11. jaan 2010, arutelu Riigikogus meditsiiniabi kvaliteedist, sotsiaalministri vastused RK roheliste fraktsiooni järelpärimisele 10. nov. 2009 - vt. Riigikogu stenogrammi.
Toomas Trapido sõnavõtt Riigikogus, 11. jaan. 2010:
Hea sotsiaalminister! Head kolleegid! Kui ma olen liiga ülekohtune ja emotsionaalne, siis palun juba ette vabandust. Olen Eestis päris lähedalt kokku puutunud nii tervishoiuteenuste kvaliteediga kui mõningatel juhtudel ka selle puudumisega.
Isiklikud kogemused varieeruvad rahuldavast väga heani, aga mul on ka kogemus oma isa kahest surmaeelsest kuust, kus ta sattus Eestis Vabariigis 2003. aastal riiklikku meditsiiniasutusse, mida ei oska küll teistmoodi nimetada kui maapealseks põrguks või selle eeskojaks, kus ta paari päeva jooksul sisuliselt sandistati nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Õnneks oli võimalik ta üle viia asutusse, mida julgeb kõva häälega nimetada, Hiiul asuvasse Diakooniahaiglasse, mis on inimese viimseteks elupäevadeks tõenäoliselt parim koht väljaspool kodu. Ma ütlen seda sellepärast, et ma lootsin, et inimeste kohtlemine siin riigis ajapikku paraneb, aga lugedes neid lugusid ning kohtudes ja rääkides nende inimestega, kes on pöördunud TKE poole, võib öelda, et need ei ole enam üksikud tõrvatilgad, vaid seda tõrva on siin tõepoolest nagu üldiselt hästi toimivas meditsiinisüsteemis päris palju. Julgen öelda, et Eestis on mõnevõrra säilinud, ilmselt nõukogude aja pärandina, küllaltki patroneeriv ja arstikeskne tervishoiusüsteem ja sisuliselt ainus kontrollorgan, tervishoiuteenuste kvaliteedi kontrolli ekspertkomisjon, ei täida mitmetel juhtudel oma sisulist ülesannet. Mis kõige hullem, komisjoni poole pöördujaid süüdistatakse liigsetes emotsioonides, rumaluses ja milles kõiges veel ning komisjon oma otsuste eest sisuliselt ei vastuta – vastupidi, Eesti Vabariigi kohus käsitleb neid vaata et jumaliku tõendina.
Aga parimat arstiabi saab saavutada ainult vigade tunnistamise ja nendest õppimise kaudu. Näiteks Rootsis on minule teadaolevalt arstiabi kvaliteedi kontrolli keskmes haiglate ja teiste raviasutuste kohustus raporteerida tehtud vigadest. Kui veast on teatatud, siis mingeid sanktsioone ei järgne. Kui aga pole teatatud ja kahjukannataja asja üles võtab, siis on kontrollival komisjonil võimalus rakendada erineva raskusastmega sanktsioone, alates avalikest märkustest hoiatuste ja karmimate meetmeteni välja, mida tuleb küll väga harva kasutada. Samasugust või ka natuke teistsugust, aga samasuguse mõttega süsteemi võiks ju mõelda ka Eestisse.
Tahan veel öelda seda, et inimesed on selgelt hakanud rohkem oma elu ja tervise eest ise vastutama ning tahavad, et arst oleks neile partneriks, mitte ilmeksimatuks eksperdiks. See ei puuduta loomulikult kõiki elanikke. Loomulikult tähendab vastutus just nimelt seda vastutust ja ka sellistel juhtudel, kui patsient või tema lähendane on teinud otsuse, mis tema seisundit halvendab või lausa surmaga lõpeb. Aga me peame patsiendi ja tema lähedaste valikuid austama ning ma olen kindel, et sisulise koostöö korral arstide ja õdedega on valede otsuste hulk minimaalne. Ja näib – ka sotsiaalminister mainis seda –, et üheks keskseks probleemiks on suhtlemine, selleks aja võtmine, arusaamine, austus. Kui on liialt bürokraatiat, siis tuleb seda vähendada, suurendamaks haritud arsti kvaliteetaega inimesega suhtlemiseks ja tema ravimiseks. Olen veendunud, ja mitte mina üksi, et Eesti meditsiin tuleb inimkesksemaks muuta, ning praegune arupärimine on alles selle tee algus. Me kutsume kõiki huvitatud inimesi seda arutama ja tuleme kindlasti välja edasiste ettepanekutega. Ma loodan, et Riigikogu liikmed teevad seda üheskoos ja ühel meelel.
Aitäh!
Toomas Trapido,
Riigikogu liige
12/31/2009
12/30/2009
Eestile on vaja Patsiendi Kaitse Seadust!
Madis Jürgen Eesti Ekspress, 8. aprill 2010
Me oleme tõeliselt šokeeritud, kirjutavad Marianne ja Herman Hollandist. Olen sinuga su mures, olen ju ise ka ema… (Sikku Prantsusmaalt). Meie mõtted on sinuga. (Richard Uus-Meremaalt). Mul oleks väga hea meel, kui ma saaksin midagi teha. Õde Riccarda Pirita kloostrist.
Et Anneli poja surm sügisel 2009 täitis Anneli meilboksi kaastundeavaldustega tervest maailmast, pole imelik, sest Anneli on staažikas ajakirjanik, rahvusvahelises pressis tegev paarkümmend aastat, ja tuttavaid on tal Kuubast Saharani.
Anneli tellib endale punast teed („tead, see on jube hea!”), aga esimese tunni aja jooksul unustab ta selle joomata ja kui ta ükskord märkab, on tee lootusetult külm.
Kõik algas 2006. aasta juunis, kui Anneli pojal Oliveril diagnoositi nahakasvaja teine staadium. Anneli teadis, et sellises olukorras patsientidest sureb Euroopa arenenud riikides viie aasta jooksul neljandik, järelikult on ravi ja tervenemine võimalik.
„Mul on 4-5 tuttavat, kellel on onkodiagnoos, kes on saanud õigel ajal tugevat ravi ja kes tunnevad ennast täiesti normaalselt!”
Kaks aastat oligi rahulik, aga siis, detsembris 2008 käis Oliver Põhja-Eesti regionaalhaiglas Mustamäel, kus tehti uuring radioaktiivse isotoobiga.
Anneli: „Tuli koju, oli endast väljas. Arstid olid olnud imelike nägudega. Oli tunne, et arstidel läks midagi viltu…”
Oliveri kehale tekkisid punased laigud, algasid peavalud, Oliveri tervis järjest halvenes. Aprillis 2009 tehti ajuoperatsioon.
Septembris 2009 käis Oliver sõpradega Rootsis, pidas maal rõõmsalt sünnipäeva. Siis läks haiglasse – omal jalal. Kuue päevaga tekkisid Oliveril haiglas kõnehäired; ta jäi ühest kõrvast kurdiks; neelamispuudulikkus, 12 päeval tekkis kopsupõletik.
Sellest, mida Põhja-Eesti regionaalhaiglas Oliveriga tehti, jäi Annelile mulje nagu vägivaldsest eutanaasiast, kui lastakse asjadel nii minna, et inimene lihtsalt sureb.
Viimased päevad on toonud Annelile kaks uudist. Ajalehtede Liit on tauninud nende väljaannete käitumist, kes on avaldasid 2009 novembris Anneli avalduse, andmata arstidele sõna.
Ja teine uudis – algatati kriminaalasi, et uurida välja, mis siis Oliveriga haiglas õigupoolest juhtus.
Tegelikult on veel kolmasi asi. Anneli saatis kaks päeva tagasi Terviseameti juhile Tiiu Arole ja Sotsiaalminister Hanno Pevkurile avaliku kirja, kus teatas, et 2002. aastal Roomas vastuvõetud Euroopa patsientide Õiguste Harta neljateistkümnest põhimõttest rikuti Oliveri puhul kolmeteist. Nõuab sõltumatut järelvalvet meditsiini üle ja Patsiendi Kaitse Seadust.
„Tead. Minu jaoks oli see sügisel täielik anomaalia. Üks osa minust on surnud ja mina ise käin tänaval ringi ja elan.”
Teises klassis oli õpetaja klassis küsinud, et kui paljud lapsed on kunagi kodus karistada saanud. Selgus, et Oliver oli üks kahest õpilasest, keda ei olnud kodus kunagi löödud.
26 aasta jooksul oli Annelil pojaga üks tõsisem riid ja selle põhjus oli kellaaeg, millal tuleb õhtul kodus olla. Oliver ei rääkinud emaga poolteist päeva.
„Kusjuures see, kes tuli liiga hilja, ei olnud mitte Oliver, vaid mina!”
Ajakirjanikud tunnevad Anneli Rõigast, kes laulva revolutsiooni ajal verinoore ajakirjanikuna oli Moskva lennujaamas vastas Endel Lippmaal, kes tuli Ameerika arhiividest, MRP salaprotokollid portfellis. Mingi punase piletiga vehkides seletas Anneli piirivalvurile, et tegemist on rahvasaadikuga, kes tuleb kohe Kremlisse viia. Lippmaa kohver jäi läbi vaatamata, ja Eesti vabaks rääkimisel vajalik salarelv (seesama protokoll) avastamata.
Jutud, mida Anneli viimased paarkümmend aastat on kirjutanud, on levinud igasse maailma otsa, sest Anneli tööandjad on olnud Soome infoagentuur STT ja alates 2004 aastast AFP.
Kui Anneli tänavu valentinipäeval kirjutas, kuidas Tallinna raeapteegi martsipan ravib hingevalu, oli sellest juttu 80 tuhandel netisaidil üle maailma.
Anneli on pannud tähele, et maailmas levivad paremini positiivsed lood. Küüditamise lugu näiteks oleks võinud saada rohkem kõlapinda.
„Kas sa kirjutad Oliveri loost ka rahvusvahelises pressis?”
„Ei!” Vastus tuleb varem, kui ma suu kinni jõuan panna.
„Ei kirjuta!?”
„Ei!”
Anneli rüüpab külma teed, tass klõpsab alustassile.
„Ma teen kõik, et muudetaks seadusandlust Eestis, aga ma ei kirjuta sellest mingit lugu oma tööalaseid sidemeid kasutades. Ma ütlesin seda kohe ja selle juurde ma jään. See on välistatud!”
„Aga kui see lugu oleks juhtunud kellegi teisega!”
„Siis jah!”
On veel üks asi, millega Anneli kindlasti tahab hakkama saada. 2006. aasta suvel otsustas Anneli, et muretseb endale väikelaeva kapteni paberid. Anneli suguvõsa on mitu põlve elanud Koplis. Väikse tüdrukuna istus Anneli mere ääres, vaatas silmapiiri ja mõtles, et maailm on ta ees lahti.
2007 läks Anneli purjetamiskursustele, aga siis jäi asi pooleli. Nüüd mõtleb ta, et teeb need kaptenipaberid ikka kindlasti ära.
TAGASI ESIKÜLJELE SIIT
Me oleme tõeliselt šokeeritud, kirjutavad Marianne ja Herman Hollandist. Olen sinuga su mures, olen ju ise ka ema… (Sikku Prantsusmaalt). Meie mõtted on sinuga. (Richard Uus-Meremaalt). Mul oleks väga hea meel, kui ma saaksin midagi teha. Õde Riccarda Pirita kloostrist.
Et Anneli poja surm sügisel 2009 täitis Anneli meilboksi kaastundeavaldustega tervest maailmast, pole imelik, sest Anneli on staažikas ajakirjanik, rahvusvahelises pressis tegev paarkümmend aastat, ja tuttavaid on tal Kuubast Saharani.
Anneli tellib endale punast teed („tead, see on jube hea!”), aga esimese tunni aja jooksul unustab ta selle joomata ja kui ta ükskord märkab, on tee lootusetult külm.
Kõik algas 2006. aasta juunis, kui Anneli pojal Oliveril diagnoositi nahakasvaja teine staadium. Anneli teadis, et sellises olukorras patsientidest sureb Euroopa arenenud riikides viie aasta jooksul neljandik, järelikult on ravi ja tervenemine võimalik.
„Mul on 4-5 tuttavat, kellel on onkodiagnoos, kes on saanud õigel ajal tugevat ravi ja kes tunnevad ennast täiesti normaalselt!”
Kaks aastat oligi rahulik, aga siis, detsembris 2008 käis Oliver Põhja-Eesti regionaalhaiglas Mustamäel, kus tehti uuring radioaktiivse isotoobiga.
Anneli: „Tuli koju, oli endast väljas. Arstid olid olnud imelike nägudega. Oli tunne, et arstidel läks midagi viltu…”
Oliveri kehale tekkisid punased laigud, algasid peavalud, Oliveri tervis järjest halvenes. Aprillis 2009 tehti ajuoperatsioon.
Septembris 2009 käis Oliver sõpradega Rootsis, pidas maal rõõmsalt sünnipäeva. Siis läks haiglasse – omal jalal. Kuue päevaga tekkisid Oliveril haiglas kõnehäired; ta jäi ühest kõrvast kurdiks; neelamispuudulikkus, 12 päeval tekkis kopsupõletik.
Sellest, mida Põhja-Eesti regionaalhaiglas Oliveriga tehti, jäi Annelile mulje nagu vägivaldsest eutanaasiast, kui lastakse asjadel nii minna, et inimene lihtsalt sureb.
Viimased päevad on toonud Annelile kaks uudist. Ajalehtede Liit on tauninud nende väljaannete käitumist, kes on avaldasid 2009 novembris Anneli avalduse, andmata arstidele sõna.
Ja teine uudis – algatati kriminaalasi, et uurida välja, mis siis Oliveriga haiglas õigupoolest juhtus.
Tegelikult on veel kolmasi asi. Anneli saatis kaks päeva tagasi Terviseameti juhile Tiiu Arole ja Sotsiaalminister Hanno Pevkurile avaliku kirja, kus teatas, et 2002. aastal Roomas vastuvõetud Euroopa patsientide Õiguste Harta neljateistkümnest põhimõttest rikuti Oliveri puhul kolmeteist. Nõuab sõltumatut järelvalvet meditsiini üle ja Patsiendi Kaitse Seadust.
„Tead. Minu jaoks oli see sügisel täielik anomaalia. Üks osa minust on surnud ja mina ise käin tänaval ringi ja elan.”
Teises klassis oli õpetaja klassis küsinud, et kui paljud lapsed on kunagi kodus karistada saanud. Selgus, et Oliver oli üks kahest õpilasest, keda ei olnud kodus kunagi löödud.
26 aasta jooksul oli Annelil pojaga üks tõsisem riid ja selle põhjus oli kellaaeg, millal tuleb õhtul kodus olla. Oliver ei rääkinud emaga poolteist päeva.
„Kusjuures see, kes tuli liiga hilja, ei olnud mitte Oliver, vaid mina!”
