Mustamäe haiglas toimunu avalikustamise eest korraldatud kättemaksukampaanis on osalenud lisaks haiglale ja tervishoiu riiklikule järelvalveinspektorile Peeter Mardnale massiivse laimu levitamisega ka Eesti arstide liidu sekretär Katrin Rehemaa, Tallinna arstide liidu juht Toomas Kariis ja Äripäeva lisa Meditsiiniuudised, mille töötajat Mardna ja Kariis tänasid Mardna fondist detsembris 2010 ka 10 000 kroonise tänurahaga rohkelt teadlikult laimu sisaldanud artikli avaldamise eest.
5. aprill 2010
Oliver Rõigase perekond peab möödunud nädalal laia meediakajastust leidnud hinnangut perekonna etteheidetele Oliveri ravist ja ebainimlikust kohtlemisest Põhja-Eesti Regionaalhaiglas Terviseameti ja Arstide Liidu avalikuks irvitamiseks.
Seoses Terviseameti tegevusega ja Arstide Liidu nimel möödunud esmaspäeval tehtud avaldusega, milles meie esitatud kirjeldust ja etteheiteid PERHis toimunust nimetati valedeks, koostab perekond juhtumi kohta raportid nii ÜRO Maailma Tervishoiuorganisatsioonile WHO kui ka Euroopa Patsientide Õiguste kaitse ühendustele, osutades Euroopa Patsiendi Õiguste Hartas loetletud rikkumistele antud juhtumis hartas sätestatud patsiendi 14-st põhiõigusest 13-l juhul.
On kahetsusväärne, et sellises kogu üldsust puudutavas valdkonnas nagu meditsiin, on ka ligi 20 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist ikka veel tugevalt kinnistunud nõukogulik mõtlemis- ja asjaajamisstiil rahvusvaheliselt enesestmõistetavate normide ja meditsiini korralduses arenenud riikides kehtivate põhimõtete omaks võtmise asemel.
Me ei saanud kommenteerida eelmisel nädalal ei Terviseameti poolt korraldatud nn. sõltumatut hinnangut antud juhtumis, ega ka Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna sõnavõtte ja Arstide Liidu nimel tehtud avaldust, kuna perekonnale saadeti kõnealune hinnang alles eelmise töönädala lõpul.
Hinnangu perekonnale edastamise järel soovime avalikkusele teatada järgmist.
Terviseameti järelvalveinspektori Peeter Mardna poolt ja Arstide Liidu nimel tehtud avalduses nn. sõltumatute ekspertidena esitletud komisjoni kuulus lisaks juba sügisest meedias avalikult meie avalduse ja selle sisu üle ilkunud ja perekonnale sügavalt solvavaid avalikke märkusi teinud Peeter Mardnale tervelt 3 (kolm) Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti, kes olid oma haigla huve kaitstes komisjoni istungil 25.03.2010 koos menetluse all oleva arsti kolleegiga tema teisest töökohast Keskhaiglas ka kõige sõnakamad. Ülejäänud komisjoni liikmed - günekoloog, hambaarst, Haigekassa esindaja, sotsiaalministeeriumi ametnik istusid komisjonis peamiselt sõnatult.
Nagu selgus mõni päev pärast komisjoni istungit rikkusid Sotsiaalministeerium ja Terviseamet komisjoni töö korraldamisel teadlikult ja tahtlikult kehtivat seadusandlust ravikvaliteedi töö nõuete osas, kuna vastav kehtiv määrus keelab menetluse all oleva haigla või arsti(de) juhtumis sama haigla töötajate ja kolleegide kaasamise komisjoni töösse. Kokku kuulus seega komisjoni seadusevastaselt 3 PERHi enda arsti ja 2 menetluse all oleva arsti kolleegi tema teisest töökohast Keshaiglas - viimase juht ja Keskhaigla nõukogu liige Peeter Mardna ise.
