11. jaan 2010, arutelu Riigikogus meditsiiniabi kvaliteedist, sotsiaalministri vastused RK roheliste fraktsiooni järelpärimisele 10. nov. 2009 - vt. Riigikogu stenogrammi.
Toomas Trapido sõnavõtt Riigikogus, 11. jaan. 2010:
Hea sotsiaalminister! Head kolleegid! Kui ma olen liiga ülekohtune ja emotsionaalne, siis palun juba ette vabandust. Olen Eestis päris lähedalt kokku puutunud nii tervishoiuteenuste kvaliteediga kui mõningatel juhtudel ka selle puudumisega.
Isiklikud kogemused varieeruvad rahuldavast väga heani, aga mul on ka kogemus oma isa kahest surmaeelsest kuust, kus ta sattus Eestis Vabariigis 2003. aastal riiklikku meditsiiniasutusse, mida ei oska küll teistmoodi nimetada kui maapealseks põrguks või selle eeskojaks, kus ta paari päeva jooksul sisuliselt sandistati nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Õnneks oli võimalik ta üle viia asutusse, mida julgeb kõva häälega nimetada, Hiiul asuvasse Diakooniahaiglasse, mis on inimese viimseteks elupäevadeks tõenäoliselt parim koht väljaspool kodu. Ma ütlen seda sellepärast, et ma lootsin, et inimeste kohtlemine siin riigis ajapikku paraneb, aga lugedes neid lugusid ning kohtudes ja rääkides nende inimestega, kes on pöördunud TKE poole, võib öelda, et need ei ole enam üksikud tõrvatilgad, vaid seda tõrva on siin tõepoolest nagu üldiselt hästi toimivas meditsiinisüsteemis päris palju. Julgen öelda, et Eestis on mõnevõrra säilinud, ilmselt nõukogude aja pärandina, küllaltki patroneeriv ja arstikeskne tervishoiusüsteem ja sisuliselt ainus kontrollorgan, tervishoiuteenuste kvaliteedi kontrolli ekspertkomisjon, ei täida mitmetel juhtudel oma sisulist ülesannet. Mis kõige hullem, komisjoni poole pöördujaid süüdistatakse liigsetes emotsioonides, rumaluses ja milles kõiges veel ning komisjon oma otsuste eest sisuliselt ei vastuta – vastupidi, Eesti Vabariigi kohus käsitleb neid vaata et jumaliku tõendina.
Aga parimat arstiabi saab saavutada ainult vigade tunnistamise ja nendest õppimise kaudu. Näiteks Rootsis on minule teadaolevalt arstiabi kvaliteedi kontrolli keskmes haiglate ja teiste raviasutuste kohustus raporteerida tehtud vigadest. Kui veast on teatatud, siis mingeid sanktsioone ei järgne. Kui aga pole teatatud ja kahjukannataja asja üles võtab, siis on kontrollival komisjonil võimalus rakendada erineva raskusastmega sanktsioone, alates avalikest märkustest hoiatuste ja karmimate meetmeteni välja, mida tuleb küll väga harva kasutada. Samasugust või ka natuke teistsugust, aga samasuguse mõttega süsteemi võiks ju mõelda ka Eestisse.
Tahan veel öelda seda, et inimesed on selgelt hakanud rohkem oma elu ja tervise eest ise vastutama ning tahavad, et arst oleks neile partneriks, mitte ilmeksimatuks eksperdiks. See ei puuduta loomulikult kõiki elanikke. Loomulikult tähendab vastutus just nimelt seda vastutust ja ka sellistel juhtudel, kui patsient või tema lähendane on teinud otsuse, mis tema seisundit halvendab või lausa surmaga lõpeb. Aga me peame patsiendi ja tema lähedaste valikuid austama ning ma olen kindel, et sisulise koostöö korral arstide ja õdedega on valede otsuste hulk minimaalne. Ja näib – ka sotsiaalminister mainis seda –, et üheks keskseks probleemiks on suhtlemine, selleks aja võtmine, arusaamine, austus. Kui on liialt bürokraatiat, siis tuleb seda vähendada, suurendamaks haritud arsti kvaliteetaega inimesega suhtlemiseks ja tema ravimiseks. Olen veendunud, ja mitte mina üksi, et Eesti meditsiin tuleb inimkesksemaks muuta, ning praegune arupärimine on alles selle tee algus. Me kutsume kõiki huvitatud inimesi seda arutama ja tuleme kindlasti välja edasiste ettepanekutega. Ma loodan, et Riigikogu liikmed teevad seda üheskoos ja ühel meelel.