Ajakirjanikud tunnevad Anneli Rõigast, kes laulva revolutsiooni ajal verinoore ajakirjanikuna oli Moskva lennujaamas vastas Endel Lippmaal, kes tuli Ameerika arhiividest, MRP salaprotokollid portfellis. Mingi punase piletiga vehkides seletas Anneli piirivalvurile, et tegemist on rahvasaadikuga, kes tuleb kohe Kremlisse viia. Lippmaa kohver jäi läbi vaatamata, ja Eesti vabaks rääkimisel vajalik salarelv (seesama protokoll) avastamata.
Jutud, mida Anneli viimased paarkümmend aastat on kirjutanud, on levinud igasse maailma otsa, sest Anneli tööandjad on olnud Soome infoagentuur STT ja alates 2004 aastast AFP.
Kui Anneli tänavu valentinipäeval kirjutas, kuidas Tallinna raeapteegi martsipan ravib hingevalu, oli sellest juttu 80 tuhandel netisaidil üle maailma.
Anneli on pannud tähele, et maailmas levivad paremini positiivsed lood. Küüditamise lugu näiteks oleks võinud saada rohkem kõlapinda.
„Kas sa kirjutad Oliveri loost ka rahvusvahelises pressis?”
„Ei!” Vastus tuleb varem, kui ma suu kinni jõuan panna.
„Ei kirjuta!?”
„Ei!”
Anneli rüüpab külma teed, tass klõpsab alustassile.
„Ma teen kõik, et muudetaks seadusandlust Eestis, aga ma ei kirjuta sellest mingit lugu oma tööalaseid sidemeid kasutades. Ma ütlesin seda kohe ja selle juurde ma jään. See on välistatud!”
„Aga kui see lugu oleks juhtunud kellegi teisega!”
„Siis jah!”
On veel üks asi, millega Anneli kindlasti tahab hakkama saada. 2006. aasta suvel otsustas Anneli, et muretseb endale väikelaeva kapteni paberid. Anneli suguvõsa on mitu põlve elanud Koplis. Väikse tüdrukuna istus Anneli mere ääres, vaatas silmapiiri ja mõtles, et maailm on ta ees lahti.
2007 läks Anneli purjetamiskursustele, aga siis jäi asi pooleli. Nüüd mõtleb ta, et teeb need kaptenipaberid ikka kindlasti ära.
TAGASI ESIKÜLJELE SIIT
PERHi valed
Neid valesid, mida on levitanud mh. PERHi pressiteenistus, aga ka õendusjuht Aleksei Gaidajenko, ülemuste käske täitev pressiesindaja Inga Lill, asjaosalised meedikud ei jaksa lihtsalt uuesti kirja panna. Loe kogu seda lehekülge, et mõista, millisel tasemel ja kuidas räigeid meditsiinilugusid Eesti tervishoius ja selle järelvalveteenistuses kinni mätsitakse.
Tarmu Tammerk valetab teadlikult
Ebaeetiline pole mitte jõhkrate meditsiinilugude avalikustamine, vaid katsed juhtunut kinni mätsida ja ebainimliku kohtlemise ning ravivigade ohvriks langenute lintshimine mistahes valeväidete levitamisega ja avaliku kättemaksukampaaniaga, milles antud juhtumi puhul on osalenud nii Terviseameti järelvalveinspektor Peeter Mardna, Arstide Liidu sekretär Katrin Rehemaa jmt., sh. kevadel 2010 üllatuslikult omalt poolt Mardna korraldatud farsskomisjoni valeväiteid võimendanud ja oma valeväiteid kahetsusväärselt levitanud Tarmu Tammerk.
8. aprill 2010
Kuna meie perekond on viimasel kahel nädalal üllatusega jälginud, kuidas ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk õigustab oma palka eetikanõunikuna levitades otsest valet nii antud juhtumis kui sellega kaasuvates detailides, sh. ka täna ERRi hommikusaates, osutame mõnedele meie pere tragöödia nüüd endale üheks leivanumbriks võtnud Tarmu Tammerki valedele:
1) 23.03.2010 eetris olnud ETV saate Ringvaade järgses avalikus kirjas ERRi töötajatele (riputati üles ka ERRi ja ka Arstide Liidu koduküljele) jättis Tarmu Tammerk teadlikult täiesti vale mulje, justkui oleks Oliveri ema läinud Ringvaate toimetusele pakkuma paari nädala eest oma intervjuud, et eesoleva nn. ravikomisjoni koosolekuga seoses kedagi manipuleerida.
Nii kogu Ringvaate toimetus, kui ka Tarmu Tammerk teavad, et ema pole tegelikult mitte kellelegi ETVs ühtegi intervjuud pakkumas käinud, Ringvaate toimetus kutsus ema kaamerate ette juba mullu sügisel, millest ema aga keeldus nagu ka kõigist teistest kutsetest anda sel teemal TV-intervjuusid. 23.03.2010 eetris olnud intervjuu sai teoks pärast Ringvaate toimetuse uut mitmekordset palvet, seejuures ei mõjutanud ükski meie pereliige mitte mingil kombel seda, mida 39 minutit kestnud salvestusest valiti 11 minutit kestnud ja ka intervjuud Riigikogu liikme Toomas Trapidoga sisaldanud saatelõiku ja kuidas seda esitati.
2) Äsjased pressinõukogu lahendid loo mullu 2. nov, 2009 kiiresti avaldanud väljaannete suhtes tehti vastuseks Põhja-Eesti Regionaalhaigla kaebekirjadele Pressinõukogusse. PERH, kes teadis sellest, et perekond annab selle loo uurimisele juba 30. septembril toimunud konsiiliumist, seega ei tulnud PERHile 2 nov. 2009 Postimehes ja mujal avaldatud info vähimagi üllatusena, kuigi sellist muljet püüti jätta. Oma samal päeval esitatud kommentaaris võttis PERH kõike juhtunut eitava hoiaku, lootes näidata, et õõvastavad kirjeldused haiglas toimunust oli vaid murest murtud ema väljamõeldis - teades suurepäraselt, et MITTE ÜKSKI DETAIL selles jubedas loos polnud väljamõeldis.
Kahju, et siis, kui PERH sügisel üldsusele valetas, sh. ka ERRis vahendatavates saadetes, ei olnud ERRi eetikanõunikul Tarmu Tammerkil probleeme sellega, et perekond nende valede ümberlükkamiseks sõna ei saanud.
3) Tarmu Tammerki viimased esinemised ja mõned teised avalikud teated, nt Arstide Liidu sekretäri Katrin Rehemaa poolt levitatud ja üldust eksitanud meediateade eelmisest nädalast jätavad mulje, justkui oleks arstide käed seotud, sest nad ei saa haiguslugu avaldada. Perekond ei näe mingit põhjust anda haigusloo detailidega tsiteerimise õigust meedikutele, kes põhjustasid noorele inimesele väga suuri kannatusi.
Kõnealuses haigustoimikus ei ole kirjas mitte ühtegi haigust, mida poleks juba avalikustatud ja haigusloos pole mitte ühtegi asjaolu, mille abil saaks õigustada patsiendile osaks saanud ebainimlikku kohtlemist, keeldumist keemiaravist võimalike kasvajasiirete pärssimiseks, patsienti aidata võinud keemiaravimi olemasolu varjamist, milest teatati alles 1. okt. 2009, kui ühel meedikul lõpuks südametunnistus ärkas (lahangul paraku selgus, et peaajus polnud ei jäätktuumorit ega ka metastaatilist koldeleidu). Haigusloos pole ka midagi, mis õigustaks suutmatust tuvastada kahepoolne raske kopsupõletik, millele alles arsti puhkusel jäädes 12.ndal haiglapäeval jälile saadi nagu on kirjas ka toimikus. Ning haigusloos pole ka midagi, mis õigustaks patsiendi kinniaheldamist terveks nädalaks või lahtise akna alt teki äraviimist oktoobrikuises külmas öös.
Eetikanõunikuna palka saava Tarmu Tammerki vihjed, justkui saaks juhtunut õigustada mingite haigusloo seikadega, on perekonna jaoks sügavalt solvavad ja ebaeetilised.
4) Ja lõpetuseks, peame veelkord vajalikuks osutada, et perekond ei saanud eelmisel nädalal kommenteerida ei Arstide Liidu nimel tehtud avaldusi ega perekonnaga mitte kordagi avalduse esitamise päeval ja järgnenud kuudel ühendust võtnud Peeter Mardna avaldusi ravikomisjoni otsusest, sest perele saadeti see dokument alles eelmise töönädala lõpul. Dokumendist selgub, et nn. sõltumatusse ekspertide komisjoni kuulusid günekoloogi, hambaarsti, sotsiaalministeeriumi ametniku, Haigekassa esindaja jt. kõrval koos kogu loo suhtes algusest peale küünilisi märkusi teinud Mardnale lisaks ka koguni KOLM Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti ja lisaks kaks menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast - Ida-Tallinna Keskhaigla juht ja selle tollane nõukogu liige Mardna ise, kes ka kõige sõnakamalt sõna võtsid, mistõttu mingist sõltumatust komisjonist on täiesti kohatu rääkida.
Meie perekond ei teadnud komisjoni koosseisu, sest seda keeldusid enne komisjoni istungit avalikustamast nii Terviseamet kui ka sotsiaalministeerium ja nagu selgub, põhjusega, kuigi nimed tulnuks avalikustada perele enne iskuandmeid sisaldavate materjalide esitamist kolmandatele isikutele, milleks aga Terviseamet ega ministeerium perelt luba ei küsinud ja seega ka ei saanud.
Meil ei ole midagi selle vastu, et meie püüdlusi tõsta ravikvaliteedi taset ja muuta patsientide kohtlemine meditsiiniasutustes inimväärsemaks kommenteerivad ka teised, aga me ei jäta enam kommenteerimata ühtegi katset eksitada üldsust selles juhtumis
valeinfoga, ka siis mitte, kui seda teeb mingitel isiklikel põhjustel oma palka eetikanõunikuna teeniv meediametnik.
8. aprill 2010
Kuna meie perekond on viimasel kahel nädalal üllatusega jälginud, kuidas ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk õigustab oma palka eetikanõunikuna levitades otsest valet nii antud juhtumis kui sellega kaasuvates detailides, sh. ka täna ERRi hommikusaates, osutame mõnedele meie pere tragöödia nüüd endale üheks leivanumbriks võtnud Tarmu Tammerki valedele:
1) 23.03.2010 eetris olnud ETV saate Ringvaade järgses avalikus kirjas ERRi töötajatele (riputati üles ka ERRi ja ka Arstide Liidu koduküljele) jättis Tarmu Tammerk teadlikult täiesti vale mulje, justkui oleks Oliveri ema läinud Ringvaate toimetusele pakkuma paari nädala eest oma intervjuud, et eesoleva nn. ravikomisjoni koosolekuga seoses kedagi manipuleerida.
Nii kogu Ringvaate toimetus, kui ka Tarmu Tammerk teavad, et ema pole tegelikult mitte kellelegi ETVs ühtegi intervjuud pakkumas käinud, Ringvaate toimetus kutsus ema kaamerate ette juba mullu sügisel, millest ema aga keeldus nagu ka kõigist teistest kutsetest anda sel teemal TV-intervjuusid. 23.03.2010 eetris olnud intervjuu sai teoks pärast Ringvaate toimetuse uut mitmekordset palvet, seejuures ei mõjutanud ükski meie pereliige mitte mingil kombel seda, mida 39 minutit kestnud salvestusest valiti 11 minutit kestnud ja ka intervjuud Riigikogu liikme Toomas Trapidoga sisaldanud saatelõiku ja kuidas seda esitati.
2) Äsjased pressinõukogu lahendid loo mullu 2. nov, 2009 kiiresti avaldanud väljaannete suhtes tehti vastuseks Põhja-Eesti Regionaalhaigla kaebekirjadele Pressinõukogusse. PERH, kes teadis sellest, et perekond annab selle loo uurimisele juba 30. septembril toimunud konsiiliumist, seega ei tulnud PERHile 2 nov. 2009 Postimehes ja mujal avaldatud info vähimagi üllatusena, kuigi sellist muljet püüti jätta. Oma samal päeval esitatud kommentaaris võttis PERH kõike juhtunut eitava hoiaku, lootes näidata, et õõvastavad kirjeldused haiglas toimunust oli vaid murest murtud ema väljamõeldis - teades suurepäraselt, et MITTE ÜKSKI DETAIL selles jubedas loos polnud väljamõeldis.
Kahju, et siis, kui PERH sügisel üldsusele valetas, sh. ka ERRis vahendatavates saadetes, ei olnud ERRi eetikanõunikul Tarmu Tammerkil probleeme sellega, et perekond nende valede ümberlükkamiseks sõna ei saanud.
3) Tarmu Tammerki viimased esinemised ja mõned teised avalikud teated, nt Arstide Liidu sekretäri Katrin Rehemaa poolt levitatud ja üldust eksitanud meediateade eelmisest nädalast jätavad mulje, justkui oleks arstide käed seotud, sest nad ei saa haiguslugu avaldada. Perekond ei näe mingit põhjust anda haigusloo detailidega tsiteerimise õigust meedikutele, kes põhjustasid noorele inimesele väga suuri kannatusi.
Kõnealuses haigustoimikus ei ole kirjas mitte ühtegi haigust, mida poleks juba avalikustatud ja haigusloos pole mitte ühtegi asjaolu, mille abil saaks õigustada patsiendile osaks saanud ebainimlikku kohtlemist, keeldumist keemiaravist võimalike kasvajasiirete pärssimiseks, patsienti aidata võinud keemiaravimi olemasolu varjamist, milest teatati alles 1. okt. 2009, kui ühel meedikul lõpuks südametunnistus ärkas (lahangul paraku selgus, et peaajus polnud ei jäätktuumorit ega ka metastaatilist koldeleidu). Haigusloos pole ka midagi, mis õigustaks suutmatust tuvastada kahepoolne raske kopsupõletik, millele alles arsti puhkusel jäädes 12.ndal haiglapäeval jälile saadi nagu on kirjas ka toimikus. Ning haigusloos pole ka midagi, mis õigustaks patsiendi kinniaheldamist terveks nädalaks või lahtise akna alt teki äraviimist oktoobrikuises külmas öös.
Eetikanõunikuna palka saava Tarmu Tammerki vihjed, justkui saaks juhtunut õigustada mingite haigusloo seikadega, on perekonna jaoks sügavalt solvavad ja ebaeetilised.