Mõistame sellise koosluse puhul täielikult, miks nii Terviseamet kui ka Sotsiaalministeerium keeldusid enne komisjoni istungit mitme nädala jooksul vastu tulemast perekonna palvele avalikustada meile komisjoni koossseis, mis on seda kahetsusväärsem, et Terviseamet jagas kõnealuste isikutega patsiendi isikuandmeid ilma selleks seadusega ettenähtud korras perekonna nõusolekut küsimata ja seega ka saamata, vaatamata Terviseameti juhi vastupidisele, eksitavale infole 22.3.2010 antud teleintervjuus.
Nagu selgus perekonnale mitu päeva pärast komisjoni koosolekut saadetud määrusest, rikkus komisjon teadlikult ka mitmeid teisi komisjoni tööd sätestava määruse punkte, mis oleksid eeldanud mh ka perekonnalt komisjoni töö käivitamiseks nõusoleku küsimist, perekonna kaasamist juhtumi arutelusse jpm, mida ei tehtud.
PERHi enda meedikute abil korraldatud komisjoni järeldust, et Oliveri ravis ei tehtud üheski etapis ravivigu peame me erakordselt küüniliseks. Täiesti erakordne on asjaolu, et raviveaks ei peeta Eestis ka arsti suutmatust diagnoosida rasket kahepoolset bakteriaalset kopsupõletikku, millele alles 12.ndal haiglapäeval 6. okt. 2009 arsti vahetudes lõpuks jälile jõuti, misjärel Oliveri seisundit halvendanud ägeda kopsupõletiku ravi PERHis ajuturset alandava ravimiga täiendus viimaks ometi antibiootikumiraviga.
Komisjon ei andnud perekonnale vastust sisuliselt mitte üheski meie poolt sügisel 2009 avalikustatud ebainimliku kohtlemise seigas ega pidanud istungil isegi vajalikuks seda teemat käsitleda.
Samuti jäeti vastuseta küsimus, mis ikkagi juhtus 3. detsembril 2008 PERHis profülaktilistel kaalutlustel teostatud radioaktiivse isotoobiga uuringul, mille tagajärjel tekkisid Oliveri kehale suured punased laigud ja algasid peavalud, mis päädisid ajuoperatsiooniga aprillis 2009.
Soovime ka osutada Maalehe viimases numbris tõstatud probleemile seoses Eestis teostatavate, patsiendile ohtlike kontrollimatute kompuuteruuringute korraga, mida probleemi tõstatanud tuntud radioloogide sõnul tehakse Eesti haiglates ohtlikult palju, kuna sellised uuringud toovad, nagu selgub, haiglatele sisse lisaraha, kusjuures erinevalt arenenud Euroopa riikidest puudub Eestis isegi kohustus patsiendile antud radiatsioonidoos fikseerida.
Seoses Arstide Liidu nimel tehtud avaldusega, milles PERHis toimunu avalikustamist nimetati valetamiseks, peame vajalikuks märkida, et Oliveri kirurgist raviarst konsulteeris onkoloogilise ravi küsimustes antud juhtumis juba mullu kevadel just Arstide Liidu endise presidendi, praeguse eestseisuse liikmega PERHist, kellel lasub muuhulgas otsene vastutus ka selle eest, et perekonna eest varjati Oliveri aidata võinud, rahvusvaheliselt laialt kasutatava keemiaravimi Temodal (Temozolomid) olemasolu ning keemiaravist keelduti ka siis, kui perekond seda võimalike kasvajarakkude leviku ennetamiseks mullu juunis 2009 palus.
Me peame PERHi ja Arstide Liidu juhtkonna raevuka tegevuse taustal vajalikuks osutada avalikkuses laiemalt ka küsimusele, kas ägeda reaktsiooni üks põhjusi pole mitte asjaolu, et meie perekonnal on viis tunnistajat, kes nägid, kuidas arstide poolt juba ajusurnuks arvatud patsient osutus elavaks, mis tõstatab omakorda küsimuse, kas ja kui palju inimesi on PERHis ja mujal kuulutatud ekslikult ajusurnuks, kuigi nad olid tegelikult koomas. Erinevalt ajusurmast on koomapatsiendil elulootust, kuid erinevalt koomapatsiendist on patsiendi ajusurnuks kuulutamise puhul meedikutel õigus teostada - üldjuhul omaste või patsiendi varasemal nõusolekul - organidoonorlust (lisan täpsustuseks, et osutan probleemile üldiselt, meie juhtumis doonorlust ei teostatud).