Aitäh!
Toomas Trapido,
Riigikogu liige
12/31/2009
12/30/2009
Eestile on vaja Patsiendi Kaitse Seadust!
Madis Jürgen Eesti Ekspress, 8. aprill 2010
Me oleme tõeliselt šokeeritud, kirjutavad Marianne ja Herman Hollandist. Olen sinuga su mures, olen ju ise ka ema… (Sikku Prantsusmaalt). Meie mõtted on sinuga. (Richard Uus-Meremaalt). Mul oleks väga hea meel, kui ma saaksin midagi teha. Õde Riccarda Pirita kloostrist.
Et Anneli poja surm sügisel 2009 täitis Anneli meilboksi kaastundeavaldustega tervest maailmast, pole imelik, sest Anneli on staažikas ajakirjanik, rahvusvahelises pressis tegev paarkümmend aastat, ja tuttavaid on tal Kuubast Saharani.
Anneli tellib endale punast teed („tead, see on jube hea!”), aga esimese tunni aja jooksul unustab ta selle joomata ja kui ta ükskord märkab, on tee lootusetult külm.
Kõik algas 2006. aasta juunis, kui Anneli pojal Oliveril diagnoositi nahakasvaja teine staadium. Anneli teadis, et sellises olukorras patsientidest sureb Euroopa arenenud riikides viie aasta jooksul neljandik, järelikult on ravi ja tervenemine võimalik.
„Mul on 4-5 tuttavat, kellel on onkodiagnoos, kes on saanud õigel ajal tugevat ravi ja kes tunnevad ennast täiesti normaalselt!”
Kaks aastat oligi rahulik, aga siis, detsembris 2008 käis Oliver Põhja-Eesti regionaalhaiglas Mustamäel, kus tehti uuring radioaktiivse isotoobiga.
Anneli: „Tuli koju, oli endast väljas. Arstid olid olnud imelike nägudega. Oli tunne, et arstidel läks midagi viltu…”
Oliveri kehale tekkisid punased laigud, algasid peavalud, Oliveri tervis järjest halvenes. Aprillis 2009 tehti ajuoperatsioon.
Septembris 2009 käis Oliver sõpradega Rootsis, pidas maal rõõmsalt sünnipäeva. Siis läks haiglasse – omal jalal. Kuue päevaga tekkisid Oliveril haiglas kõnehäired; ta jäi ühest kõrvast kurdiks; neelamispuudulikkus, 12 päeval tekkis kopsupõletik.
Sellest, mida Põhja-Eesti regionaalhaiglas Oliveriga tehti, jäi Annelile mulje nagu vägivaldsest eutanaasiast, kui lastakse asjadel nii minna, et inimene lihtsalt sureb.
Viimased päevad on toonud Annelile kaks uudist. Ajalehtede Liit on tauninud nende väljaannete käitumist, kes on avaldasid 2009 novembris Anneli avalduse, andmata arstidele sõna.
Ja teine uudis – algatati kriminaalasi, et uurida välja, mis siis Oliveriga haiglas õigupoolest juhtus.
Tegelikult on veel kolmasi asi. Anneli saatis kaks päeva tagasi Terviseameti juhile Tiiu Arole ja Sotsiaalminister Hanno Pevkurile avaliku kirja, kus teatas, et 2002. aastal Roomas vastuvõetud Euroopa patsientide Õiguste Harta neljateistkümnest põhimõttest rikuti Oliveri puhul kolmeteist. Nõuab sõltumatut järelvalvet meditsiini üle ja Patsiendi Kaitse Seadust.
„Tead. Minu jaoks oli see sügisel täielik anomaalia. Üks osa minust on surnud ja mina ise käin tänaval ringi ja elan.”
Teises klassis oli õpetaja klassis küsinud, et kui paljud lapsed on kunagi kodus karistada saanud. Selgus, et Oliver oli üks kahest õpilasest, keda ei olnud kodus kunagi löödud.
26 aasta jooksul oli Annelil pojaga üks tõsisem riid ja selle põhjus oli kellaaeg, millal tuleb õhtul kodus olla. Oliver ei rääkinud emaga poolteist päeva.