4) Ja lõpetuseks, peame veelkord vajalikuks osutada, et perekond ei saanud eelmisel nädalal kommenteerida ei Arstide Liidu nimel tehtud avaldusi ega perekonnaga mitte kordagi avalduse esitamise päeval ja järgnenud kuudel ühendust võtnud Peeter Mardna avaldusi ravikomisjoni otsusest, sest perele saadeti see dokument alles eelmise töönädala lõpul. Dokumendist selgub, et nn. sõltumatusse ekspertide komisjoni kuulusid günekoloogi, hambaarsti, sotsiaalministeeriumi ametniku, Haigekassa esindaja jt. kõrval koos kogu loo suhtes algusest peale küünilisi märkusi teinud Mardnale lisaks ka koguni KOLM Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti ja lisaks kaks menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast - Ida-Tallinna Keskhaigla juht ja selle tollane nõukogu liige Mardna ise, kes ka kõige sõnakamalt sõna võtsid, mistõttu mingist sõltumatust komisjonist on täiesti kohatu rääkida.
Meie perekond ei teadnud komisjoni koosseisu, sest seda keeldusid enne komisjoni istungit avalikustamast nii Terviseamet kui ka sotsiaalministeerium ja nagu selgub, põhjusega, kuigi nimed tulnuks avalikustada perele enne iskuandmeid sisaldavate materjalide esitamist kolmandatele isikutele, milleks aga Terviseamet ega ministeerium perelt luba ei küsinud ja seega ka ei saanud.
Meil ei ole midagi selle vastu, et meie püüdlusi tõsta ravikvaliteedi taset ja muuta patsientide kohtlemine meditsiiniasutustes inimväärsemaks kommenteerivad ka teised, aga me ei jäta enam kommenteerimata ühtegi katset eksitada üldsust selles juhtumis
valeinfoga, ka siis mitte, kui seda teeb mingitel isiklikel põhjustel oma palka eetikanõunikuna teeniv meediametnik.
12/11/2009
12/03/2009
Ohtlikud ja kontrollimatud komputeeruuringud, Maaleht: apr. 2010
Kuueteistaastase neiu arutu läbivalgustamine tervisele ohtliku röntgenikiirega viitab haiglates vohavale kontrollimatule pildiärile.
Haruldast ortopeedilist haigust põdeva teismelise neiu arutu kiiritamine meditsiiniliste uuringute käigus sunnib küsima, kas see ikka oli põhjendatud.
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav kõrgema kategooria radioloog Juta Kõrm, kes šokeeriva loo avalikustab, väidab, et ei ole. Vähe sellest, kogenud tohtri hinnangul on tervisele kahjuliku röntgenikiirguse kasutamisega viimasel ajal sageli üle piiri mindud.
Teine arst, kes paraku soovib jääda tundmatuks, pahandab: “Mida kuradit sa kiiritad inimest, kui sa midagi ei leia. See on kuritegu!”
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav biofüüsik Mait Nigul tõdeb, et Eesti seadusandlus ei nõua patsiendile antava radioaktiivse doosi protokollimist, märkides samas, et osades Euroopa Liidu maades on kehtestatud selleks ranged normid.
Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektori Peeter Mardna sõnul tehakse haiglates suur osa mujal läbi viidud uuringutest kahjuks üle.
Üks põhjus on see, et kompuutertomograaf (KT) ja magnetresonantsuuringud (MR) toovad haiglale raha sisse.Täismahus artiklit lugege ajalehe Maaleht 2010 aprillikuu esimest numbrist Peeter Ernitsa artiklist.
Haruldast ortopeedilist haigust põdeva teismelise neiu arutu kiiritamine meditsiiniliste uuringute käigus sunnib küsima, kas see ikka oli põhjendatud.
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav kõrgema kategooria radioloog Juta Kõrm, kes šokeeriva loo avalikustab, väidab, et ei ole. Vähe sellest, kogenud tohtri hinnangul on tervisele kahjuliku röntgenikiirguse kasutamisega viimasel ajal sageli üle piiri mindud.
Teine arst, kes paraku soovib jääda tundmatuks, pahandab: “Mida kuradit sa kiiritad inimest, kui sa midagi ei leia. See on kuritegu!”
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav biofüüsik Mait Nigul tõdeb, et Eesti seadusandlus ei nõua patsiendile antava radioaktiivse doosi protokollimist, märkides samas, et osades Euroopa Liidu maades on kehtestatud selleks ranged normid.
Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektori Peeter Mardna sõnul tehakse haiglates suur osa mujal läbi viidud uuringutest kahjuks üle.
Üks põhjus on see, et kompuutertomograaf (KT) ja magnetresonantsuuringud (MR) toovad haiglale raha sisse.Täismahus artiklit lugege ajalehe Maaleht 2010 aprillikuu esimest numbrist Peeter Ernitsa artiklist.
11/25/2009
Sõbrad Oliverist
Kirjad emale, sügis 2009
/.../ Oll on sõber, keda võis alati usaldada ning kelle peale loota. Tõelisi sõpru on väga vähe, kellega on klapp, võid rääkida kõigest ilma ebamugavustundeta. Ta oli ka rasketel hetkedel toeks. Ta oli hea kuulaja ja oli ka nõuga abiks.
Oll oli positiivse ellusuhtumisega. Ta võttis asju vabalt, omamoodi. Ta teadis, et saab hakkama, ega pabistanud üleliia. Vähemalt ta ei näidanud seda välja.
Loomulikult oli tal varuks mõnus huumorisoon.Oll nautis sõpradega koos olemist ja lõbutsemist. Talle meeldis olla seltskonnas. Lõõgastuda.
Tal oli piisavalt uhkust, et ennast kaitsta, kui ta tundis, et tehakse ülekohut. See kehtis ka tema lähedaste suhtes. Kui ta tundis, et tehakse ülekohut, siis andis ta sellest ka selgelt teada.
/.../
-----------------------
Esimese asjana Oliverile mõeldes meenub mulle endiselt tema olek. Üldiselt kui me kunagi temaga tuttavaks saime, siis oli ta kõige vabam ja muretum inimene, keda ma teadsin. Ja sellisena ma jäängi teda mäletama.
Sealjuures jah..kuigi ta võis teatud asjade koha pealt olla äärmiselt põhimõttekindel (see venelastesse suhtumine siinkohal näiteks), siis oma sõpradest hoolis ta väga. Ja hoidis väga. Ta on tõesti keegi, kes mind nii kohutavalt palju hoidis. See on asi, mida enamasti igal sammul ei näidata välja, kuid teatud hetkedel ei kahelnud ta seda kas oma tegude või sõnadega kinnitada.
Ja Tõnuga olen ma täiesti nõus ka selle koha pealt, et vahet ei olnud, kui palju aega vahepeal ei helistanud või ei kohtunud, ikkagi oli alati teadmine, et Oliver on telefonikõne kaugusel ja suhtlemine jätkus täpselt samamoodi kui varem. Kasvõi see vahepealne Šotimaal oldud aeg. See ei muutnud mitte midagi.
Ja tõesti see suvi oli ta nii õnnelik, et seda oli silmaga näha. Seda on ilmselt ka oluline teada.
Mul on väga hea meel, et mul õnnestus Oliveri tunda, ta andis mulle nii palju juurde. Ta oli tõesti eriline ja läheb veel väga palju aega, et toimunust aru saada ja sellega leppida.
/.../ K.
----------------------------
/.../
Ta jääb alatiseks mulle meelde ja südamesse kui üks südamlikemaid ja toredamaid inimesi, kellega kokku olen puutunud. /.../
Ta oli väga oma sõpru ja lähedasi hoidev. Loodan siiralt, et minu pojast kasvab sama tubli ja tore tegelane.
Parimate soovidega
Oliveri koolikaaslane ja sõber K.
------------------------
Tere Kalli Oliver ema! /.../
Oliver oli ja jääb alatiseks minu parimaks sõbraks. Oliver suutis alati teha mu tuju heaks, piisas vaid paarist sonast voi sellest et ta vaataks mulle silma. Alati kui ma millegi pärast tundsin et minu maailm on kokkuvarisemas piisas sellest kui Ta ütles ''Kammoon /.../'' ja uhe hetkega moistsin ma, et ok asjad pole üldsegi nii halvad kui ma arvasin. Hakkan Oliverist väga puudust tundma /.../
Viisin Oliverile lilled sadamasse, meil oli seal oma koht kus me kunagi ammu jalutasime ja istusime, sellest on juba vist 10 aastat moodas:)/.../ Onneks ma tean sudames ,et Oliver teadis kui kallis ja eriline ta minu jaoks on! Mulle meeldis seda talle meelde tuletada:) /.../
olge tugev ja hoidke suda soe. Seda tahaks ka Oliver. Olen kindel, et ta on iga paev meie korval ja vaatab meie tegevusi pealt!
Kallistades,
Oliveri sõbranna B.
------------------------------
Tere Oliveri Ema,
Pole olemas sõnu mis saaksid kirjeldada kui kahju mul on ja kui väga ma tunnen teile kaasa!! See siiani ei mahu mulle pähe ja ma ei kujuta isegi ette kui kaua läheb aega selleks, et seda reaalselt mõista!
/.../
Ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalus Oliveri tunda ja temaga aega veeta.
Ma lihtsalt väga tahtsin ja soovisin öelda teile, et mul on NII väga kahju, väga kahju!
Olen oma kõikide mõtetega teiega!
/.../
Mul on kurb, mul on kahju..aga ma päev päevalt proovin ma olla rõõmus, sest Oliver ei oleks tahtnud meid sellisena näha ja tema alati oli niii muheda ja vaba suhtumisega.
Te ei kujuta ette kui ülistavalt Oliver teist rääkis. Seda juhtus ainult loetud kordadel, sest ega talt tuli kaa mingeid asju välja pigistada...aga te olite tema jaoks parim ema maailmas! ja kui ta teist rääkis siis ta ennast tagasi ei hoidnud!
Palun olge ikka tugev /.../
Kallistan teid hästi kõvasti!
Oliveri koolikaaslane ja sõbranna E.
----------------------------------------
Tere Oliveri Ema,
Olen siiani täielikus ŠOKIS! Täielikus! Ma ei saa aru miks sellised asjad juhtuvad... Saadan Sulle suured ja tugevad kallistused. Ma ei teagi mida öelda, sest.. miski ei tee seda kergemaks ega paremaks. Aga Sina ja Oliver olete mu mõtetes.
/.../
Viimane kord, kui temaga kohtusin, oli siis, kui te olite kahekesi Pariisis. Meil oli väga lõbus, jõime Seine ääres Eiffeli torni säras veini ja rääkisime endistest aegadest, käisime baarist baari ja rääkisime maast ja ilmast. Isegi, kui olime side kaotanud aastateks, siis kokku saades tundus, nagu kõik vana oli taas tagasi. Nii vahetu oli ta.
Aitäh, et Sa kasvatasid nii toreda poja, kes oli, on ja jääb alatiseks minu esimeseks armastuseks, ja inimeseks, kes minu kasvamise teele alustala pani.
Ma olen õnnelik, et vähemalt oli tal armastav ema koguaeg kõrval ja parimad sõbrad toeks... Ja ta alati rääkis mulle KUI lahe ja hea ema tal on, ja kõik tema sõbrad kadestavad teda Sinu pärast. Ja et Sa olid talle samal ajal ema ja ka sõbranna... mis minu arust oli nii armas kuulda..
Kallistan kõvasti,
kooliõde ja sõbranna K.
...
/.../ Oll on sõber, keda võis alati usaldada ning kelle peale loota. Tõelisi sõpru on väga vähe, kellega on klapp, võid rääkida kõigest ilma ebamugavustundeta. Ta oli ka rasketel hetkedel toeks. Ta oli hea kuulaja ja oli ka nõuga abiks.
Oll oli positiivse ellusuhtumisega. Ta võttis asju vabalt, omamoodi. Ta teadis, et saab hakkama, ega pabistanud üleliia. Vähemalt ta ei näidanud seda välja.
Loomulikult oli tal varuks mõnus huumorisoon.Oll nautis sõpradega koos olemist ja lõbutsemist. Talle meeldis olla seltskonnas. Lõõgastuda.
Tal oli piisavalt uhkust, et ennast kaitsta, kui ta tundis, et tehakse ülekohut. See kehtis ka tema lähedaste suhtes. Kui ta tundis, et tehakse ülekohut, siis andis ta sellest ka selgelt teada.
/.../
-----------------------
Esimese asjana Oliverile mõeldes meenub mulle endiselt tema olek. Üldiselt kui me kunagi temaga tuttavaks saime, siis oli ta kõige vabam ja muretum inimene, keda ma teadsin. Ja sellisena ma jäängi teda mäletama.
Sealjuures jah..kuigi ta võis teatud asjade koha pealt olla äärmiselt põhimõttekindel (see venelastesse suhtumine siinkohal näiteks), siis oma sõpradest hoolis ta väga. Ja hoidis väga. Ta on tõesti keegi, kes mind nii kohutavalt palju hoidis. See on asi, mida enamasti igal sammul ei näidata välja, kuid teatud hetkedel ei kahelnud ta seda kas oma tegude või sõnadega kinnitada.
Ja Tõnuga olen ma täiesti nõus ka selle koha pealt, et vahet ei olnud, kui palju aega vahepeal ei helistanud või ei kohtunud, ikkagi oli alati teadmine, et Oliver on telefonikõne kaugusel ja suhtlemine jätkus täpselt samamoodi kui varem. Kasvõi see vahepealne Šotimaal oldud aeg. See ei muutnud mitte midagi.
Ja tõesti see suvi oli ta nii õnnelik, et seda oli silmaga näha. Seda on ilmselt ka oluline teada.
Mul on väga hea meel, et mul õnnestus Oliveri tunda, ta andis mulle nii palju juurde. Ta oli tõesti eriline ja läheb veel väga palju aega, et toimunust aru saada ja sellega leppida.
/.../ K.
----------------------------
/.../
Ta jääb alatiseks mulle meelde ja südamesse kui üks südamlikemaid ja toredamaid inimesi, kellega kokku olen puutunud. /.../
Ta oli väga oma sõpru ja lähedasi hoidev. Loodan siiralt, et minu pojast kasvab sama tubli ja tore tegelane.
Parimate soovidega
Oliveri koolikaaslane ja sõber K.
------------------------
Tere Kalli Oliver ema! /.../
Oliver oli ja jääb alatiseks minu parimaks sõbraks. Oliver suutis alati teha mu tuju heaks, piisas vaid paarist sonast voi sellest et ta vaataks mulle silma. Alati kui ma millegi pärast tundsin et minu maailm on kokkuvarisemas piisas sellest kui Ta ütles ''Kammoon /.../'' ja uhe hetkega moistsin ma, et ok asjad pole üldsegi nii halvad kui ma arvasin. Hakkan Oliverist väga puudust tundma /.../
Viisin Oliverile lilled sadamasse, meil oli seal oma koht kus me kunagi ammu jalutasime ja istusime, sellest on juba vist 10 aastat moodas:)/.../ Onneks ma tean sudames ,et Oliver teadis kui kallis ja eriline ta minu jaoks on! Mulle meeldis seda talle meelde tuletada:) /.../
olge tugev ja hoidke suda soe. Seda tahaks ka Oliver. Olen kindel, et ta on iga paev meie korval ja vaatab meie tegevusi pealt!
