17. august 2010
Alljärgnev kommentaar ilmus Eesti Ekspressi 19. augusti 2010 internetiversioonis seoses mitmeid asitõendeid võltsinud Mustamäe haigla meedikute katsega kogu lugu laimu abil summutada. Ekspressi paberversioonis minu kommentaari pähe avaldatud teksti pole ma kunagi Ekspressi toimetusele saatnud, vaid tegu on väljavõtetega minu emaili kirjavahetusest mind ja mu poega alates kevadest laimanud ja täiendava laimu levitamisega ähvardanud Meditsiiniuudiste toimetuse vahel. Artiklit avaldades teadis Ekspressi toimetus, sh. peatoimetaja Priit Hõbemägi puhkuse ajal teda asendav Tarmo Vahter, et artiklis toodu ei vasta tõele. Minu kirjalik kommentaar artiklis osutatud faktivigadele ja laimule oli Tarmo Vahteril ja veel mitmel toimetuse liikmel olemas alates teisipäeva hommikust. Tarmo Vahteri otsus avaldada laimu täis artikkel teades, et tegu on jõhkra laimuga, on kindlasti uus tase Eesti ajakirjanduses.
Lgp. toimetused,
nagu kevadel teatasin olen alates kriminaalmenetluse algatamisest keeldunud kõigist meediakommentaaridest minu pojale Tallinnas Mustamäe haiglas osaks saanud ebainimliku kohtlemise ja surma asjaoludega seoses. Jään ka praegu seisukohale, et ma ei anna lisaintervjuusid, kuid olen sunnitud minu ja mu poja vastu plaanitud laimukampaania tõttu siiski oma kommentaari lisama.
Seoses minu ähvardamisega alates kevadest ja avaliku laimuga nii minu kui mu poja aadressil Mustamäe haigla neurokirurgia osakonna mõnede meedikute ja ka Meditsiiniuudistes töötava K. Blumbergi poolt palusin eelmisel nädalal lisada need episoodid kriminaalmenetlusse. Samuti olen palunud laiendada kriminaaluurimist minuga mu avalduse esitamise järel mitte kordagi ühendust võtnud, kuid mitmes seigas kehtivat seadusandlust teadlikult ja tahtlikult rikkunud Terviseameti järelvalvetöötaja Peeter Mardna tegevuse osas.
Eelmisel nädalal K. Blumbergi poolt mulle teadmiseks edastatud ja sel nädalal avaldamisele plaanitud artiklis on laimu, faktivigu ja mulle väga valusalt on mu pojale omistatud mõtteid, mis on väljamõeldised.
Krimimaalmenetlus ei ole seotud mu poja haigusega, vaid tema ebainimliku kohtlemisega, tema iseseisva hingamise peatanud süstide tegemisega, mida on kinnitanud politseis vande all tunnistusi andnud kaks meest, mittepereliikmetest tunnistajad, ning otsusega võtta mu pojalt pärast nende süstide tegemist järgmisteks päevadeks kogu toit ja ravimid, kuigi tegu oli elusa inimesega nagu on kinnitanud politseis vande all ka juba mainitud tunnistajad.
Väide, et ma välistasin võimaluse, et tegu võib olla millegi muu kui insuldiga ei vasta tõele.
Kuna Põhja-Eesti Regionaalhaigla kinnitas suvel, et mingit keemiaravi pole vaja, sest kõik on korras ja ka 19. septembril 2009 öeldi meile Mustamäe haigla EMO osakonnast pärast peast pildi tegemist, et kõik on korras ja saadeti meid koju, ei välistanud me 24. septembril uuringutele minnes ka puugihaigust ega insulti. Kuigi ma korduvalt palusin puugianalüüse, kuna mu pojal oli olnud mõni aeg enne haiglasse minekut mitu puuki, puugianalüüse ei tehtud. Kui 1. oktoobril 2009 pakkus minuga Hiiu haiglast ühendust võtnud arst Regina R. võimalust vahetada haiglat Mustamäelt Hiiule ja teha keemiaravi, mille olemasolu ja vajadust antud juhtumis oli selle hetkeni varjatud, ostsin kohe mulle pakutud ja kokku 16 000 krooni maksnud ravimi Temodal Hiiu haigla apteegist välja. Mainin seda seika, kuna mind laimama asunud Mustamäe haigla meedikud püüavad jätta muljet, et ma välistasin keemiaravi vajava haiguse olemasolu - tegu on jõhkra valega.