„Kusjuures see, kes tuli liiga hilja, ei olnud mitte Oliver, vaid mina!”
Ajakirjanikud tunnevad Anneli Rõigast, kes laulva revolutsiooni ajal verinoore ajakirjanikuna oli Moskva lennujaamas vastas Endel Lippmaal, kes tuli Ameerika arhiividest, MRP salaprotokollid portfellis. Mingi punase piletiga vehkides seletas Anneli piirivalvurile, et tegemist on rahvasaadikuga, kes tuleb kohe Kremlisse viia. Lippmaa kohver jäi läbi vaatamata, ja Eesti vabaks rääkimisel vajalik salarelv (seesama protokoll) avastamata.
Jutud, mida Anneli viimased paarkümmend aastat on kirjutanud, on levinud igasse maailma otsa, sest Anneli tööandjad on olnud Soome infoagentuur STT ja alates 2004 aastast AFP.
Kui Anneli tänavu valentinipäeval kirjutas, kuidas Tallinna raeapteegi martsipan ravib hingevalu, oli sellest juttu 80 tuhandel netisaidil üle maailma.
Anneli on pannud tähele, et maailmas levivad paremini positiivsed lood. Küüditamise lugu näiteks oleks võinud saada rohkem kõlapinda.
„Kas sa kirjutad Oliveri loost ka rahvusvahelises pressis?”
„Ei!” Vastus tuleb varem, kui ma suu kinni jõuan panna.
„Ei kirjuta!?”
„Ei!”
Anneli rüüpab külma teed, tass klõpsab alustassile.
„Ma teen kõik, et muudetaks seadusandlust Eestis, aga ma ei kirjuta sellest mingit lugu oma tööalaseid sidemeid kasutades. Ma ütlesin seda kohe ja selle juurde ma jään. See on välistatud!”
„Aga kui see lugu oleks juhtunud kellegi teisega!”
„Siis jah!”
On veel üks asi, millega Anneli kindlasti tahab hakkama saada. 2006. aasta suvel otsustas Anneli, et muretseb endale väikelaeva kapteni paberid. Anneli suguvõsa on mitu põlve elanud Koplis. Väikse tüdrukuna istus Anneli mere ääres, vaatas silmapiiri ja mõtles, et maailm on ta ees lahti.
2007 läks Anneli purjetamiskursustele, aga siis jäi asi pooleli. Nüüd mõtleb ta, et teeb need kaptenipaberid ikka kindlasti ära.
TAGASI ESIKÜLJELE SIIT
Me oleme tõeliselt šokeeritud, kirjutavad Marianne ja Herman Hollandist. Olen sinuga su mures, olen ju ise ka ema… (Sikku Prantsusmaalt). Meie mõtted on sinuga. (Richard Uus-Meremaalt). Mul oleks väga hea meel, kui ma saaksin midagi teha. Õde Riccarda Pirita kloostrist.
Et Anneli poja surm sügisel 2009 täitis Anneli meilboksi kaastundeavaldustega tervest maailmast, pole imelik, sest Anneli on staažikas ajakirjanik, rahvusvahelises pressis tegev paarkümmend aastat, ja tuttavaid on tal Kuubast Saharani.
Anneli tellib endale punast teed („tead, see on jube hea!”), aga esimese tunni aja jooksul unustab ta selle joomata ja kui ta ükskord märkab, on tee lootusetult külm.
Kõik algas 2006. aasta juunis, kui Anneli pojal Oliveril diagnoositi nahakasvaja teine staadium. Anneli teadis, et sellises olukorras patsientidest sureb Euroopa arenenud riikides viie aasta jooksul neljandik, järelikult on ravi ja tervenemine võimalik.
„Mul on 4-5 tuttavat, kellel on onkodiagnoos, kes on saanud õigel ajal tugevat ravi ja kes tunnevad ennast täiesti normaalselt!”
Kaks aastat oligi rahulik, aga siis, detsembris 2008 käis Oliver Põhja-Eesti regionaalhaiglas Mustamäel, kus tehti uuring radioaktiivse isotoobiga.
Anneli: „Tuli koju, oli endast väljas. Arstid olid olnud imelike nägudega. Oli tunne, et arstidel läks midagi viltu…”
Oliveri kehale tekkisid punased laigud, algasid peavalud, Oliveri tervis järjest halvenes. Aprillis 2009 tehti ajuoperatsioon.