Kallistades,
Oliveri sõbranna B.
------------------------------
Tere Oliveri Ema,
Pole olemas sõnu mis saaksid kirjeldada kui kahju mul on ja kui väga ma tunnen teile kaasa!! See siiani ei mahu mulle pähe ja ma ei kujuta isegi ette kui kaua läheb aega selleks, et seda reaalselt mõista!
/.../
Ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalus Oliveri tunda ja temaga aega veeta.
Ma lihtsalt väga tahtsin ja soovisin öelda teile, et mul on NII väga kahju, väga kahju!
Olen oma kõikide mõtetega teiega!
/.../
Mul on kurb, mul on kahju..aga ma päev päevalt proovin ma olla rõõmus, sest Oliver ei oleks tahtnud meid sellisena näha ja tema alati oli niii muheda ja vaba suhtumisega.
Te ei kujuta ette kui ülistavalt Oliver teist rääkis. Seda juhtus ainult loetud kordadel, sest ega talt tuli kaa mingeid asju välja pigistada...aga te olite tema jaoks parim ema maailmas! ja kui ta teist rääkis siis ta ennast tagasi ei hoidnud!
Palun olge ikka tugev /.../
Kallistan teid hästi kõvasti!
Oliveri koolikaaslane ja sõbranna E.
----------------------------------------
Tere Oliveri Ema,
Olen siiani täielikus ŠOKIS! Täielikus! Ma ei saa aru miks sellised asjad juhtuvad... Saadan Sulle suured ja tugevad kallistused. Ma ei teagi mida öelda, sest.. miski ei tee seda kergemaks ega paremaks. Aga Sina ja Oliver olete mu mõtetes.
/.../
Viimane kord, kui temaga kohtusin, oli siis, kui te olite kahekesi Pariisis. Meil oli väga lõbus, jõime Seine ääres Eiffeli torni säras veini ja rääkisime endistest aegadest, käisime baarist baari ja rääkisime maast ja ilmast. Isegi, kui olime side kaotanud aastateks, siis kokku saades tundus, nagu kõik vana oli taas tagasi. Nii vahetu oli ta.
Aitäh, et Sa kasvatasid nii toreda poja, kes oli, on ja jääb alatiseks minu esimeseks armastuseks, ja inimeseks, kes minu kasvamise teele alustala pani.
Ma olen õnnelik, et vähemalt oli tal armastav ema koguaeg kõrval ja parimad sõbrad toeks... Ja ta alati rääkis mulle KUI lahe ja hea ema tal on, ja kõik tema sõbrad kadestavad teda Sinu pärast. Ja et Sa olid talle samal ajal ema ja ka sõbranna... mis minu arust oli nii armas kuulda..
Kallistan kõvasti,
kooliõde ja sõbranna K.
...
11/24/2009
Täname...
- täname kõiki inimesi, sh. meedikuid, mitmeid Tartu Ülikooli õppejõude, Eesti Õdede Liitu, patsientide lähedasi ja patsientide esindusühingut jpt, kes on Eesti tervishoiu inimväärsemaks muutmise oma südameasjaks võtnud ja panustanud sellesse nii mõtteid kui tegusid;
- täname Eesti Õdede Liitu ja liidu Presidenti Ester Pruuden ´it toetuse ja inimväärse meditsiini põhimõtete juurutamise vajalikkuse rõhutamise eest;
- täname kõiki neid arste ja õdesid, kes teevad oma igapäevatööd südamega, järgivad arstivannet, austavad inimelu ja iga inimese väärikust ega ole kuidagi seotud seaduserikkumiste, ebainimliku kohtlemise, seadusevastase eutanaasia, ravivigade varjamise, hoolimatuse ja tervishoidu alandava korruptsiooniga;
- täname kõiki neid meedikuid, kes Oliveri lähedastega ühendust võtsid, eriti seda Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti, kellel oli kodanikujulgust kirjutada, et ebainimlik kohtlemine, eriti intensiivpalatis ja eluohtlikud süstid, et raskest patsiendist rahu saaks, on Eesti haiglates peamine probleem;
- täname kaitseväe peakaplanit major Taavi Laanepere ´t Oliveri mälestusteenistuse läbiviimise eest;
- täname neid PERHi neurokirurgia osakonna meedikuid, kes erinevalt mitmest oma kolleegist 26-aastasesse patsienti abivalmiduse ja soojusega suhtusid, sh. eriti suure südamega hooldajat Kadrit ja Oliveri eakaaslast, osakonna õdedest ainsat õendusalase kõrgrharidusega, viimaseks nädalaks kahjuks puhkusele jäänud õde Irinat, kes tegi mõnigi kord õhtul enne päevasest vahetusest lahkumist ära ka järgmise, õhtuse vahetuse protseduurid, kui oli teada, et valvesse tuleb meedik, kellele raskelt haiged patsiendid lihtsalt ei meeldi;
- septembris 2009 kohatud Tallinna kiirabi meedikuid inimliku suhtumise eest;
- head juhust, tänu millele õnnestus meil mh. saada pika ootamise järel talvel 2010 lõpuks ka koopia haigustoimikust, milles sisaldub veel rohkem tõendeid meedikute lohakusest, kui enne teadsime;
- täname ema klassivenda Toomas Daumi, keda Oliver tundis lapsepõlvest kui toredat Jõuluvana ja kes Mustamäe haiglas hukkunud noore mehe esimesel võimalusel haiglast ära toimetas ning tema viimase teekonna korraldamisel perele suureks abiks oli;
- täname kõiki neid sadu ja sadu inimesi, kes kirjutasid sügisel 2009 endale või lähedastele osaks saanud kohtlemisest haiglas, tehes seda kindlasti mitte meedikute üle tänitamiseks, vaid Eesti meditsiini inimlikustamise ja ravikvaliteedi tõstmise lootuses.
Tagasi esiküljele SIIT
- täname Eesti Õdede Liitu ja liidu Presidenti Ester Pruuden ´it toetuse ja inimväärse meditsiini põhimõtete juurutamise vajalikkuse rõhutamise eest;
- täname kõiki neid arste ja õdesid, kes teevad oma igapäevatööd südamega, järgivad arstivannet, austavad inimelu ja iga inimese väärikust ega ole kuidagi seotud seaduserikkumiste, ebainimliku kohtlemise, seadusevastase eutanaasia, ravivigade varjamise, hoolimatuse ja tervishoidu alandava korruptsiooniga;
- täname kõiki neid meedikuid, kes Oliveri lähedastega ühendust võtsid, eriti seda Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti, kellel oli kodanikujulgust kirjutada, et ebainimlik kohtlemine, eriti intensiivpalatis ja eluohtlikud süstid, et raskest patsiendist rahu saaks, on Eesti haiglates peamine probleem;
- täname kaitseväe peakaplanit major Taavi Laanepere ´t Oliveri mälestusteenistuse läbiviimise eest;
- täname neid PERHi neurokirurgia osakonna meedikuid, kes erinevalt mitmest oma kolleegist 26-aastasesse patsienti abivalmiduse ja soojusega suhtusid, sh. eriti suure südamega hooldajat Kadrit ja Oliveri eakaaslast, osakonna õdedest ainsat õendusalase kõrgrharidusega, viimaseks nädalaks kahjuks puhkusele jäänud õde Irinat, kes tegi mõnigi kord õhtul enne päevasest vahetusest lahkumist ära ka järgmise, õhtuse vahetuse protseduurid, kui oli teada, et valvesse tuleb meedik, kellele raskelt haiged patsiendid lihtsalt ei meeldi;
- septembris 2009 kohatud Tallinna kiirabi meedikuid inimliku suhtumise eest;
- head juhust, tänu millele õnnestus meil mh. saada pika ootamise järel talvel 2010 lõpuks ka koopia haigustoimikust, milles sisaldub veel rohkem tõendeid meedikute lohakusest, kui enne teadsime;
- täname ema klassivenda Toomas Daumi, keda Oliver tundis lapsepõlvest kui toredat Jõuluvana ja kes Mustamäe haiglas hukkunud noore mehe esimesel võimalusel haiglast ära toimetas ning tema viimase teekonna korraldamisel perele suureks abiks oli;
- täname kõiki neid sadu ja sadu inimesi, kes kirjutasid sügisel 2009 endale või lähedastele osaks saanud kohtlemisest haiglas, tehes seda kindlasti mitte meedikute üle tänitamiseks, vaid Eesti meditsiini inimlikustamise ja ravikvaliteedi tõstmise lootuses.
Tagasi esiküljele SIIT
Soovitusi raske diagnoosi saanud patsientidele Eestis
Meie peamised soovitused:
Kui olete saanud raske haiguse diagnoosi, ärge heitke meelt: positiivsus ja usk tervenemisse aitab teie paranemisele kindlasti rohkem kaasa, kui käegalöömine ja lootusetus.
Eksimine on inimlik, aga on eksimusi, mis võivad määrata teie saatuse või võtta teilt koguni elu. Kui teil on vähegi võimalik, korraldage endale või teie lähedasele pandud diagnoosis veendumiseks sama protseduur veel kord mujal - Soomes, Tartus, Tallinnas, mis iganes mahub teie võimaluste piiresse küsida nö. teisest arvamust.
Patsiendina või patsiendi esindajana on teil õigus, et arstid näitaksid teile kõigi uuringute tulemusi, kuigi antud loos keeldusid arstid näitamast kahe olulise, teise osakonna arstide poolt tehtud uuuringu tulemusi, milles oli kirjas oluliselt rohkem infot, kui väitis raviarst, kes oli veendunud, et tema pandud diagnoos on õige, kuigi selgus, et oli teisiti.
Nii nagu teil on õigus kõikide uuringute tulemusi täies mahus näha, on arstil kohustus neid teile näidata. Ravi osutamiseks ja protseduuride tegemiseks on vajalik teie nõusolek ja teil on õigus ka keelduda. Erinevalt Põhjamaadest ei ole Eestis patsientide õigusi koondavat seadust, mis aitaks tõsta ka patsientide turvalisust, kuid mõned olulised põhimõtted on kirjas võlaõigusseaduses, mida enamik inimesi vaevalt kunagi lugenud on.
Kuigi enamikele meedikutele patsientide õigustega arvestamine probleemi ei tekita, on Eestis nõukogudeajast levinud mõnede eriti vanema põlvkonna meedikute seas arvamus, et nende jaoks seadused ei kehti.
Arvestage, et kui olete saanud varasemalt raske haiguse diagnoosi, aga juhtub, et haigestute ka mõnda muusse haigusesse ja vajate vahepeal hoopis teistsugust ravi, võib osutuda väga raskeks veenda arste selles, et teie enesetunde halvenemise põhjuseks võib olla mõni teine haigus. See, et ajukirurg ei suutnud ära tunda kahepoolse raske bakteriaalse kopsupõletiku (streptokokk) sümptomeid, ja jättis Oliveri vajaliku antibiootikumiravita, ei näidanud noort meest üldarstile ning alles 12.ndal haiglapäeval see raske haigus lõpuks diagnoositi, näitab, kui saatuslikuks võib saada selline kitsarinnaline suhtumine patsienti.
Oliver võis bakteriaalse kopsupõletiku saada kust iganes, nt septembris 2009 tehtud reisilt Rootsi, kus ta käis koos 25 sõbraga, aimamata selle muretu reisi jooksul kordagi, et vaid mõned nädalad hiljem teda enam pole.
Uurige kindlasti põhjalikult kõigi teile määratud ravimite toimeid ja kõrvaltoimeid ning võõrutusnähte, et osata ka ära tunda ravimiallergiiat. Oliverile ei öelnud keegi mitte kunagi, et Deksametasoon-ravimi pikaaegne tarvitamine laastab ta immuunsussüsteemi ning teeb ta muuhulgas eriti vastuvõtlikuks bakteriaalsele kopsupõletlikule.
Pidage kindlasti meeles, et kui teile on määratud deksametasoon, mida enamik arste teile kindlasti põhjusega määrab, siis pikaajalisel tarvitamisel, mille eest paljud arstid patsienti ei hoiata kahandab see teie vastupanuvõimet infektsioonidele, mis mõjub tervisele omakorda laastavalt, eriti kui selle ravi tähelepanuta jäetakse. Igal juhul olge antud ravimi tarvitamise sellest ohust teadlikud ja ülimalt hoolikad mistahes infektsioonide suhtes.
Kõnealune ravim nagu ka teised teile arsti poolt määratud ravimid on kindlasti enamikel juhtudel teile vajalikud, kuid uurige kindlasti ka ise ravimite toimet, kõrvaltoimeid jm. raviminfos sisalduvat teavet.
Eestis ei pakuta kõigi haiguste ravi samas ulatuses, kui seda tehakse arenenud riikides. Uurige ravivõimalusi ka omal käel nii palju kui oskate ja ärge häbenege olla sel teemal pealetükkiv, kui küsimus on teie või teie lähedase elus.
Ärge uskuge meedikute väiteid, et on haigusi, mille puhul teie elustiil, sh. suitsetamine või ka mõõdukas alkoholi tarvitamine ei mõjuta teie haigust, nt. nahahaiguste puhul. Kui vähegi suudate, loobuge täielikult nii suitsust kui alkoholist.
Mitmetes Eesti haiglates, sh. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas praktiseeritav patsientide voodi külge aheldamine on seadusevastane ja käsitletav piinamisena. Meedikutel puudub õigus teid tavahaiglas teie nõusolekuta kinni aheldada või teid mistahes muul kombel inimesele ebaväärikal moel kohelda.
Kui te näete, et teie lähedast hakatakse kohtlema ebaviisakalt, võib see olla märk sellest, et osade meedikute arvates on patsient arvatud lootusetuks ning osa meedikuid näib siiralt uskuvat, et mida rutem lootusetuks arvatule patsient ära suretatakse, seda parem, ka patsiendile endale. Ärge vaadake sellist suhtumist pealt, vaid tegutsege - teil on õigus vahetada haiglat või nõuda koju minekut, kui saate ravi jätkata kodus, kui see on võimalik. Ärge uskuge sellises situatsioonis meedikuid - Oliveri ema soovis oma poja viia koju nädal enne viimast traagilist ööd, kuid arst keelitas teda kojuminemisega veel nädala ootama, et patsient "kosuks". Mõni päev hiljem tehti Oliverile süst, mis ta iseseisva hingamise igaveseks peatas.
Oliveri sõbrad, sh. haiglas viibinud endised klassikaaslased kannustasid ema kogu seda lugu avalikustama lootuses, et see aitab vähemalt teisi inimesi kaitsta ennast või oma lähedasi samasuguse julmuse ja hoolimatuse eest, mis Oliverile osaks sai.
Me loodame, et teil endal ei tule mitte kunagi midagi ligilähedaseltki samalaadset üle elada.