2. novembril 2009, kui tegin avalduse Tervishoiuametisse ja seejärel avaldusest oluliselt lühema teate meediale, milles puudutasin peamiselt ebainimliku kohtlemise seiku, ei olnud mul veel lahangu protokolli, mida Mustamäe haigla hoidis kinni seaduses ettenähtud 30 päeva, kuigi mulle lubati kirjalikku infot anda vahetult pärast lahangut, mis vaatamata minu kirjalikule palvele teha sõltumatu lahkamine teostati teatavasti Mustamäe haiglas.
Kriminaalmetluse raames on politseis vande all tunnistusi andnud ja minu sõnu kinnitanud ka kaks meest, kes viibisid haiglas mu poja kõrval palatis sel hetkel, kui tundmatuks jääda sooviv venelannast õde tegi mu pojale järjestikku kaks süsti, mille järel vahetult mu poja iseseisev hingamine lakkas ning õde tormas palatist välja. Juhtunul oli kokku lisaks õele viis tunnistajat, kellest kolm on pereliikmed. Minu otsus pöörduda prokuratuuri ja politseisse oli minu ja nende kahe mehe ühine otsus. Tunnistajate isikud on teade politseile ja prokuratuurile ja nende seadmiseks mulle osaks saanud Mustamäe haigla jt. korraldatud avaliku surve järele puudub vajadus.
Nii haigla kui toimunuga seotud meedikud, kes on süsti tegemise ja iseseisva hingamise peatumise vahele jätnud mõnetunnisse "augu", aga ka sügisest saadik kogu lugu summutada üritanud Terviseameti järelvalveinspektor Peeter Mardna on antud episoodis valetanud, völtsinud asitõendeid ning kasutanud alates kevadest santaazi minu vastu.
Mulle eelmisel nädalal lugeda saadetud ja selleks nädalaks avalikustamisele kavandatud artiklis on uskumatut laimu, kuigi osutasin loo autori Kärt Blumbergi (Meditsiiniudistest) tähelepanu tema mainitud sõnade alusetusele ka kevadel, kui ta vahetult enne emadepäeva mulle helistas ja "tõe" haiglast avaldada lubas.
Muuhulgas on Blumbergi artiklis kirjas, et ma keeldusin haiglas oma poega toitmast ja pööramast. Ma hoolitsesin oma poja eest ööpäevaringselt ning tegin talle varastel hommikutundidel kodus süüa - seejuures õde N.K. soovitusel - ja viisin toidu kahe termosega igal hommikul haiglasse, mida nägid pealt kõik kohal viibinud õed, arstid ja kõik teised kohalviibinud.
Kuna mu esimesel haiglanädalal sandistunud pojal tekkis pärast ravi pealepanekut mitmete muude esimesel haiglanädalal tekkinud ja süvenenud tüsistuste seas ka neelamispuudulikkus, oli teda lõpuks toita võimalik alles pärast seda, kui talle lõpuks sond paigaldati, millest pikka aega keelduti.
