditega, milles Pressinõukogu märgib, et kriitika puhul peab alati sõna saama ka teine pool. Osutame asjaolule, et PERH, mille juhtkond kuulis perekonna tõsistest etteheidest ravi kohta juba 30. sept. 2009 toimunud konsiiliumis, sai juba 2. nov, 2009 loo avalikuks tulemise järel sõna ka pressis, kuid jättis pressiteates avalikkusele täiesti eksitava mulje, et patsient saabus PERHi meedikute palge ette alles viimases staadiumis kasvajaga, mistõttu PERHil teda enam aidata ei õnnestunud, kuigi probleemide ring, ravi ning ebainimliku kohtlemisega seotud seigad ja Euroopa Patsiendi Õiguste Harta rikkumised PERHis haaravad oluliselt pikemat, mitmeaastast perioodi.
Mitte miski ei ole PERHil takistanud viimase viie kuu jooksul ka selgitamast, millist raviefekti omab täie mõistuse juures oleva patsiendi aheldamine magnetlukustusrihmadega voodi külge terveks nädalaks, mis Oliveri sügavalt solvas ja mis on ÜRO Piinamisvastase Konventsiooni (Eesti ühines sellega septembris 1991) alusel täielikult klassifitseeruv piinamisena. Üldsusel olnuks kindlasti huvitav nende viimase viie kuu jooksul ka teada saada, millist raviefekti omab teki äraviimine patsiendilt lahtise akna juures oktoobrikuises külmas olukorras, kus patsient ise pole võimeline ei akent avama ega sulgema ega tekki tagasi tooma.
Kõnealuses haigusloos pole kirjas ühtegi haigust, mis poleks juba avalikustatud ega ka midagi, mis talle osaks saanud ebainimlikku kohtlemist või muid tehtud vigu õigustaks, ja just seetõttu ei näe perekond mingit vajdust anda meedikutele, kellel lasub otsene vastutus juhtunu eest, õigust riivata patsiendi väärikust avalikkuses veel mingite lisadetailidega haigustoimikust.
Lisan lõpetuseks, et mul ei oleks olnud jõudu kogu seda räiget lugu avalikustada ilma oma poja kahe klassivennast sõbra toeta, kes teisest haiglapäevast alanud ülikiire, nädalaga toimunud sandistumise järel koos minuga iga päev haiglas mitmeid tunde veetsid.
Ei nende ega teiste meie poolt pakutud tunnistajate vastu pole Tervishoiuamet/Terviseamet vähimatki huvi tundnud ning Terviseameti tegevuse taustal ei näe me enam ka vajadust oodata mingit selgitust asutuselt, mis sõltumatu järelvalve asemel kulutab oma energia räigete meditsiinilugude kinnimätsimisele.
Ebainimliku kohtlemise seigad ja arsti otsus jätta noor ja elus inimene oma viimasteks elupäevadeks ilma kogu toidust ja ka kõigist ravimitest on Eestis kehtiva kriminaalseadustiku alusel kriminaalkuritegu. Sellest, et talle haiglas varasemast mitmekordselt suurema annusena manustama hakatud Deksametasoonravimi j ä r s k ärajätmine on eluohtlik ehk surmav, et see on arstidele üldteada ja on kirjas ka Eesti arstidele koostatud ametlikus ravimijuhendis, sai perekond teada alles kaks päeva pärast Oliverist ilmajäämist.
Kogu see juhtum on näidanud, et Eesti vajab mitte vaid patsientide, vaid ka oma tööd kindlasti valdavas osas missiooniga tegevate meedikute huvides meditsiini sõltumatut järelvalvet ja ka Patsiendi Kaitse Seadust, mille koostamise vajalikkuse arutelu algab kolmapäeval 7. aprillil 2010 kell 10 Riigikogu konverentsikeskuses toimuval seminar-pressikonverentsil.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