Me tahaks uskuda, et enamik arste teeb ka Eestis oma tööd kohusetunde, armastuse ja missiooniga ning et noored inimesed, kes tunnevad endas kutsumust aidata meediku kutse kaudu teisi, õpivad kindlasti meedikuteks ega unusta oma tulevases töös kunagi inimlikkust.
Kui olete saanud raske haiguse diagnoosi, ärge heitke meelt: positiivsus ja usk tervenemisse aitab teie paranemisele kindlasti rohkem kaasa, kui käegalöömine ja lootusetus.
Eksimine on inimlik, aga on eksimusi, mis võivad määrata teie saatuse või võtta teilt koguni elu. Kui teil on vähegi võimalik, korraldage endale või teie lähedasele pandud diagnoosis veendumiseks sama protseduur veel kord mujal - Soomes, Tartus, Tallinnas, mis iganes mahub teie võimaluste piiresse küsida nö. teisest arvamust.
Patsiendina või patsiendi esindajana on teil õigus, et arstid näitaksid teile kõigi uuringute tulemusi, kuigi antud loos keeldusid arstid näitamast kahe olulise, teise osakonna arstide poolt tehtud uuuringu tulemusi, milles oli kirjas oluliselt rohkem infot, kui väitis raviarst, kes oli veendunud, et tema pandud diagnoos on õige, kuigi selgus, et oli teisiti.
Nii nagu teil on õigus kõikide uuringute tulemusi täies mahus näha, on arstil kohustus neid teile näidata. Ravi osutamiseks ja protseduuride tegemiseks on vajalik teie nõusolek ja teil on õigus ka keelduda. Erinevalt Põhjamaadest ei ole Eestis patsientide õigusi koondavat seadust, mis aitaks tõsta ka patsientide turvalisust, kuid mõned olulised põhimõtted on kirjas võlaõigusseaduses, mida enamik inimesi vaevalt kunagi lugenud on.
Kuigi enamikele meedikutele patsientide õigustega arvestamine probleemi ei tekita, on Eestis nõukogudeajast levinud mõnede eriti vanema põlvkonna meedikute seas arvamus, et nende jaoks seadused ei kehti.
Arvestage, et kui olete saanud varasemalt raske haiguse diagnoosi, aga juhtub, et haigestute ka mõnda muusse haigusesse ja vajate vahepeal hoopis teistsugust ravi, võib osutuda väga raskeks veenda arste selles, et teie enesetunde halvenemise põhjuseks võib olla mõni teine haigus. See, et ajukirurg ei suutnud ära tunda kahepoolse raske bakteriaalse kopsupõletiku (streptokokk) sümptomeid, ja jättis Oliveri vajaliku antibiootikumiravita, ei näidanud noort meest üldarstile ning alles 12.ndal haiglapäeval see raske haigus lõpuks diagnoositi, näitab, kui saatuslikuks võib saada selline kitsarinnaline suhtumine patsienti.
Oliver võis bakteriaalse kopsupõletiku saada kust iganes, nt septembris 2009 tehtud reisilt Rootsi, kus ta käis koos 25 sõbraga, aimamata selle muretu reisi jooksul kordagi, et vaid mõned nädalad hiljem teda enam pole.
Uurige kindlasti põhjalikult kõigi teile määratud ravimite toimeid ja kõrvaltoimeid ning võõrutusnähte, et osata ka ära tunda ravimiallergiiat. Oliverile ei öelnud keegi mitte kunagi, et Deksametasoon-ravimi pikaaegne tarvitamine laastab ta immuunsussüsteemi ning teeb ta muuhulgas eriti vastuvõtlikuks bakteriaalsele kopsupõletlikule.
Pidage kindlasti meeles, et kui teile on määratud deksametasoon, mida enamik arste teile kindlasti põhjusega määrab, siis pikaajalisel tarvitamisel, mille eest paljud arstid patsienti ei hoiata kahandab see teie vastupanuvõimet infektsioonidele, mis mõjub tervisele omakorda laastavalt, eriti kui selle ravi tähelepanuta jäetakse. Igal juhul olge antud ravimi tarvitamise sellest ohust teadlikud ja ülimalt hoolikad mistahes infektsioonide suhtes.
Kõnealune ravim nagu ka teised teile arsti poolt määratud ravimid on kindlasti enamikel juhtudel teile vajalikud, kuid uurige kindlasti ka ise ravimite toimet, kõrvaltoimeid jm. raviminfos sisalduvat teavet.
Eestis ei pakuta kõigi haiguste ravi samas ulatuses, kui seda tehakse arenenud riikides. Uurige ravivõimalusi ka omal käel nii palju kui oskate ja ärge häbenege olla sel teemal pealetükkiv, kui küsimus on teie või teie lähedase elus.
Ärge uskuge meedikute väiteid, et on haigusi, mille puhul teie elustiil, sh. suitsetamine või ka mõõdukas alkoholi tarvitamine ei mõjuta teie haigust, nt. nahahaiguste puhul. Kui vähegi suudate, loobuge täielikult nii suitsust kui alkoholist.
Mitmetes Eesti haiglates, sh. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas praktiseeritav patsientide voodi külge aheldamine on seadusevastane ja käsitletav piinamisena. Meedikutel puudub õigus teid tavahaiglas teie nõusolekuta kinni aheldada või teid mistahes muul kombel inimesele ebaväärikal moel kohelda.
Kui te näete, et teie lähedast hakatakse kohtlema ebaviisakalt, võib see olla märk sellest, et osade meedikute arvates on patsient arvatud lootusetuks ning osa meedikuid näib siiralt uskuvat, et mida rutem lootusetuks arvatule patsient ära suretatakse, seda parem, ka patsiendile endale. Ärge vaadake sellist suhtumist pealt, vaid tegutsege - teil on õigus vahetada haiglat või nõuda koju minekut, kui saate ravi jätkata kodus, kui see on võimalik. Ärge uskuge sellises situatsioonis meedikuid - Oliveri ema soovis oma poja viia koju nädal enne viimast traagilist ööd, kuid arst keelitas teda kojuminemisega veel nädala ootama, et patsient "kosuks". Mõni päev hiljem tehti Oliverile süst, mis ta iseseisva hingamise igaveseks peatas.
Oliveri sõbrad, sh. haiglas viibinud endised klassikaaslased kannustasid ema kogu seda lugu avalikustama lootuses, et see aitab vähemalt teisi inimesi kaitsta ennast või oma lähedasi samasuguse julmuse ja hoolimatuse eest, mis Oliverile osaks sai.
Me loodame, et teil endal ei tule mitte kunagi midagi ligilähedaseltki samalaadset üle elada.
Me tahaks uskuda, et enamik arste teeb ka Eestis oma tööd kohusetunde, armastuse ja missiooniga ning et noored inimesed, kes tunnevad endas kutsumust aidata meediku kutse kaudu teisi, õpivad kindlasti meedikuteks ega unusta oma tulevases töös kunagi inimlikkust.
10/24/2009
Ettepanekud Patsiendi Kaitse Seaduse koostamiseks
7. aprill 2010
Anneli Rõigas/Sõnavõtt seminar-pressikonverentsil "Inimväärne meditsiin" Riigikogu konverentsikeskuses 7. aprillil 2010
Pühapäeval 18. aprill 2010 tähistatakse Euroopas neljandat korda Euroopa Patsiendi Õiguste päeva. Patsiendi õigused on arenenud riikides lahutamatu osa inimõigustest.
Ühtegi SMile saadetud, kaaskirjas esitatud ettepanekut seadusandluse muutmiseks patsiendi kaitse õiguste paremaks tagamiseks 25.märtsil 2009 sotsiaalministeeriumis toimunud koosolekul ei kommenteeritud.
Koosseis ja sõnakamad sõnavõtjad - lisaks kogu loo yle algusest peale avalikkuses ilkunud Mardnale 3 PERHI enda arsti ja yhe teise haigla juht, lisaeksperdid komisjon - günekoloog, hambaarst, Haigekassa esindaja, SMi ametnik jt.
Komisjoni ainus järeldus - piirata veelgi lähedaste võimalust viibida haige juures ehk pole inimest, pole probleemi - on sügavalt sovjetlik ja euroopalikku kultuuriruumi täiesti sobimatu lähenemine.
2002. aastal Roomas vastuvõetud Patsientide Õiguste Harta 14 punktist rikuti antud juhtumis 13.
Olulisemaid järeldusi: Eesti vajab meditsiini sõltumatut järelvalveteenistust ravikvaliteedi tõstmiseks ja ebainimliku kohtlemise ohjamiseks haiglates.
Illustratsioon nö. analyytilise arutelu tasemest ravikvaliteedi komisjoni koosolekult Sotsiaalministeeriumis: Peeter Mardna ainus kysimus komisjoni istungil 5 kuud kestnud "analüüsi" tulemusel - ema väide, et pojal ei olnud enne 2008. aasta detsembrit mingeid probleeme enesetundega, ei saa olla õige, sest inimene, kellel pole probleeme enesetundega ei saa teada, mis ta pealael toimub, sest inimesel pole pea peal silmi ja ta ei näe ennast ülaltpoolt. Ema vastus komisjonis: sellest, mis pealael toimub, saavad inimesed teada pead pestes, sest selle protseduuri käigus puudutavad inimese sõrmed ka pealage ja just sedamoodi see, et midagi on pealael, kuigi enesetunne oli laitmatu, ka selgus. Mardna reaktsioon: jäi vait.
Seadusandlikud ettepanekud:
ETTEPANEK: kiiresti seadus, mis kohustaks fikseerima iga kord patsiendile antava radiatsioonidoosi annuse võltsingut vältival meetodil ja haiglatele raha sisse toovate komputeeruuringute range limiteerimise kohustus.
Eestis kehtiv ja ka viimases Maalehes Tallinna Diagnostikakeskuse radioloogide osutatud olukord, kus haiglatel on Eestis kasulik teha ülemäära palju ohtlikke uuringuid, kuna see toob sisse lisaraha, on kuritegelik.
Mis juhtus meie juhtumis PERHis 3. dets. 2008 ei saa me kunagi teada, tekkisid punased laigud, algasid peavalud.
-
Antud juhtumiga seotud
ülejäänud seadusandikud ettepanekud Patsiendi Kaitse seadusesse
, kuigi osa neist peaks kehtima juba praegu, tuleks need veelkord seadusega üle kinnitada Patsiendi õiguste tagamiseks:
- Meedikutel on kohustus teavitada patsienti kõigist tema juhtumiga seotud ravivõimalustest - rohtudest ja raviprotseduuridest -, ka neist, mida Eestis raha kokkuhoiu mõttes ei rahastata, meie juhul varjati Temodal (Temozolomid) ravimi olemasolu, millest teavitati alles 1. okt. 2009, kui ühel arstil lõpuks südametunnistus ärkas.
Komisjoni koosolekul Sotsiaalministeeriumis 25. märtsil 2010 selgus, et Haigekassa kaalub lisada selle meie eest varjatud ravimi ametlikult toetavate ravimite nimekirja.
- Patsiendi kaitse seadus tõstaks inimeste teadlikkust oma õigustest patsiendina, Euroopa Patsiendi Õiguste Harta põhimõtete kohaselt.
Veel seadusandlikke ettepanekuid:
ETTEPANEK: Toimiv ja mööndusteta järelvalve juba kehtiva kriminaalseadustiku rakendumiseks ka haiglates.
Olukord, kus haiglas toimuv on seaduseülene, peab lõppema, kriminaalseadustik ja ÜRO piinamisvastane konventsioon kehtivad kõikjal, ka igas meditsiiniasutuses.
Terve mõistusega inimese aheldamine terveks nädalaks voodi külge on piinamine. Sondi panekust keeldumine haiglas tekkinud neelamistakistuse järel ehk näljutamine on samuti piinamine, rääkimata teki äraviimisest personali poolt avatud lahtise akna kõrval kinniaheldatud patsiendilt okt-kuises kylmas.
ETTEPANEK: Veelkord üle kinnitada seadusega, et igas etapis on arstidel ja meedikutel kohustus teavitada ja selgitada, mida ja miks tehakse, meie selja taga tehti nt. koomatesti 8. okt 2009 lihtsalt minu poolt magama uinutatud pojale. Koomatestide tegemisest meie selja taga meiega samadel päevadel aktiivselt suhelnud patsiendile sai perekond teada alles dets. 2009 toimikuga tutvudes.
Vägivaldse eutanaasiaga seonduv probleemide ring
ehk antud juhtumi puhul ilmenud tõsiasi, et osade meedikute seas Eestis on laialt levinud mõtlemine, justkui oleks meedikutel õigus otsustada, milline inimene väärib ja milline mitte elushoidmist. Selle küsimuse üle saab olla õigus vaid patsiendil ja tema omastel.
Kriminaalsüüdistuse raskeim sisu - kogu toidu ja kõigi ravimite, sh antibiootikumide ja Deksametasooni järsk äravõtmine inimeselt, keda keegi pole surnuks ega ajusurnuks kuulutanud, kusjuures viimasel elupäeval hakkas pulss viie inimese nähes hüppama mitu korda ema kõne peale. Deksametasooni ametlik ravimikirjeldus: ravimi järsk äravõtmine on eluohtlik ehk surmav.
Sokeerv lohakus juba mitu päeva varem - lõpliku kooma ekslik diagnoosimine, ylesärkamine kaks tundi hiljem.
Eutanaasiaga seotud muu probleemistik - ajusurm, kooma, nende erinevus, ja probleemiga seonduv organidoonorlus.
Suutmatus diagnoosida rasket kahepoolset bakteriaalset kopsupõletikku, mis tuvastati alles 12. haiglapäeval.
ETTEPANEK: kuna juhtum näitas, et ka oma valdkonnas tuntud kirurgid ei pruugi olla üldarstiteaduses kuigi pädevad, peaks Patsiendi Kaitse Seadusega rakenduma muuhulgas kohustus, et eriarsti patsiendile teeb ülevaatuse ka osakonna üldarst. Alles patsiendi üldarstile näitamise järel diagnoositi kohe kopsupõletik ja hakati andma antibiootikumi ravi, juba kahe pärast oli enesetunne palju parem.
- ETTEPANEK: Patsiendil peab olema õigus saada onkoloogilise haiguse puhul keemiaravi võimalike kasvajasiirete pärssimiseks.
Minu kogemus oma pojaga oli, et kvaliteetset kasvajaravi pakutakse Eestis vaid valikuliselt ja osaliselt sõltub korraliku ravi saamine ka tutvusest ja/või heast juhusest.
2006. aastal pandud diagnoos nahakasvajast /.../ II staadiumis on rahvusvaheliselt vähemalt arenenud riikides viie aasta väljavaates surmav neljandikule patsientidest. Kuid erinevalt Eestist, kus osa meedikuist kohtleb vähemalt meie kogemuse põhjal selle diagnoosi saanud patsiente kui surmaotsuse saanuid, tehakse arenenud riikides neile patsientidele ka keemiaravi lisaks kiiritusravile võimalike mujale kehasse levinud kasvajarakkude hävitamiseks.