Minu kriminaalsüüdistuse põhisüüdistus on lisaks mu poja piinamisele, sh, tema tahte vastaselt kinniaheldamisega terveks nädalaks mu poja viimase elunädala algul intensiivpalatis tööjärje üle võtnud ja mu poja sel hommikul minust lahtisaamiseks ekslikult lõplikusse kooma diagnoosinud arsti otsus võtta iseseisva hingamise peatanud süsti järel mu pojalt ära kogu toit ja kõik ravimid. Sh. võeti ära ka alles 12-ndal haiglapäeval seni mu poega mitte kohanud arsti poolt avastatud raske kahepoolse kopsupõletiku ja kohe oluliselt mu poja enesetunnet parandanud ravimid ning ka minu poolt juba korduvalt mainitud ajuturse alandamiseks määratud ravim, mille järsk äravõtmine on eluohtlik ehk surmav.
Juba mainitud tunnistajad on politseis kinnitanud, et mu poeg oli seejuures elus ka veel kaks päeva hiljem nälja ja ravita viimasel elupäeval, kui ta pulss reageeris korduvalt kõigi nähes minu kõnele, aga vaatamata minu palvetele mu pojale toitu ja ravi tagasi ei pandud.
Mis juhtus viimasel ööl, kui mu poeg suri, ma ei tea, sest vahetult enne keskööd kästi mul haiglast lahkuda, mida ma tegin kartuses, et kui hakkan vastu, visatakse mind haiglast ikkagi välja ja hingamisaparaat eemaldatakse.
Mulle saadetud Blumbergi artiklis väidetakse muuhulgas viitega mu pojale hingamise peatanud süsti teinud õele, et mu poeg oli haiglas "olukorraga leppinud" ehk soovis surra. Mu poeg, kellel tekkis nädalavahetusel 3-4. oktoobrini 2009 artiklis mainitud meesarsti valvekorra ajal pöörane hirm oma elu pärast soovis üle kõige koju, mitte ei leppinud olukorraga nagu on kirjas Blumbergi artiklis.
Nii mina kui mu haiglas viibinud poja lähedased peame nördimapanevaks, et mu poega elajalikult kohelnud Mustamäe haigla meedikud ja Meditsiiniuudiste ajakirjanik on võtnud endale õiguse asuda rääkima mu haiglas surnud poja ja ta tunnete nimel.
Mu poja hirm enda elu pärast tekkis pärast esmakohtumist artiklis mainitud meesarstiga, kui arst oli mu poja kuuldes ähvardanud mind psühhiaatrilise süstiga ja haiglast väljaviskamisega ning keeldus Oliveri korduvatest palvetest võtta talt laupäeva 3. oktoobri hommikul ära juba peaaegu tühjaks jooksnud tilguti, kuna ta enesetunne oli tol hommikul pärast tilguti panemist järsult halvenenud ja ta palus abi, mida ma käisin mitu korda palumas valvesolnud õde E-lt, aga abi me ei saanud ning lõpuks saabus E. juba mainitud valvesarstiga, kes ähvardas mind väljaviskamise ja süstiga.
Pärast kõnealuse meesarsti nädalavahetuse valvesolekut selgus, et mu poja raviarst oli jäänud ootamatult puhkusele, mu poeg aheldati tema tahte vastaselt terveks nädalaks elajalikult voodi külge ja meie kokkulepitud haiglavahetus Mustamäelt Hiiule sinna pakutud perepalatisse nurjati. Minu poolt Mustamäe haigla lähedalt ostetud märkmikus on mu poja enda käsitsi kirjutatud ahastavad palved "Palun seo mind lahti", "Palun tee mind lahti", mida ta kirjutas, kui olin vahepeal haiglast ära käinud ja leidsin ta tagasi tulles ikka ja jälle tema tahte vastaselt magnetlukustusrihmadega voodi külge aheldatuna, mis on räige ÜRO piinamisvastase konventsiooni rikkumine.
Ma olin sunnitud seda kõike taluma, sest mind ähvardati nii psühhiaatrilise süsti kui ka haiglast väljaviskamisega, kui teen midagigi, mida saab selle ettekäändeks tuua. Lootsin viimase hetkeni, et meil õnnestub vähemalt koju minna.