Septembris 2009 käis Oliver sõpradega Rootsis, pidas maal rõõmsalt sünnipäeva. Siis läks haiglasse – omal jalal. Kuue päevaga tekkisid Oliveril haiglas kõnehäired; ta jäi ühest kõrvast kurdiks; neelamispuudulikkus, 12 päeval tekkis kopsupõletik.
Sellest, mida Põhja-Eesti regionaalhaiglas Oliveriga tehti, jäi Annelile mulje nagu vägivaldsest eutanaasiast, kui lastakse asjadel nii minna, et inimene lihtsalt sureb.
Viimased päevad on toonud Annelile kaks uudist. Ajalehtede Liit on tauninud nende väljaannete käitumist, kes on avaldasid 2009 novembris Anneli avalduse, andmata arstidele sõna.
Ja teine uudis – algatati kriminaalasi, et uurida välja, mis siis Oliveriga haiglas õigupoolest juhtus.
Tegelikult on veel kolmasi asi. Anneli saatis kaks päeva tagasi Terviseameti juhile Tiiu Arole ja Sotsiaalminister Hanno Pevkurile avaliku kirja, kus teatas, et 2002. aastal Roomas vastuvõetud Euroopa patsientide Õiguste Harta neljateistkümnest põhimõttest rikuti Oliveri puhul kolmeteist. Nõuab sõltumatut järelvalvet meditsiini üle ja Patsiendi Kaitse Seadust.
„Tead. Minu jaoks oli see sügisel täielik anomaalia. Üks osa minust on surnud ja mina ise käin tänaval ringi ja elan.”
Teises klassis oli õpetaja klassis küsinud, et kui paljud lapsed on kunagi kodus karistada saanud. Selgus, et Oliver oli üks kahest õpilasest, keda ei olnud kodus kunagi löödud.
26 aasta jooksul oli Annelil pojaga üks tõsisem riid ja selle põhjus oli kellaaeg, millal tuleb õhtul kodus olla. Oliver ei rääkinud emaga poolteist päeva.
„Kusjuures see, kes tuli liiga hilja, ei olnud mitte Oliver, vaid mina!”
Ajakirjanikud tunnevad Anneli Rõigast, kes laulva revolutsiooni ajal verinoore ajakirjanikuna oli Moskva lennujaamas vastas Endel Lippmaal, kes tuli Ameerika arhiividest, MRP salaprotokollid portfellis. Mingi punase piletiga vehkides seletas Anneli piirivalvurile, et tegemist on rahvasaadikuga, kes tuleb kohe Kremlisse viia. Lippmaa kohver jäi läbi vaatamata, ja Eesti vabaks rääkimisel vajalik salarelv (seesama protokoll) avastamata.
Jutud, mida Anneli viimased paarkümmend aastat on kirjutanud, on levinud igasse maailma otsa, sest Anneli tööandjad on olnud Soome infoagentuur STT ja alates 2004 aastast AFP.
Kui Anneli tänavu valentinipäeval kirjutas, kuidas Tallinna raeapteegi martsipan ravib hingevalu, oli sellest juttu 80 tuhandel netisaidil üle maailma.
Anneli on pannud tähele, et maailmas levivad paremini positiivsed lood. Küüditamise lugu näiteks oleks võinud saada rohkem kõlapinda.
„Kas sa kirjutad Oliveri loost ka rahvusvahelises pressis?”
„Ei!” Vastus tuleb varem, kui ma suu kinni jõuan panna.
„Ei kirjuta!?”
„Ei!”
Anneli rüüpab külma teed, tass klõpsab alustassile.
„Ma teen kõik, et muudetaks seadusandlust Eestis, aga ma ei kirjuta sellest mingit lugu oma tööalaseid sidemeid kasutades. Ma ütlesin seda kohe ja selle juurde ma jään. See on välistatud!”
„Aga kui see lugu oleks juhtunud kellegi teisega!”
„Siis jah!”
On veel üks asi, millega Anneli kindlasti tahab hakkama saada. 2006. aasta suvel otsustas Anneli, et muretseb endale väikelaeva kapteni paberid. Anneli suguvõsa on mitu põlve elanud Koplis. Väikse tüdrukuna istus Anneli mere ääres, vaatas silmapiiri ja mõtles, et maailm on ta ees lahti.
2007 läks Anneli purjetamiskursustele, aga siis jäi asi pooleli. Nüüd mõtleb ta, et teeb need kaptenipaberid ikka kindlasti ära.