- ETTEPANEK: Onkohaiglates tuleb seaduse jõul viia sisse kord, mis tagab, et kui arst on patsiendi vastuvõtuga kaasnenud uuringute põhjal leidnud midagi, mille alusel ta peab vajalikuks patsiendile lisauuringute tegemist, tehakse esiteks selle kohta kohe märge registratuuris patsiendi ravikaardile ja haigla/polikliinik võtab ise kohe patsiendiga ühendust.
Kuigi PERHi arst tegi juuli 2009 lõpus toimunud vastuvõtu järel otsuse, et vaja oleks magnetuuringut, keegi sellest patsienti ei teavitanud ja kui augustis raviarsti juurde uuesti aega küsisime, määrati see alles novembriks, kuigi palusime mitu korda aega võimalikult kiiresti.
PERHi pressiteade sügisel 2009 oli selles seigas eriti küüniline - midagi ei saanud enam teha, patsient ilmus arstide ette alles viimases staadiumis.
ETTEPANEK: Veelkord yle kinnitada seadusega meedikute kohustus jagada kõigi uuringute tulemusi patsiendi või teda esindava lähedasega.
Meie eest varjati haiglas kahe olulise uuringu tulemusi - 25.09.2009 tehtud magnetuuringu tulemust ja 13.10.2009 tehtud ajuuuringu tulemust.
Toimikuga tutvudes leidsin üles 25.09.2009 tehtud magnetuuringu dokumendi, mille teinud arst ei välistanud, et kasvaja asemel võib peaajus olla ka lihtsalt põletik vm.
ETTEPANEK: Meedikutel peab olema kohustus pidada kinni iga protseduuri puhul sätestatud reeglitest patsiendi ohutuse tagamiseks. Trahheostoomi paigaldamine kopsupõletikuga patsiendile on vastunäidustatud, trahheostoomi paigaldamine kolm päeva pärast kopsupõletiku diagnoosimist halvendas seisukorda ülioluliselt, tekkisid ka pöörased probleemid vererõhuga, kuna paigaldamisopi ajal anti PERHis ekslikult liiga palju vererõhku tõstvat ainet.
Lisamärkus: pärast juhtumi avalikustamist perega ühendust võtnute seas oli ka mitmeid meedikuid, sh, ka oma isiklikelt meiliaadressidelt kirjutanud meedikuid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, kelledest sisu poolest kõige tähelepanuväärsema meili saatis meie ammune tuttav arst, kes märkis, et üledooside andmine Eesti haiglate intensiivpalatites, et raskest patsiendist rahu saaks, olevat üks suurimaid probleeme Eesti haiglates.
Kogu seonduv probleemistik vajab kindlasti oluliselt laiemat käsitlust ja vajalike seadusandlike muudatuste tegemist.
Tagasi esilehele siit
Anneli Rõigas/Sõnavõtt seminar-pressikonverentsil "Inimväärne meditsiin" Riigikogu konverentsikeskuses 7. aprillil 2010
Pühapäeval 18. aprill 2010 tähistatakse Euroopas neljandat korda Euroopa Patsiendi Õiguste päeva. Patsiendi õigused on arenenud riikides lahutamatu osa inimõigustest.
Ühtegi SMile saadetud, kaaskirjas esitatud ettepanekut seadusandluse muutmiseks patsiendi kaitse õiguste paremaks tagamiseks 25.märtsil 2009 sotsiaalministeeriumis toimunud koosolekul ei kommenteeritud.
Koosseis ja sõnakamad sõnavõtjad - lisaks kogu loo yle algusest peale avalikkuses ilkunud Mardnale 3 PERHI enda arsti ja yhe teise haigla juht, lisaeksperdid komisjon - günekoloog, hambaarst, Haigekassa esindaja, SMi ametnik jt.
Komisjoni ainus järeldus - piirata veelgi lähedaste võimalust viibida haige juures ehk pole inimest, pole probleemi - on sügavalt sovjetlik ja euroopalikku kultuuriruumi täiesti sobimatu lähenemine.
2002. aastal Roomas vastuvõetud Patsientide Õiguste Harta 14 punktist rikuti antud juhtumis 13.
Olulisemaid järeldusi: Eesti vajab meditsiini sõltumatut järelvalveteenistust ravikvaliteedi tõstmiseks ja ebainimliku kohtlemise ohjamiseks haiglates.
Illustratsioon nö. analyytilise arutelu tasemest ravikvaliteedi komisjoni koosolekult Sotsiaalministeeriumis: Peeter Mardna ainus kysimus komisjoni istungil 5 kuud kestnud "analüüsi" tulemusel - ema väide, et pojal ei olnud enne 2008. aasta detsembrit mingeid probleeme enesetundega, ei saa olla õige, sest inimene, kellel pole probleeme enesetundega ei saa teada, mis ta pealael toimub, sest inimesel pole pea peal silmi ja ta ei näe ennast ülaltpoolt. Ema vastus komisjonis: sellest, mis pealael toimub, saavad inimesed teada pead pestes, sest selle protseduuri käigus puudutavad inimese sõrmed ka pealage ja just sedamoodi see, et midagi on pealael, kuigi enesetunne oli laitmatu, ka selgus. Mardna reaktsioon: jäi vait.
Seadusandlikud ettepanekud:
ETTEPANEK: kiiresti seadus, mis kohustaks fikseerima iga kord patsiendile antava radiatsioonidoosi annuse võltsingut vältival meetodil ja haiglatele raha sisse toovate komputeeruuringute range limiteerimise kohustus.
Eestis kehtiv ja ka viimases Maalehes Tallinna Diagnostikakeskuse radioloogide osutatud olukord, kus haiglatel on Eestis kasulik teha ülemäära palju ohtlikke uuringuid, kuna see toob sisse lisaraha, on kuritegelik.
Mis juhtus meie juhtumis PERHis 3. dets. 2008 ei saa me kunagi teada, tekkisid punased laigud, algasid peavalud.
-
Antud juhtumiga seotud
ülejäänud seadusandikud ettepanekud Patsiendi Kaitse seadusesse
, kuigi osa neist peaks kehtima juba praegu, tuleks need veelkord seadusega üle kinnitada Patsiendi õiguste tagamiseks:
- Meedikutel on kohustus teavitada patsienti kõigist tema juhtumiga seotud ravivõimalustest - rohtudest ja raviprotseduuridest -, ka neist, mida Eestis raha kokkuhoiu mõttes ei rahastata, meie juhul varjati Temodal (Temozolomid) ravimi olemasolu, millest teavitati alles 1. okt. 2009, kui ühel arstil lõpuks südametunnistus ärkas.
Komisjoni koosolekul Sotsiaalministeeriumis 25. märtsil 2010 selgus, et Haigekassa kaalub lisada selle meie eest varjatud ravimi ametlikult toetavate ravimite nimekirja.
- Patsiendi kaitse seadus tõstaks inimeste teadlikkust oma õigustest patsiendina, Euroopa Patsiendi Õiguste Harta põhimõtete kohaselt.
Veel seadusandlikke ettepanekuid:
ETTEPANEK: Toimiv ja mööndusteta järelvalve juba kehtiva kriminaalseadustiku rakendumiseks ka haiglates.
Olukord, kus haiglas toimuv on seaduseülene, peab lõppema, kriminaalseadustik ja ÜRO piinamisvastane konventsioon kehtivad kõikjal, ka igas meditsiiniasutuses.
Terve mõistusega inimese aheldamine terveks nädalaks voodi külge on piinamine. Sondi panekust keeldumine haiglas tekkinud neelamistakistuse järel ehk näljutamine on samuti piinamine, rääkimata teki äraviimisest personali poolt avatud lahtise akna kõrval kinniaheldatud patsiendilt okt-kuises kylmas.
ETTEPANEK: Veelkord üle kinnitada seadusega, et igas etapis on arstidel ja meedikutel kohustus teavitada ja selgitada, mida ja miks tehakse, meie selja taga tehti nt. koomatesti 8. okt 2009 lihtsalt minu poolt magama uinutatud pojale. Koomatestide tegemisest meie selja taga meiega samadel päevadel aktiivselt suhelnud patsiendile sai perekond teada alles dets. 2009 toimikuga tutvudes.
Vägivaldse eutanaasiaga seonduv probleemide ring
ehk antud juhtumi puhul ilmenud tõsiasi, et osade meedikute seas Eestis on laialt levinud mõtlemine, justkui oleks meedikutel õigus otsustada, milline inimene väärib ja milline mitte elushoidmist. Selle küsimuse üle saab olla õigus vaid patsiendil ja tema omastel.
Kriminaalsüüdistuse raskeim sisu - kogu toidu ja kõigi ravimite, sh antibiootikumide ja Deksametasooni järsk äravõtmine inimeselt, keda keegi pole surnuks ega ajusurnuks kuulutanud, kusjuures viimasel elupäeval hakkas pulss viie inimese nähes hüppama mitu korda ema kõne peale. Deksametasooni ametlik ravimikirjeldus: ravimi järsk äravõtmine on eluohtlik ehk surmav.
Sokeerv lohakus juba mitu päeva varem - lõpliku kooma ekslik diagnoosimine, ylesärkamine kaks tundi hiljem.
Eutanaasiaga seotud muu probleemistik - ajusurm, kooma, nende erinevus, ja probleemiga seonduv organidoonorlus.
Suutmatus diagnoosida rasket kahepoolset bakteriaalset kopsupõletikku, mis tuvastati alles 12. haiglapäeval.
ETTEPANEK: kuna juhtum näitas, et ka oma valdkonnas tuntud kirurgid ei pruugi olla üldarstiteaduses kuigi pädevad, peaks Patsiendi Kaitse Seadusega rakenduma muuhulgas kohustus, et eriarsti patsiendile teeb ülevaatuse ka osakonna üldarst. Alles patsiendi üldarstile näitamise järel diagnoositi kohe kopsupõletik ja hakati andma antibiootikumi ravi, juba kahe pärast oli enesetunne palju parem.
- ETTEPANEK: Patsiendil peab olema õigus saada onkoloogilise haiguse puhul keemiaravi võimalike kasvajasiirete pärssimiseks.
Minu kogemus oma pojaga oli, et kvaliteetset kasvajaravi pakutakse Eestis vaid valikuliselt ja osaliselt sõltub korraliku ravi saamine ka tutvusest ja/või heast juhusest.
2006. aastal pandud diagnoos nahakasvajast /.../ II staadiumis on rahvusvaheliselt vähemalt arenenud riikides viie aasta väljavaates surmav neljandikule patsientidest. Kuid erinevalt Eestist, kus osa meedikuist kohtleb vähemalt meie kogemuse põhjal selle diagnoosi saanud patsiente kui surmaotsuse saanuid, tehakse arenenud riikides neile patsientidele ka keemiaravi lisaks kiiritusravile võimalike mujale kehasse levinud kasvajarakkude hävitamiseks.
- ETTEPANEK: Onkohaiglates tuleb seaduse jõul viia sisse kord, mis tagab, et kui arst on patsiendi vastuvõtuga kaasnenud uuringute põhjal leidnud midagi, mille alusel ta peab vajalikuks patsiendile lisauuringute tegemist, tehakse esiteks selle kohta kohe märge registratuuris patsiendi ravikaardile ja haigla/polikliinik võtab ise kohe patsiendiga ühendust.
Kuigi PERHi arst tegi juuli 2009 lõpus toimunud vastuvõtu järel otsuse, et vaja oleks magnetuuringut, keegi sellest patsienti ei teavitanud ja kui augustis raviarsti juurde uuesti aega küsisime, määrati see alles novembriks, kuigi palusime mitu korda aega võimalikult kiiresti.
PERHi pressiteade sügisel 2009 oli selles seigas eriti küüniline - midagi ei saanud enam teha, patsient ilmus arstide ette alles viimases staadiumis.
ETTEPANEK: Veelkord yle kinnitada seadusega meedikute kohustus jagada kõigi uuringute tulemusi patsiendi või teda esindava lähedasega.
Meie eest varjati haiglas kahe olulise uuringu tulemusi - 25.09.2009 tehtud magnetuuringu tulemust ja 13.10.2009 tehtud ajuuuringu tulemust.
Toimikuga tutvudes leidsin üles 25.09.2009 tehtud magnetuuringu dokumendi, mille teinud arst ei välistanud, et kasvaja asemel võib peaajus olla ka lihtsalt põletik vm.
ETTEPANEK: Meedikutel peab olema kohustus pidada kinni iga protseduuri puhul sätestatud reeglitest patsiendi ohutuse tagamiseks. Trahheostoomi paigaldamine kopsupõletikuga patsiendile on vastunäidustatud, trahheostoomi paigaldamine kolm päeva pärast kopsupõletiku diagnoosimist halvendas seisukorda ülioluliselt, tekkisid ka pöörased probleemid vererõhuga, kuna paigaldamisopi ajal anti PERHis ekslikult liiga palju vererõhku tõstvat ainet.
Lisamärkus: pärast juhtumi avalikustamist perega ühendust võtnute seas oli ka mitmeid meedikuid, sh, ka oma isiklikelt meiliaadressidelt kirjutanud meedikuid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, kelledest sisu poolest kõige tähelepanuväärsema meili saatis meie ammune tuttav arst, kes märkis, et üledooside andmine Eesti haiglate intensiivpalatites, et raskest patsiendist rahu saaks, olevat üks suurimaid probleeme Eesti haiglates.
Kogu seonduv probleemistik vajab kindlasti oluliselt laiemat käsitlust ja vajalike seadusandlike muudatuste tegemist.
Tagasi esilehele siit
8/18/2009
10 kuud hiljem - laim ja ähvardused/Palusime täiendada kriminaaluurimist
17. august 2010
Alljärgnev kommentaar ilmus Eesti Ekspressi 19. augusti 2010 internetiversioonis seoses mitmeid asitõendeid võltsinud Mustamäe haigla meedikute katsega kogu lugu laimu abil summutada. Ekspressi paberversioonis minu kommentaari pähe avaldatud teksti pole ma kunagi Ekspressi toimetusele saatnud, vaid tegu on väljavõtetega minu emaili kirjavahetusest mind ja mu poega alates kevadest laimanud ja täiendava laimu levitamisega ähvardanud Meditsiiniuudiste toimetuse vahel. Artiklit avaldades teadis Ekspressi toimetus, sh. peatoimetaja Priit Hõbemägi puhkuse ajal teda asendav Tarmo Vahter, et artiklis toodu ei vasta tõele. Minu kirjalik kommentaar artiklis osutatud faktivigadele ja laimule oli Tarmo Vahteril ja veel mitmel toimetuse liikmel olemas alates teisipäeva hommikust. Tarmo Vahteri otsus avaldada laimu täis artikkel teades, et tegu on jõhkra laimuga, on kindlasti uus tase Eesti ajakirjanduses.