Mu poja surmast on möödunud kümme kuud, kuid mitte ühtki minu poolt 2.novembril 2009 avalikustatud ebainimlikus kohtlemises toodud episoodiga seotud meedikut pole Mustamäe haigla ega Terviseamet pidanud vajalikukuks karistada.
Politseist on tunnistusi andmas käinutele öeldud, et inimesed pöörduvad politsei poole haiglas toimuvaga seoses palju sagedamini, kui võiks avalikkuse ette jõudnud juhtumite põhjal arvata, kuid enamasti on varasematel aegadel selliste juhtumite menetlus lõppenud prokuratuuris.
Eesti on õigusriik ja olukord, kus haiglas toimuv on seadusteülene ei saa jätkuda, ükskõik, kui raske ei ole ka patsiendi seisund. Ma pean eriti kahetsusväärseks, et veel nädal enne mu poja surma, kui soovisin ta koju tuua, ütles arst mulle, et las mu poeg veel kosub haiglas nädala ning seejärel vahetus arst paari päeva pärast uuesti.
Ma pean enda üle irvitamiseks Meditsiiniuudiste ajakirjaniku Kärt Blumbergi mulle saadetud artiklisse kirjutatud alapealkirja, et ma tegin oma (nälga, ravita ja oktoobrikuises külmas lahtise akna alla lina alla jäetud) poja põetamise haiglas viimastel päevadel "üliraskeks".
Minuga mitte kordagi pärast mu avalduse esitamist sügisel 2009 ühendust võtnud Peeter Mardna nn. ravikomisjoni koosseisu kuulus seaduse vastaselt kolm arsti Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ja veel kaks kõnealuse looga seotud arsti kolleegi tema teisest töökohast Keskhaiglas, sh Keskhaigla nõukogu liige Mardna ise. Rohkelt faktivigu täis dokumenti on ka minu ütlustesse pandud haigusloost näiteks valed, aga juhtunu seisukohalt olulised kuupäevad jpm. Seda, et kõnealuse komisjoni töö ei sõltugi mõne inimese suvast, vaid et seda kõike reguleerib ka Eestis seadus, sain teada alles hiljem, kui vastava seaduse edastas mulle mitu päeva pärast komisjoni töö toimumist ametnik, keda kogu lugu nördima ajas. Mardna rikkus kõnealust seadust tahtlikult mitmes punktis, mh oleks komisjoni töö kävitamiseks vaja olnud ka minu luba, mida Terviseametil polnud ja asja uurimine polnud ka kogu tegevuse eesmärk.
Komisjoni koosseisu varjati minu eest kuni selle toimumiseni väitega, et seda keelab Andmekaitse seadus, minu poja delikaatsete isikuandmetega ja oma versiooniga juhtunust terve hulga inimeste ees süüdimatult vehkinud Peeter Mardnale sellise tegevusega seoses Andmekaitse seadus pole meenunud.
Olen alati toetanud arvamust, et ära kuulata ka teine pool, kuid on välistatud, et ma laseksin üheski episoodis enda ja oma poja aadressil laimu levitada, olen seda niigi kaua teinud.
Tänan kõiki toimetusi, kes mõistsid minu kevadist palvet, et ma ei anna kriminaalprotsessi ajal kommentaare ja lasid mul suvel oma mõtetega üksi olla. Jään ka praegu oma otsuse juurde mitte anda teleintervjuusid, tegin selles suhtes kevadel vaid ühe erandi juba mullu sügisel minult intervjuud palunud ja tänavu kevadel oma soovi korranud ETV Ringvaate saate toimetuse palvel.
Toomas Trapido ja minu algatus patsiendi kaitse alase seadusandluse parandamiseks inimväärsema meditsiini nimel ei ole unustatud, vaid jätkub. Kuigi algatus põrkus kevadel ka mitme Terviseameti ja sotsiaalministeeriumi ametniku jt. vastuseisule, oleme edasisi plaane vastavate seadusandlike algatuste osas arutanud ka paaril korral suvel.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
17. august 2010.
TAGASI ESIKÜLJELE SIIT