TAGASI ESIKÜLJELE SIIT
PERHi valed
Neid valesid, mida on levitanud mh. PERHi pressiteenistus, aga ka õendusjuht Aleksei Gaidajenko, ülemuste käske täitev pressiesindaja Inga Lill, asjaosalised meedikud ei jaksa lihtsalt uuesti kirja panna. Loe kogu seda lehekülge, et mõista, millisel tasemel ja kuidas räigeid meditsiinilugusid Eesti tervishoius ja selle järelvalveteenistuses kinni mätsitakse.
Tarmu Tammerk valetab teadlikult
Ebaeetiline pole mitte jõhkrate meditsiinilugude avalikustamine, vaid katsed juhtunut kinni mätsida ja ebainimliku kohtlemise ning ravivigade ohvriks langenute lintshimine mistahes valeväidete levitamisega ja avaliku kättemaksukampaaniaga, milles antud juhtumi puhul on osalenud nii Terviseameti järelvalveinspektor Peeter Mardna, Arstide Liidu sekretär Katrin Rehemaa jmt., sh. kevadel 2010 üllatuslikult omalt poolt Mardna korraldatud farsskomisjoni valeväiteid võimendanud ja oma valeväiteid kahetsusväärselt levitanud Tarmu Tammerk.
8. aprill 2010
Kuna meie perekond on viimasel kahel nädalal üllatusega jälginud, kuidas ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk õigustab oma palka eetikanõunikuna levitades otsest valet nii antud juhtumis kui sellega kaasuvates detailides, sh. ka täna ERRi hommikusaates, osutame mõnedele meie pere tragöödia nüüd endale üheks leivanumbriks võtnud Tarmu Tammerki valedele:
1) 23.03.2010 eetris olnud ETV saate Ringvaade järgses avalikus kirjas ERRi töötajatele (riputati üles ka ERRi ja ka Arstide Liidu koduküljele) jättis Tarmu Tammerk teadlikult täiesti vale mulje, justkui oleks Oliveri ema läinud Ringvaate toimetusele pakkuma paari nädala eest oma intervjuud, et eesoleva nn. ravikomisjoni koosolekuga seoses kedagi manipuleerida.
Nii kogu Ringvaate toimetus, kui ka Tarmu Tammerk teavad, et ema pole tegelikult mitte kellelegi ETVs ühtegi intervjuud pakkumas käinud, Ringvaate toimetus kutsus ema kaamerate ette juba mullu sügisel, millest ema aga keeldus nagu ka kõigist teistest kutsetest anda sel teemal TV-intervjuusid. 23.03.2010 eetris olnud intervjuu sai teoks pärast Ringvaate toimetuse uut mitmekordset palvet, seejuures ei mõjutanud ükski meie pereliige mitte mingil kombel seda, mida 39 minutit kestnud salvestusest valiti 11 minutit kestnud ja ka intervjuud Riigikogu liikme Toomas Trapidoga sisaldanud saatelõiku ja kuidas seda esitati.
2) Äsjased pressinõukogu lahendid loo mullu 2. nov, 2009 kiiresti avaldanud väljaannete suhtes tehti vastuseks Põhja-Eesti Regionaalhaigla kaebekirjadele Pressinõukogusse. PERH, kes teadis sellest, et perekond annab selle loo uurimisele juba 30. septembril toimunud konsiiliumist, seega ei tulnud PERHile 2 nov. 2009 Postimehes ja mujal avaldatud info vähimagi üllatusena, kuigi sellist muljet püüti jätta. Oma samal päeval esitatud kommentaaris võttis PERH kõike juhtunut eitava hoiaku, lootes näidata, et õõvastavad kirjeldused haiglas toimunust oli vaid murest murtud ema väljamõeldis - teades suurepäraselt, et MITTE ÜKSKI DETAIL selles jubedas loos polnud väljamõeldis.
Kahju, et siis, kui PERH sügisel üldsusele valetas, sh. ka ERRis vahendatavates saadetes, ei olnud ERRi eetikanõunikul Tarmu Tammerkil probleeme sellega, et perekond nende valede ümberlükkamiseks sõna ei saanud.