Lgp. toimetused,
nagu kevadel teatasin olen alates kriminaalmenetluse algatamisest keeldunud kõigist meediakommentaaridest minu pojale Tallinnas Mustamäe haiglas osaks saanud ebainimliku kohtlemise ja surma asjaoludega seoses. Jään ka praegu seisukohale, et ma ei anna lisaintervjuusid, kuid olen sunnitud minu ja mu poja vastu plaanitud laimukampaania tõttu siiski oma kommentaari lisama.
Seoses minu ähvardamisega alates kevadest ja avaliku laimuga nii minu kui mu poja aadressil Mustamäe haigla neurokirurgia osakonna mõnede meedikute ja ka Meditsiiniuudistes töötava K. Blumbergi poolt palusin eelmisel nädalal lisada need episoodid kriminaalmenetlusse. Samuti olen palunud laiendada kriminaaluurimist minuga mu avalduse esitamise järel mitte kordagi ühendust võtnud, kuid mitmes seigas kehtivat seadusandlust teadlikult ja tahtlikult rikkunud Terviseameti järelvalvetöötaja Peeter Mardna tegevuse osas.
Eelmisel nädalal K. Blumbergi poolt mulle teadmiseks edastatud ja sel nädalal avaldamisele plaanitud artiklis on laimu, faktivigu ja mulle väga valusalt on mu pojale omistatud mõtteid, mis on väljamõeldised.
Krimimaalmenetlus ei ole seotud mu poja haigusega, vaid tema ebainimliku kohtlemisega, tema iseseisva hingamise peatanud süstide tegemisega, mida on kinnitanud politseis vande all tunnistusi andnud kaks meest, mittepereliikmetest tunnistajad, ning otsusega võtta mu pojalt pärast nende süstide tegemist järgmisteks päevadeks kogu toit ja ravimid, kuigi tegu oli elusa inimesega nagu on kinnitanud politseis vande all ka juba mainitud tunnistajad.
Väide, et ma välistasin võimaluse, et tegu võib olla millegi muu kui insuldiga ei vasta tõele.
Kuna Põhja-Eesti Regionaalhaigla kinnitas suvel, et mingit keemiaravi pole vaja, sest kõik on korras ja ka 19. septembril 2009 öeldi meile Mustamäe haigla EMO osakonnast pärast peast pildi tegemist, et kõik on korras ja saadeti meid koju, ei välistanud me 24. septembril uuringutele minnes ka puugihaigust ega insulti. Kuigi ma korduvalt palusin puugianalüüse, kuna mu pojal oli olnud mõni aeg enne haiglasse minekut mitu puuki, puugianalüüse ei tehtud. Kui 1. oktoobril 2009 pakkus minuga Hiiu haiglast ühendust võtnud arst Regina R. võimalust vahetada haiglat Mustamäelt Hiiule ja teha keemiaravi, mille olemasolu ja vajadust antud juhtumis oli selle hetkeni varjatud, ostsin kohe mulle pakutud ja kokku 16 000 krooni maksnud ravimi Temodal Hiiu haigla apteegist välja. Mainin seda seika, kuna mind laimama asunud Mustamäe haigla meedikud püüavad jätta muljet, et ma välistasin keemiaravi vajava haiguse olemasolu - tegu on jõhkra valega.
2. novembril 2009, kui tegin avalduse Tervishoiuametisse ja seejärel avaldusest oluliselt lühema teate meediale, milles puudutasin peamiselt ebainimliku kohtlemise seiku, ei olnud mul veel lahangu protokolli, mida Mustamäe haigla hoidis kinni seaduses ettenähtud 30 päeva, kuigi mulle lubati kirjalikku infot anda vahetult pärast lahangut, mis vaatamata minu kirjalikule palvele teha sõltumatu lahkamine teostati teatavasti Mustamäe haiglas.
Kriminaalmetluse raames on politseis vande all tunnistusi andnud ja minu sõnu kinnitanud ka kaks meest, kes viibisid haiglas mu poja kõrval palatis sel hetkel, kui tundmatuks jääda sooviv venelannast õde tegi mu pojale järjestikku kaks süsti, mille järel vahetult mu poja iseseisev hingamine lakkas ning õde tormas palatist välja. Juhtunul oli kokku lisaks õele viis tunnistajat, kellest kolm on pereliikmed. Minu otsus pöörduda prokuratuuri ja politseisse oli minu ja nende kahe mehe ühine otsus. Tunnistajate isikud on teade politseile ja prokuratuurile ja nende seadmiseks mulle osaks saanud Mustamäe haigla jt. korraldatud avaliku surve järele puudub vajadus.
Nii haigla kui toimunuga seotud meedikud, kes on süsti tegemise ja iseseisva hingamise peatumise vahele jätnud mõnetunnisse "augu", aga ka sügisest saadik kogu lugu summutada üritanud Terviseameti järelvalveinspektor Peeter Mardna on antud episoodis valetanud, völtsinud asitõendeid ning kasutanud alates kevadest santaazi minu vastu.
Mulle eelmisel nädalal lugeda saadetud ja selleks nädalaks avalikustamisele kavandatud artiklis on uskumatut laimu, kuigi osutasin loo autori Kärt Blumbergi (Meditsiiniudistest) tähelepanu tema mainitud sõnade alusetusele ka kevadel, kui ta vahetult enne emadepäeva mulle helistas ja "tõe" haiglast avaldada lubas.
Muuhulgas on Blumbergi artiklis kirjas, et ma keeldusin haiglas oma poega toitmast ja pööramast. Ma hoolitsesin oma poja eest ööpäevaringselt ning tegin talle varastel hommikutundidel kodus süüa - seejuures õde N.K. soovitusel - ja viisin toidu kahe termosega igal hommikul haiglasse, mida nägid pealt kõik kohal viibinud õed, arstid ja kõik teised kohalviibinud.
Kuna mu esimesel haiglanädalal sandistunud pojal tekkis pärast ravi pealepanekut mitmete muude esimesel haiglanädalal tekkinud ja süvenenud tüsistuste seas ka neelamispuudulikkus, oli teda lõpuks toita võimalik alles pärast seda, kui talle lõpuks sond paigaldati, millest pikka aega keelduti.
Minu kriminaalsüüdistuse põhisüüdistus on lisaks mu poja piinamisele, sh, tema tahte vastaselt kinniaheldamisega terveks nädalaks mu poja viimase elunädala algul intensiivpalatis tööjärje üle võtnud ja mu poja sel hommikul minust lahtisaamiseks ekslikult lõplikusse kooma diagnoosinud arsti otsus võtta iseseisva hingamise peatanud süsti järel mu pojalt ära kogu toit ja kõik ravimid. Sh. võeti ära ka alles 12-ndal haiglapäeval seni mu poega mitte kohanud arsti poolt avastatud raske kahepoolse kopsupõletiku ja kohe oluliselt mu poja enesetunnet parandanud ravimid ning ka minu poolt juba korduvalt mainitud ajuturse alandamiseks määratud ravim, mille järsk äravõtmine on eluohtlik ehk surmav.
Juba mainitud tunnistajad on politseis kinnitanud, et mu poeg oli seejuures elus ka veel kaks päeva hiljem nälja ja ravita viimasel elupäeval, kui ta pulss reageeris korduvalt kõigi nähes minu kõnele, aga vaatamata minu palvetele mu pojale toitu ja ravi tagasi ei pandud.
Mis juhtus viimasel ööl, kui mu poeg suri, ma ei tea, sest vahetult enne keskööd kästi mul haiglast lahkuda, mida ma tegin kartuses, et kui hakkan vastu, visatakse mind haiglast ikkagi välja ja hingamisaparaat eemaldatakse.
Mulle saadetud Blumbergi artiklis väidetakse muuhulgas viitega mu pojale hingamise peatanud süsti teinud õele, et mu poeg oli haiglas "olukorraga leppinud" ehk soovis surra. Mu poeg, kellel tekkis nädalavahetusel 3-4. oktoobrini 2009 artiklis mainitud meesarsti valvekorra ajal pöörane hirm oma elu pärast soovis üle kõige koju, mitte ei leppinud olukorraga nagu on kirjas Blumbergi artiklis.
Nii mina kui mu haiglas viibinud poja lähedased peame nördimapanevaks, et mu poega elajalikult kohelnud Mustamäe haigla meedikud ja Meditsiiniuudiste ajakirjanik on võtnud endale õiguse asuda rääkima mu haiglas surnud poja ja ta tunnete nimel.
Mu poja hirm enda elu pärast tekkis pärast esmakohtumist artiklis mainitud meesarstiga, kui arst oli mu poja kuuldes ähvardanud mind psühhiaatrilise süstiga ja haiglast väljaviskamisega ning keeldus Oliveri korduvatest palvetest võtta talt laupäeva 3. oktoobri hommikul ära juba peaaegu tühjaks jooksnud tilguti, kuna ta enesetunne oli tol hommikul pärast tilguti panemist järsult halvenenud ja ta palus abi, mida ma käisin mitu korda palumas valvesolnud õde E-lt, aga abi me ei saanud ning lõpuks saabus E. juba mainitud valvesarstiga, kes ähvardas mind väljaviskamise ja süstiga.
Pärast kõnealuse meesarsti nädalavahetuse valvesolekut selgus, et mu poja raviarst oli jäänud ootamatult puhkusele, mu poeg aheldati tema tahte vastaselt terveks nädalaks elajalikult voodi külge ja meie kokkulepitud haiglavahetus Mustamäelt Hiiule sinna pakutud perepalatisse nurjati. Minu poolt Mustamäe haigla lähedalt ostetud märkmikus on mu poja enda käsitsi kirjutatud ahastavad palved "Palun seo mind lahti", "Palun tee mind lahti", mida ta kirjutas, kui olin vahepeal haiglast ära käinud ja leidsin ta tagasi tulles ikka ja jälle tema tahte vastaselt magnetlukustusrihmadega voodi külge aheldatuna, mis on räige ÜRO piinamisvastase konventsiooni rikkumine.
Ma olin sunnitud seda kõike taluma, sest mind ähvardati nii psühhiaatrilise süsti kui ka haiglast väljaviskamisega, kui teen midagigi, mida saab selle ettekäändeks tuua. Lootsin viimase hetkeni, et meil õnnestub vähemalt koju minna.
Mu poja surmast on möödunud kümme kuud, kuid mitte ühtki minu poolt 2.novembril 2009 avalikustatud ebainimlikus kohtlemises toodud episoodiga seotud meedikut pole Mustamäe haigla ega Terviseamet pidanud vajalikukuks karistada.
Politseist on tunnistusi andmas käinutele öeldud, et inimesed pöörduvad politsei poole haiglas toimuvaga seoses palju sagedamini, kui võiks avalikkuse ette jõudnud juhtumite põhjal arvata, kuid enamasti on varasematel aegadel selliste juhtumite menetlus lõppenud prokuratuuris.
Eesti on õigusriik ja olukord, kus haiglas toimuv on seadusteülene ei saa jätkuda, ükskõik, kui raske ei ole ka patsiendi seisund. Ma pean eriti kahetsusväärseks, et veel nädal enne mu poja surma, kui soovisin ta koju tuua, ütles arst mulle, et las mu poeg veel kosub haiglas nädala ning seejärel vahetus arst paari päeva pärast uuesti.
Ma pean enda üle irvitamiseks Meditsiiniuudiste ajakirjaniku Kärt Blumbergi mulle saadetud artiklisse kirjutatud alapealkirja, et ma tegin oma (nälga, ravita ja oktoobrikuises külmas lahtise akna alla lina alla jäetud) poja põetamise haiglas viimastel päevadel "üliraskeks".
Minuga mitte kordagi pärast mu avalduse esitamist sügisel 2009 ühendust võtnud Peeter Mardna nn. ravikomisjoni koosseisu kuulus seaduse vastaselt kolm arsti Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ja veel kaks kõnealuse looga seotud arsti kolleegi tema teisest töökohast Keskhaiglas, sh Keskhaigla nõukogu liige Mardna ise. Rohkelt faktivigu täis dokumenti on ka minu ütlustesse pandud haigusloost näiteks valed, aga juhtunu seisukohalt olulised kuupäevad jpm. Seda, et kõnealuse komisjoni töö ei sõltugi mõne inimese suvast, vaid et seda kõike reguleerib ka Eestis seadus, sain teada alles hiljem, kui vastava seaduse edastas mulle mitu päeva pärast komisjoni töö toimumist ametnik, keda kogu lugu nördima ajas. Mardna rikkus kõnealust seadust tahtlikult mitmes punktis, mh oleks komisjoni töö kävitamiseks vaja olnud ka minu luba, mida Terviseametil polnud ja asja uurimine polnud ka kogu tegevuse eesmärk.
Komisjoni koosseisu varjati minu eest kuni selle toimumiseni väitega, et seda keelab Andmekaitse seadus, minu poja delikaatsete isikuandmetega ja oma versiooniga juhtunust terve hulga inimeste ees süüdimatult vehkinud Peeter Mardnale sellise tegevusega seoses Andmekaitse seadus pole meenunud.
Olen alati toetanud arvamust, et ära kuulata ka teine pool, kuid on välistatud, et ma laseksin üheski episoodis enda ja oma poja aadressil laimu levitada, olen seda niigi kaua teinud.
Tänan kõiki toimetusi, kes mõistsid minu kevadist palvet, et ma ei anna kriminaalprotsessi ajal kommentaare ja lasid mul suvel oma mõtetega üksi olla. Jään ka praegu oma otsuse juurde mitte anda teleintervjuusid, tegin selles suhtes kevadel vaid ühe erandi juba mullu sügisel minult intervjuud palunud ja tänavu kevadel oma soovi korranud ETV Ringvaate saate toimetuse palvel.
Toomas Trapido ja minu algatus patsiendi kaitse alase seadusandluse parandamiseks inimväärsema meditsiini nimel ei ole unustatud, vaid jätkub. Kuigi algatus põrkus kevadel ka mitme Terviseameti ja sotsiaalministeeriumi ametniku jt. vastuseisule, oleme edasisi plaane vastavate seadusandlike algatuste osas arutanud ka paaril korral suvel.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
17. august 2010.