Perekond toetab igati Pressinõukogu märkust seoses PERHis toimunu avalikustamise eest pahameelt avaldanud, PERHi poolt mitme kuu eest esitatud küsimuse lahenditega, milles Pressinõukogu märgib, et kriitika puhul peab alati sõna saama ka teine pool. Osutame asjaolule, et PERH, mille juhtkond kuulis perekonna tõsistest etteheidest ravi kohta juba 30. sept. 2009 toimunud konsiiliumis, sai juba 2. nov, 2009 loo avalikuks tulemise järel sõna ka pressis, kuid jättis pressiteates avalikkusele täiesti eksitava mulje, et patsient saabus PERHi meedikute palge ette alles viimases staadiumis kasvajaga, mistõttu PERHil teda enam aidata ei õnnestunud, kuigi probleemide ring, ravi ning ebainimliku kohtlemisega seotud seigad ja Euroopa Patsiendi Õiguste Harta rikkumised PERHis haaravad oluliselt pikemat, mitmeaastast perioodi.
Mitte miski ei ole PERHil takistanud viimase viie kuu jooksul ka selgitamast, millist raviefekti omab täie mõistuse juures oleva patsiendi aheldamine magnetlukustusrihmadega voodi külge terveks nädalaks, mis Oliveri sügavalt solvas ja mis on ÜRO Piinamisvastase Konventsiooni (Eesti ühines sellega septembris 1991) alusel täielikult klassifitseeruv piinamisena. Üldsusel olnuks kindlasti huvitav nende viimase viie kuu jooksul ka teada saada, millist raviefekti omab teki äraviimine patsiendilt lahtise akna juures oktoobrikuises külmas olukorras, kus patsient ise pole võimeline ei akent avama ega sulgema ega tekki tagasi tooma.
Kõnealuses haigusloos pole kirjas ühtegi haigust, mis poleks juba avalikustatud ega ka midagi, mis talle osaks saanud ebainimlikku kohtlemist või muid tehtud vigu õigustaks, ja just seetõttu ei näe perekond mingit vajdust anda meedikutele, kellel lasub otsene vastutus juhtunu eest, õigust riivata patsiendi väärikust avalikkuses veel mingite lisadetailidega haigustoimikust.
Lisan lõpetuseks, et mul ei oleks olnud jõudu kogu seda räiget lugu avalikustada ilma oma poja kahe klassivennast sõbra toeta, kes teisest haiglapäevast alanud ülikiire, nädalaga toimunud sandistumise järel koos minuga iga päev haiglas mitmeid tunde veetsid.
Ei nende ega teiste meie poolt pakutud tunnistajate vastu pole Tervishoiuamet/Terviseamet vähimatki huvi tundnud ning Terviseameti tegevuse taustal ei näe me enam ka vajadust oodata mingit selgitust asutuselt, mis sõltumatu järelvalve asemel kulutab oma energia räigete meditsiinilugude kinnimätsimisele.
Ebainimliku kohtlemise seigad ja arsti otsus jätta noor ja elus inimene oma viimasteks elupäevadeks ilma kogu toidust ja ka kõigist ravimitest on Eestis kehtiva kriminaalseadustiku alusel kriminaalkuritegu. Sellest, et talle haiglas varasemast mitmekordselt suurema annusena manustama hakatud Deksametasoonravimi j ä r s k ärajätmine on eluohtlik ehk surmav, et see on arstidele üldteada ja on kirjas ka Eesti arstidele koostatud ametlikus ravimijuhendis, sai perekond teada alles kaks päeva pärast Oliverist ilmajäämist.
Kogu see juhtum on näidanud, et Eesti vajab mitte vaid patsientide, vaid ka oma tööd kindlasti valdavas osas missiooniga tegevate meedikute huvides meditsiini sõltumatut järelvalvet ja ka Patsiendi Kaitse Seadust, mille koostamise vajalikkuse arutelu algab kolmapäeval 7. aprillil 2010 kell 10 Riigikogu konverentsikeskuses toimuval seminar-pressikonverentsil.
Lugupidamisega,
Anneli Rõigas