3) Tarmu Tammerki viimased esinemised ja mõned teised avalikud teated, nt Arstide Liidu sekretäri Katrin Rehemaa poolt levitatud ja üldust eksitanud meediateade eelmisest nädalast jätavad mulje, justkui oleks arstide käed seotud, sest nad ei saa haiguslugu avaldada. Perekond ei näe mingit põhjust anda haigusloo detailidega tsiteerimise õigust meedikutele, kes põhjustasid noorele inimesele väga suuri kannatusi.
Kõnealuses haigustoimikus ei ole kirjas mitte ühtegi haigust, mida poleks juba avalikustatud ja haigusloos pole mitte ühtegi asjaolu, mille abil saaks õigustada patsiendile osaks saanud ebainimlikku kohtlemist, keeldumist keemiaravist võimalike kasvajasiirete pärssimiseks, patsienti aidata võinud keemiaravimi olemasolu varjamist, milest teatati alles 1. okt. 2009, kui ühel meedikul lõpuks südametunnistus ärkas (lahangul paraku selgus, et peaajus polnud ei jäätktuumorit ega ka metastaatilist koldeleidu). Haigusloos pole ka midagi, mis õigustaks suutmatust tuvastada kahepoolne raske kopsupõletik, millele alles arsti puhkusel jäädes 12.ndal haiglapäeval jälile saadi nagu on kirjas ka toimikus. Ning haigusloos pole ka midagi, mis õigustaks patsiendi kinniaheldamist terveks nädalaks või lahtise akna alt teki äraviimist oktoobrikuises külmas öös.
Eetikanõunikuna palka saava Tarmu Tammerki vihjed, justkui saaks juhtunut õigustada mingite haigusloo seikadega, on perekonna jaoks sügavalt solvavad ja ebaeetilised.
4) Ja lõpetuseks, peame veelkord vajalikuks osutada, et perekond ei saanud eelmisel nädalal kommenteerida ei Arstide Liidu nimel tehtud avaldusi ega perekonnaga mitte kordagi avalduse esitamise päeval ja järgnenud kuudel ühendust võtnud Peeter Mardna avaldusi ravikomisjoni otsusest, sest perele saadeti see dokument alles eelmise töönädala lõpul. Dokumendist selgub, et nn. sõltumatusse ekspertide komisjoni kuulusid günekoloogi, hambaarsti, sotsiaalministeeriumi ametniku, Haigekassa esindaja jt. kõrval koos kogu loo suhtes algusest peale küünilisi märkusi teinud Mardnale lisaks ka koguni KOLM Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti ja lisaks kaks menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast - Ida-Tallinna Keskhaigla juht ja selle tollane nõukogu liige Mardna ise, kes ka kõige sõnakamalt sõna võtsid, mistõttu mingist sõltumatust komisjonist on täiesti kohatu rääkida.
Meie perekond ei teadnud komisjoni koosseisu, sest seda keeldusid enne komisjoni istungit avalikustamast nii Terviseamet kui ka sotsiaalministeerium ja nagu selgub, põhjusega, kuigi nimed tulnuks avalikustada perele enne iskuandmeid sisaldavate materjalide esitamist kolmandatele isikutele, milleks aga Terviseamet ega ministeerium perelt luba ei küsinud ja seega ka ei saanud.
Meil ei ole midagi selle vastu, et meie püüdlusi tõsta ravikvaliteedi taset ja muuta patsientide kohtlemine meditsiiniasutustes inimväärsemaks kommenteerivad ka teised, aga me ei jäta enam kommenteerimata ühtegi katset eksitada üldsust selles juhtumis
valeinfoga, ka siis mitte, kui seda teeb mingitel isiklikel põhjustel oma palka eetikanõunikuna teeniv meediametnik.
8. aprill 2010
Kuna meie perekond on viimasel kahel nädalal üllatusega jälginud, kuidas ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk õigustab oma palka eetikanõunikuna levitades otsest valet nii antud juhtumis kui sellega kaasuvates detailides, sh. ka täna ERRi hommikusaates, osutame mõnedele meie pere tragöödia nüüd endale üheks leivanumbriks võtnud Tarmu Tammerki valedele:
1) 23.03.2010 eetris olnud ETV saate Ringvaade järgses avalikus kirjas ERRi töötajatele (riputati üles ka ERRi ja ka Arstide Liidu koduküljele) jättis Tarmu Tammerk teadlikult täiesti vale mulje, justkui oleks Oliveri ema läinud Ringvaate toimetusele pakkuma paari nädala eest oma intervjuud, et eesoleva nn. ravikomisjoni koosolekuga seoses kedagi manipuleerida.