TAGASI ESIKÜLJELE SIIT
Alljärgnev kommentaar ilmus Eesti Ekspressi 19. augusti 2010 internetiversioonis seoses mitmeid asitõendeid võltsinud Mustamäe haigla meedikute katsega kogu lugu laimu abil summutada. Ekspressi paberversioonis minu kommentaari pähe avaldatud teksti pole ma kunagi Ekspressi toimetusele saatnud, vaid tegu on väljavõtetega minu emaili kirjavahetusest mind ja mu poega alates kevadest laimanud ja täiendava laimu levitamisega ähvardanud Meditsiiniuudiste toimetuse vahel. Artiklit avaldades teadis Ekspressi toimetus, sh. peatoimetaja Priit Hõbemägi puhkuse ajal teda asendav Tarmo Vahter, et artiklis toodu ei vasta tõele. Minu kirjalik kommentaar artiklis osutatud faktivigadele ja laimule oli Tarmo Vahteril ja veel mitmel toimetuse liikmel olemas alates teisipäeva hommikust. Tarmo Vahteri otsus avaldada laimu täis artikkel teades, et tegu on jõhkra laimuga, on kindlasti uus tase Eesti ajakirjanduses.
Lgp. toimetused,
nagu kevadel teatasin olen alates kriminaalmenetluse algatamisest keeldunud kõigist meediakommentaaridest minu pojale Tallinnas Mustamäe haiglas osaks saanud ebainimliku kohtlemise ja surma asjaoludega seoses. Jään ka praegu seisukohale, et ma ei anna lisaintervjuusid, kuid olen sunnitud minu ja mu poja vastu plaanitud laimukampaania tõttu siiski oma kommentaari lisama.
Seoses minu ähvardamisega alates kevadest ja avaliku laimuga nii minu kui mu poja aadressil Mustamäe haigla neurokirurgia osakonna mõnede meedikute ja ka Meditsiiniuudistes töötava K. Blumbergi poolt palusin eelmisel nädalal lisada need episoodid kriminaalmenetlusse. Samuti olen palunud laiendada kriminaaluurimist minuga mu avalduse esitamise järel mitte kordagi ühendust võtnud, kuid mitmes seigas kehtivat seadusandlust teadlikult ja tahtlikult rikkunud Terviseameti järelvalvetöötaja Peeter Mardna tegevuse osas.
Eelmisel nädalal K. Blumbergi poolt mulle teadmiseks edastatud ja sel nädalal avaldamisele plaanitud artiklis on laimu, faktivigu ja mulle väga valusalt on mu pojale omistatud mõtteid, mis on väljamõeldised.
Krimimaalmenetlus ei ole seotud mu poja haigusega, vaid tema ebainimliku kohtlemisega, tema iseseisva hingamise peatanud süstide tegemisega, mida on kinnitanud politseis vande all tunnistusi andnud kaks meest, mittepereliikmetest tunnistajad, ning otsusega võtta mu pojalt pärast nende süstide tegemist järgmisteks päevadeks kogu toit ja ravimid, kuigi tegu oli elusa inimesega nagu on kinnitanud politseis vande all ka juba mainitud tunnistajad.
Väide, et ma välistasin võimaluse, et tegu võib olla millegi muu kui insuldiga ei vasta tõele.
Kuna Põhja-Eesti Regionaalhaigla kinnitas suvel, et mingit keemiaravi pole vaja, sest kõik on korras ja ka 19. septembril 2009 öeldi meile Mustamäe haigla EMO osakonnast pärast peast pildi tegemist, et kõik on korras ja saadeti meid koju, ei välistanud me 24. septembril uuringutele minnes ka puugihaigust ega insulti. Kuigi ma korduvalt palusin puugianalüüse, kuna mu pojal oli olnud mõni aeg enne haiglasse minekut mitu puuki, puugianalüüse ei tehtud. Kui 1. oktoobril 2009 pakkus minuga Hiiu haiglast ühendust võtnud arst Regina R. võimalust vahetada haiglat Mustamäelt Hiiule ja teha keemiaravi, mille olemasolu ja vajadust antud juhtumis oli selle hetkeni varjatud, ostsin kohe mulle pakutud ja kokku 16 000 krooni maksnud ravimi Temodal Hiiu haigla apteegist välja. Mainin seda seika, kuna mind laimama asunud Mustamäe haigla meedikud püüavad jätta muljet, et ma välistasin keemiaravi vajava haiguse olemasolu - tegu on jõhkra valega.
2. novembril 2009, kui tegin avalduse Tervishoiuametisse ja seejärel avaldusest oluliselt lühema teate meediale, milles puudutasin peamiselt ebainimliku kohtlemise seiku, ei olnud mul veel lahangu protokolli, mida Mustamäe haigla hoidis kinni seaduses ettenähtud 30 päeva, kuigi mulle lubati kirjalikku infot anda vahetult pärast lahangut, mis vaatamata minu kirjalikule palvele teha sõltumatu lahkamine teostati teatavasti Mustamäe haiglas.
Kriminaalmetluse raames on politseis vande all tunnistusi andnud ja minu sõnu kinnitanud ka kaks meest, kes viibisid haiglas mu poja kõrval palatis sel hetkel, kui tundmatuks jääda sooviv venelannast õde tegi mu pojale järjestikku kaks süsti, mille järel vahetult mu poja iseseisev hingamine lakkas ning õde tormas palatist välja. Juhtunul oli kokku lisaks õele viis tunnistajat, kellest kolm on pereliikmed. Minu otsus pöörduda prokuratuuri ja politseisse oli minu ja nende kahe mehe ühine otsus. Tunnistajate isikud on teade politseile ja prokuratuurile ja nende seadmiseks mulle osaks saanud Mustamäe haigla jt. korraldatud avaliku surve järele puudub vajadus.
Nii haigla kui toimunuga seotud meedikud, kes on süsti tegemise ja iseseisva hingamise peatumise vahele jätnud mõnetunnisse "augu", aga ka sügisest saadik kogu lugu summutada üritanud Terviseameti järelvalveinspektor Peeter Mardna on antud episoodis valetanud, völtsinud asitõendeid ning kasutanud alates kevadest santaazi minu vastu.
Mulle eelmisel nädalal lugeda saadetud ja selleks nädalaks avalikustamisele kavandatud artiklis on uskumatut laimu, kuigi osutasin loo autori Kärt Blumbergi (Meditsiiniudistest) tähelepanu tema mainitud sõnade alusetusele ka kevadel, kui ta vahetult enne emadepäeva mulle helistas ja "tõe" haiglast avaldada lubas.
Muuhulgas on Blumbergi artiklis kirjas, et ma keeldusin haiglas oma poega toitmast ja pööramast. Ma hoolitsesin oma poja eest ööpäevaringselt ning tegin talle varastel hommikutundidel kodus süüa - seejuures õde N.K. soovitusel - ja viisin toidu kahe termosega igal hommikul haiglasse, mida nägid pealt kõik kohal viibinud õed, arstid ja kõik teised kohalviibinud.
Kuna mu esimesel haiglanädalal sandistunud pojal tekkis pärast ravi pealepanekut mitmete muude esimesel haiglanädalal tekkinud ja süvenenud tüsistuste seas ka neelamispuudulikkus, oli teda lõpuks toita võimalik alles pärast seda, kui talle lõpuks sond paigaldati, millest pikka aega keelduti.
Minu kriminaalsüüdistuse põhisüüdistus on lisaks mu poja piinamisele, sh, tema tahte vastaselt kinniaheldamisega terveks nädalaks mu poja viimase elunädala algul intensiivpalatis tööjärje üle võtnud ja mu poja sel hommikul minust lahtisaamiseks ekslikult lõplikusse kooma diagnoosinud arsti otsus võtta iseseisva hingamise peatanud süsti järel mu pojalt ära kogu toit ja kõik ravimid. Sh. võeti ära ka alles 12-ndal haiglapäeval seni mu poega mitte kohanud arsti poolt avastatud raske kahepoolse kopsupõletiku ja kohe oluliselt mu poja enesetunnet parandanud ravimid ning ka minu poolt juba korduvalt mainitud ajuturse alandamiseks määratud ravim, mille järsk äravõtmine on eluohtlik ehk surmav.
Juba mainitud tunnistajad on politseis kinnitanud, et mu poeg oli seejuures elus ka veel kaks päeva hiljem nälja ja ravita viimasel elupäeval, kui ta pulss reageeris korduvalt kõigi nähes minu kõnele, aga vaatamata minu palvetele mu pojale toitu ja ravi tagasi ei pandud.
Mis juhtus viimasel ööl, kui mu poeg suri, ma ei tea, sest vahetult enne keskööd kästi mul haiglast lahkuda, mida ma tegin kartuses, et kui hakkan vastu, visatakse mind haiglast ikkagi välja ja hingamisaparaat eemaldatakse.
Mulle saadetud Blumbergi artiklis väidetakse muuhulgas viitega mu pojale hingamise peatanud süsti teinud õele, et mu poeg oli haiglas "olukorraga leppinud" ehk soovis surra. Mu poeg, kellel tekkis nädalavahetusel 3-4. oktoobrini 2009 artiklis mainitud meesarsti valvekorra ajal pöörane hirm oma elu pärast soovis üle kõige koju, mitte ei leppinud olukorraga nagu on kirjas Blumbergi artiklis.
Nii mina kui mu haiglas viibinud poja lähedased peame nördimapanevaks, et mu poega elajalikult kohelnud Mustamäe haigla meedikud ja Meditsiiniuudiste ajakirjanik on võtnud endale õiguse asuda rääkima mu haiglas surnud poja ja ta tunnete nimel.
Mu poja hirm enda elu pärast tekkis pärast esmakohtumist artiklis mainitud meesarstiga, kui arst oli mu poja kuuldes ähvardanud mind psühhiaatrilise süstiga ja haiglast väljaviskamisega ning keeldus Oliveri korduvatest palvetest võtta talt laupäeva 3. oktoobri hommikul ära juba peaaegu tühjaks jooksnud tilguti, kuna ta enesetunne oli tol hommikul pärast tilguti panemist järsult halvenenud ja ta palus abi, mida ma käisin mitu korda palumas valvesolnud õde E-lt, aga abi me ei saanud ning lõpuks saabus E. juba mainitud valvesarstiga, kes ähvardas mind väljaviskamise ja süstiga.
Pärast kõnealuse meesarsti nädalavahetuse valvesolekut selgus, et mu poja raviarst oli jäänud ootamatult puhkusele, mu poeg aheldati tema tahte vastaselt terveks nädalaks elajalikult voodi külge ja meie kokkulepitud haiglavahetus Mustamäelt Hiiule sinna pakutud perepalatisse nurjati. Minu poolt Mustamäe haigla lähedalt ostetud märkmikus on mu poja enda käsitsi kirjutatud ahastavad palved "Palun seo mind lahti", "Palun tee mind lahti", mida ta kirjutas, kui olin vahepeal haiglast ära käinud ja leidsin ta tagasi tulles ikka ja jälle tema tahte vastaselt magnetlukustusrihmadega voodi külge aheldatuna, mis on räige ÜRO piinamisvastase konventsiooni rikkumine.
Ma olin sunnitud seda kõike taluma, sest mind ähvardati nii psühhiaatrilise süsti kui ka haiglast väljaviskamisega, kui teen midagigi, mida saab selle ettekäändeks tuua. Lootsin viimase hetkeni, et meil õnnestub vähemalt koju minna.
Mu poja surmast on möödunud kümme kuud, kuid mitte ühtki minu poolt 2.novembril 2009 avalikustatud ebainimlikus kohtlemises toodud episoodiga seotud meedikut pole Mustamäe haigla ega Terviseamet pidanud vajalikukuks karistada.
Politseist on tunnistusi andmas käinutele öeldud, et inimesed pöörduvad politsei poole haiglas toimuvaga seoses palju sagedamini, kui võiks avalikkuse ette jõudnud juhtumite põhjal arvata, kuid enamasti on varasematel aegadel selliste juhtumite menetlus lõppenud prokuratuuris.
Eesti on õigusriik ja olukord, kus haiglas toimuv on seadusteülene ei saa jätkuda, ükskõik, kui raske ei ole ka patsiendi seisund. Ma pean eriti kahetsusväärseks, et veel nädal enne mu poja surma, kui soovisin ta koju tuua, ütles arst mulle, et las mu poeg veel kosub haiglas nädala ning seejärel vahetus arst paari päeva pärast uuesti.
Ma pean enda üle irvitamiseks Meditsiiniuudiste ajakirjaniku Kärt Blumbergi mulle saadetud artiklisse kirjutatud alapealkirja, et ma tegin oma (nälga, ravita ja oktoobrikuises külmas lahtise akna alla lina alla jäetud) poja põetamise haiglas viimastel päevadel "üliraskeks".
Minuga mitte kordagi pärast mu avalduse esitamist sügisel 2009 ühendust võtnud Peeter Mardna nn. ravikomisjoni koosseisu kuulus seaduse vastaselt kolm arsti Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ja veel kaks kõnealuse looga seotud arsti kolleegi tema teisest töökohast Keskhaiglas, sh Keskhaigla nõukogu liige Mardna ise. Rohkelt faktivigu täis dokumenti on ka minu ütlustesse pandud haigusloost näiteks valed, aga juhtunu seisukohalt olulised kuupäevad jpm. Seda, et kõnealuse komisjoni töö ei sõltugi mõne inimese suvast, vaid et seda kõike reguleerib ka Eestis seadus, sain teada alles hiljem, kui vastava seaduse edastas mulle mitu päeva pärast komisjoni töö toimumist ametnik, keda kogu lugu nördima ajas. Mardna rikkus kõnealust seadust tahtlikult mitmes punktis, mh oleks komisjoni töö kävitamiseks vaja olnud ka minu luba, mida Terviseametil polnud ja asja uurimine polnud ka kogu tegevuse eesmärk.
Komisjoni koosseisu varjati minu eest kuni selle toimumiseni väitega, et seda keelab Andmekaitse seadus, minu poja delikaatsete isikuandmetega ja oma versiooniga juhtunust terve hulga inimeste ees süüdimatult vehkinud Peeter Mardnale sellise tegevusega seoses Andmekaitse seadus pole meenunud.
Olen alati toetanud arvamust, et ära kuulata ka teine pool, kuid on välistatud, et ma laseksin üheski episoodis enda ja oma poja aadressil laimu levitada, olen seda niigi kaua teinud.
Tänan kõiki toimetusi, kes mõistsid minu kevadist palvet, et ma ei anna kriminaalprotsessi ajal kommentaare ja lasid mul suvel oma mõtetega üksi olla. Jään ka praegu oma otsuse juurde mitte anda teleintervjuusid, tegin selles suhtes kevadel vaid ühe erandi juba mullu sügisel minult intervjuud palunud ja tänavu kevadel oma soovi korranud ETV Ringvaate saate toimetuse palvel.
Toomas Trapido ja minu algatus patsiendi kaitse alase seadusandluse parandamiseks inimväärsema meditsiini nimel ei ole unustatud, vaid jätkub. Kuigi algatus põrkus kevadel ka mitme Terviseameti ja sotsiaalministeeriumi ametniku jt. vastuseisule, oleme edasisi plaane vastavate seadusandlike algatuste osas arutanud ka paaril korral suvel.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
17. august 2010.
TAGASI ESIKÜLJELE SIIT
Subscribe to:
Posts (Atom)