Nii kogu Ringvaate toimetus, kui ka Tarmu Tammerk teavad, et ema pole tegelikult mitte kellelegi ETVs ühtegi intervjuud pakkumas käinud, Ringvaate toimetus kutsus ema kaamerate ette juba mullu sügisel, millest ema aga keeldus nagu ka kõigist teistest kutsetest anda sel teemal TV-intervjuusid. 23.03.2010 eetris olnud intervjuu sai teoks pärast Ringvaate toimetuse uut mitmekordset palvet, seejuures ei mõjutanud ükski meie pereliige mitte mingil kombel seda, mida 39 minutit kestnud salvestusest valiti 11 minutit kestnud ja ka intervjuud Riigikogu liikme Toomas Trapidoga sisaldanud saatelõiku ja kuidas seda esitati.
2) Äsjased pressinõukogu lahendid loo mullu 2. nov, 2009 kiiresti avaldanud väljaannete suhtes tehti vastuseks Põhja-Eesti Regionaalhaigla kaebekirjadele Pressinõukogusse. PERH, kes teadis sellest, et perekond annab selle loo uurimisele juba 30. septembril toimunud konsiiliumist, seega ei tulnud PERHile 2 nov. 2009 Postimehes ja mujal avaldatud info vähimagi üllatusena, kuigi sellist muljet püüti jätta. Oma samal päeval esitatud kommentaaris võttis PERH kõike juhtunut eitava hoiaku, lootes näidata, et õõvastavad kirjeldused haiglas toimunust oli vaid murest murtud ema väljamõeldis - teades suurepäraselt, et MITTE ÜKSKI DETAIL selles jubedas loos polnud väljamõeldis.
Kahju, et siis, kui PERH sügisel üldsusele valetas, sh. ka ERRis vahendatavates saadetes, ei olnud ERRi eetikanõunikul Tarmu Tammerkil probleeme sellega, et perekond nende valede ümberlükkamiseks sõna ei saanud.
3) Tarmu Tammerki viimased esinemised ja mõned teised avalikud teated, nt Arstide Liidu sekretäri Katrin Rehemaa poolt levitatud ja üldust eksitanud meediateade eelmisest nädalast jätavad mulje, justkui oleks arstide käed seotud, sest nad ei saa haiguslugu avaldada. Perekond ei näe mingit põhjust anda haigusloo detailidega tsiteerimise õigust meedikutele, kes põhjustasid noorele inimesele väga suuri kannatusi.
Kõnealuses haigustoimikus ei ole kirjas mitte ühtegi haigust, mida poleks juba avalikustatud ja haigusloos pole mitte ühtegi asjaolu, mille abil saaks õigustada patsiendile osaks saanud ebainimlikku kohtlemist, keeldumist keemiaravist võimalike kasvajasiirete pärssimiseks, patsienti aidata võinud keemiaravimi olemasolu varjamist, milest teatati alles 1. okt. 2009, kui ühel meedikul lõpuks südametunnistus ärkas (lahangul paraku selgus, et peaajus polnud ei jäätktuumorit ega ka metastaatilist koldeleidu). Haigusloos pole ka midagi, mis õigustaks suutmatust tuvastada kahepoolne raske kopsupõletik, millele alles arsti puhkusel jäädes 12.ndal haiglapäeval jälile saadi nagu on kirjas ka toimikus. Ning haigusloos pole ka midagi, mis õigustaks patsiendi kinniaheldamist terveks nädalaks või lahtise akna alt teki äraviimist oktoobrikuises külmas öös.
Eetikanõunikuna palka saava Tarmu Tammerki vihjed, justkui saaks juhtunut õigustada mingite haigusloo seikadega, on perekonna jaoks sügavalt solvavad ja ebaeetilised.
4) Ja lõpetuseks, peame veelkord vajalikuks osutada, et perekond ei saanud eelmisel nädalal kommenteerida ei Arstide Liidu nimel tehtud avaldusi ega perekonnaga mitte kordagi avalduse esitamise päeval ja järgnenud kuudel ühendust võtnud Peeter Mardna avaldusi ravikomisjoni otsusest, sest perele saadeti see dokument alles eelmise töönädala lõpul. Dokumendist selgub, et nn. sõltumatusse ekspertide komisjoni kuulusid günekoloogi, hambaarsti, sotsiaalministeeriumi ametniku, Haigekassa esindaja jt. kõrval koos kogu loo suhtes algusest peale küünilisi märkusi teinud Mardnale lisaks ka koguni KOLM Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti ja lisaks kaks menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast - Ida-Tallinna Keskhaigla juht ja selle tollane nõukogu liige Mardna ise, kes ka kõige sõnakamalt sõna võtsid, mistõttu mingist sõltumatust komisjonist on täiesti kohatu rääkida.
Meie perekond ei teadnud komisjoni koosseisu, sest seda keeldusid enne komisjoni istungit avalikustamast nii Terviseamet kui ka sotsiaalministeerium ja nagu selgub, põhjusega, kuigi nimed tulnuks avalikustada perele enne iskuandmeid sisaldavate materjalide esitamist kolmandatele isikutele, milleks aga Terviseamet ega ministeerium perelt luba ei küsinud ja seega ka ei saanud.
Meil ei ole midagi selle vastu, et meie püüdlusi tõsta ravikvaliteedi taset ja muuta patsientide kohtlemine meditsiiniasutustes inimväärsemaks kommenteerivad ka teised, aga me ei jäta enam kommenteerimata ühtegi katset eksitada üldsust selles juhtumis
valeinfoga, ka siis mitte, kui seda teeb mingitel isiklikel põhjustel oma palka eetikanõunikuna teeniv meediametnik.
12/11/2009
12/03/2009
Ohtlikud ja kontrollimatud komputeeruuringud, Maaleht: apr. 2010
Kuueteistaastase neiu arutu läbivalgustamine tervisele ohtliku röntgenikiirega viitab haiglates vohavale kontrollimatule pildiärile.
Haruldast ortopeedilist haigust põdeva teismelise neiu arutu kiiritamine meditsiiniliste uuringute käigus sunnib küsima, kas see ikka oli põhjendatud.
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav kõrgema kategooria radioloog Juta Kõrm, kes šokeeriva loo avalikustab, väidab, et ei ole. Vähe sellest, kogenud tohtri hinnangul on tervisele kahjuliku röntgenikiirguse kasutamisega viimasel ajal sageli üle piiri mindud.
Teine arst, kes paraku soovib jääda tundmatuks, pahandab: “Mida kuradit sa kiiritad inimest, kui sa midagi ei leia. See on kuritegu!”
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav biofüüsik Mait Nigul tõdeb, et Eesti seadusandlus ei nõua patsiendile antava radioaktiivse doosi protokollimist, märkides samas, et osades Euroopa Liidu maades on kehtestatud selleks ranged normid.
Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektori Peeter Mardna sõnul tehakse haiglates suur osa mujal läbi viidud uuringutest kahjuks üle.
Üks põhjus on see, et kompuutertomograaf (KT) ja magnetresonantsuuringud (MR) toovad haiglale raha sisse.Täismahus artiklit lugege ajalehe Maaleht 2010 aprillikuu esimest numbrist Peeter Ernitsa artiklist.
Haruldast ortopeedilist haigust põdeva teismelise neiu arutu kiiritamine meditsiiniliste uuringute käigus sunnib küsima, kas see ikka oli põhjendatud.
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav kõrgema kategooria radioloog Juta Kõrm, kes šokeeriva loo avalikustab, väidab, et ei ole. Vähe sellest, kogenud tohtri hinnangul on tervisele kahjuliku röntgenikiirguse kasutamisega viimasel ajal sageli üle piiri mindud.
Teine arst, kes paraku soovib jääda tundmatuks, pahandab: “Mida kuradit sa kiiritad inimest, kui sa midagi ei leia. See on kuritegu!”
Tallinna Diagnostikakeskuses töötav biofüüsik Mait Nigul tõdeb, et Eesti seadusandlus ei nõua patsiendile antava radioaktiivse doosi protokollimist, märkides samas, et osades Euroopa Liidu maades on kehtestatud selleks ranged normid.
Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektori Peeter Mardna sõnul tehakse haiglates suur osa mujal läbi viidud uuringutest kahjuks üle.
Üks põhjus on see, et kompuutertomograaf (KT) ja magnetresonantsuuringud (MR) toovad haiglale raha sisse.Täismahus artiklit lugege ajalehe Maaleht 2010 aprillikuu esimest numbrist Peeter Ernitsa artiklist.
Subscribe to:
Posts (Atom)